Kas lekitada või mitte?

 Nov 29, 2010 | 9

Daniel Vaarik

On paar erakonda, kes käivad toimetustes regulaarselt materjale lekitamas oma vastaste vastu ning käiku lähevad teinekord ka päris räpased võtted. Ei saa välistada, et äris toimub ka sarnaseid asju ning raske on näha sellises enamasti räiges konkurentsivõitluses väga suurt kasu avalikkusele.

Seepärast kutsuksin meediakanaleid pigem avalikustama seda, kuidas neid materjale levitatakse, koos nimede ja meetoditega.

Kuid ma olen täiesti kindel, et täna õhtulgi on kuskil mingi maja, mille aknast vaatab välja keegi lihtne mees või naine, kel pole erilist meediakogemust. Ta jälgib aeglaselt laternavalguses langevaid lumeräitsakaid ning mängib cablegate’i uudiste valguses mõttega anda enda käsutuses olevad salajased dokumendid kuhugi avaldada. Ta tahab seda teha, sest tema arvates ei tohiks sellised asjad salajased olla, ta usub, et nende avaldamine tooks laiemalt kasu.

Mida talle öelda? Mida arvavad Memokraadi lugejad?

Bookmark and Share

Category: Uncategorized

Tagged:

  • http://www.kirna.eu Aare Kirna

    IMHO on siin üks üsna lihtne tõekriteerium.
    Kui lekitaja on valmis oma isiku ja motiivid toimetusele paljastama, võib tema maailmaparandamissoovi enam-vähem siiraks lugeda.
    Vastasel korral on tegemist lihtlabase manipuleerimisega.

  • Anonymous

    Siis tekib sama olukord kui mõnede eelmiste Eesti lekete puhul, kus hakatakse sõnumitoojat tapma ehk arutama lekke fakti, aga mitte sisu üle, mis võib olla palju tähtsam, aga jääb lekitaja trampimise varjus tähelepanuta.

  • Anonymous

    Kas meil on mingitele konkreetsetele eelmistele lugudele viidata? Kas Eestis on olnud lekkeid, millest mingit avalikku kasu oleks sündinud? Meenub 1995 lindiskandaal, aga see vist ei käinud klassikalise lekke skeemi järgi, oli ametiasutused vs võim, mitte vilepuhuja vs establishment. Viimase aja leketest meenuvad igasugu kriminaalasjad.

  • http://www.facebook.com/tom.puurmann Toomas Puurmann

    Andku aga minna…Milles küsimus? Kui inimene tunneb oma väärtushinnangute seisukohalt, et taoline leke aitab (ühise asja ajamiseks) kaasa…väga tervitatav. Kui on täiesti aktsepteeritav tõrge teha seda oma pärisnime alt…on ju siiski võimalusi teha seda laiemale publikule anonüümselt ja samas info edastajatele garanteeritult autoriseeritavalt..Muidugi mingi usaldus millegi ja kellegi vastu peab olema..Eks see olegi. vähemalt meil siin, võtmeküsimus…Tahaks öelda…ja isegi oma nime all..kuid ei usaldata vahendajaid..

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Tõlgiksin whistlebloweri vilepuhuja asemel vilistajaks.

    Arvan, et lekitada tuleb äärmisel vajadusel äärmiselt räigetel puhkudel ja kindlasti.

    Muudel puhkudel tundub isiku ja motiivipaljastus üsna hea indikaator olema. Või siis küsimus kas inimkonnal või riigl oleks kasulik seda infot teada.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Ma tean päris mitmeid lekitamise juhtumeid, kuid päris sellist, kus ma oleks kindel, et avalik huvi oli esiplaanil, ma ei mäletagi, ehk keegi teine teab…

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Anonymous

    Mulle ka tundub, et see tõekriteerium ei ole siiski päris nii lihtne.. see, et kellelgi võib mingi infobiti lekitamiseks olla oluline isiklik (või siis erakondlik, as the case may be) motivatsioon, ei tähenda veel, et sellega oleks automaatselt välistatud avalik huvi. Selle kohta leiab Goethe Faustist ühe hea salmi, mille Bulgakov ka oma elutöö-romaani epigraafiks valis ;).

  • Anonymous

    Võiks küsida nii – kui mul on infot ja ma ei taha oma isikut avaldada, siis kas see on piisav põhjus, et teie seda infot kunagi teada ei peaks saama?

  • http://www.facebook.com/kronja Jaan Kronberg

    minu meelest assange’i põhjendused ja “metoodika” on piisavalt lihtsad ja loogilised. kas tingimata peab leiutama jalgratast?

    kui avaldamise vastu tuuakse argumente stiilis “tõe paljastamine võib kahjustada riigi/poliitiku/vms mainet” – tuleb kindlasti avaldada..