Rehepapi ekviliibrium
Sep 15, 2010 | 11
Daniel Vaarik
Te kõik tunnete teda. See on see paks poiss algkoolist, kes sööb enne teiste kommid ära ja siis alles enda omad. See ametnik, kes viib 1. septembril kasti paberit ja kirjatarbeid koju, et ei peaks neid lastele ostma. See naaber, kes ei viitsi oma koera tagant junne korjata. See poliitik, kellele teised ei saa midagi rääkida, sest ta jookseb kohe ajalehte, teatades, et tegemist oligi tema ideega.
Nad on muiduleivasööjad, teiste kulul elajad, Rehepapi rahvas. Nende mõju tundub väike, kuid kui vaadata asja ratsionaalsete mudelite tasandil, siis võib selguda, et meile märkamatult seavad nad reegleid kõigile. Mänguteooria aitab ju mõista, et kui inimeste vahel puudub usaldus, siis saavad ka parimatest eksemplaridest närukaelad ja piisab sellest kui üsna väike protsent murravad usaldust, et teised endaga järgmises roundis kaasa tõmmata.
Me oskame Eestis juba mitmeid avalikke ja ühiseid asju päris hästi sättida. Metsad ja tänavad on puhtamad kui paarkümmend aastat tagasi ja ma olen kuulnud lugusid abivalmitest inimestest üle maa. Kuid üks asi mida me täna veel ei oska, on see, kuidas tegeleda tehingumurdjatega poliitikas, äris ja meedias ning seeläbi suurendada usaldust nende valdkondade vastu.
Ma olen märganud, et mõned inimesed peavad diilirikkumist isegi auasjaks, seda nimetatakse siis “kavaldamiseks” ja “kombineerimisoskuseks” ja nii edasi. Äris põgenetakse tihtipeale patriootliku “rahvusliku kapitali päästmise” sildi taha ning varjatakse lihtsat kuritegevust lausega “kas me laseme ka viimased ärid ära osta välismaisel kapitalil”?
Leiab ka kunstilisi õigustusi. Piibeleht, Sir Humphrey ja Rehepapp on kõik mingis mõttes ju ka positiivsed kangelased ja kui hästi vaadata, siis võib ka nende karakteritega kaasnevast satiirist mööda vaadata. Maailm muidugi ei olegi ideaalne ning kui kõik asjad oleks kokku lepitud, siis me elaksime mingisuguses õudses kartellis, samas on selge, et kui diilimurdmine hakkab takistama vaba ettevõtlust äris ja pikaajalisi projekte poliitikas, siis on ilmselt midagi valesti.
Praegu torkavad silma kaks strateegiat, mida Eestis sõnamurdjate vastu rakendatakse – esimene on see, et muututakse ise sarnaseks reetjateks ja antakse sama mõõduga vastu. Selle miinuseks on, et muutudes selle sarnaseks, keda me vihkame, on meie vaenlasel moraalne ülekaal. Võidab see, kellele meeldib mudas elada, mitte see algne meie, kes me sinna läksime vaid korraks, et kätte maksta, kuid ei leidnud teed tagasi.
Teine strateegia on jätta asjad üldse tegemata, kuna nii on lihtsam. Ma olen näinud selliseid inimesi, kes arvavad, et head ja ilusad asjad on täiesti võimatud, sest keegi rikub need nagunii ära. Selle strateegia miinuseks on see, et head asjad jäävad sündimata, ettevõtlikkus langeb, inimesed on kurvad ja riik ei arene. Ükskõik kui nukker see ei paista, on see kindlasti ka täiesti loll käitumine.
Tehingumurdjate probleemist ülesaamine eeldab kindlasti keskkonna muutmist läbipaistvamaks. Kuidas tean näiteks mina lihtsa valijana, et mingi diil on katki läinud, kui ma pole selle olemasolust üldse kuulnudki? Nii et tugev argument tagatubade vastu oleks see, et kui erakondade kokkulepped sünniksid avalikuma foorumi ees, siis saaksime paremini otsustada ka selle üle, kes rikkus kokkulepet ja kes mitte.
