Daniel Vaarik
“What’s the matter with you? Is your brain going soft? Never tell anybody outside the family what you’re thinking again.”
Don Corleone to Sonny
Alljärgnev lugu on avatusest, ootustest ja poliitilisest twitterihäälest nimega @vaiknedon, kes otsustas vaikida.
Kunagi kirjutasin Eesti Päevalehes avatumatest ja suletumatest ühiskondadest ning võrdlesin suletud ühiskondi ämblikuvõrkudega, milles informatsiooniniidid koonduvad kesksete tegelaste kätte, kes punuvad siis neid omatahtsi kokku, justnagu ämblikud.
Kuid miks see ämblikuasi minu arvates halb on? Samal põhjusel, miks on mõnedele inimestele vastumeelne, kui avalikes huvides tegutsema pidav tegelane hakkab isiklikes huvides ära kasutama informatsiooni, mis peaks tegelikult olema kõigi oma.
Milline informatsioon on aga üldse kõigi oma? Kas näiteks võimuerakonna sees toimuvad arutelud, vastuolud ja riigi tuleviku seisukohalt tähtsad debatid on piisavalt olulised, et olla pidevalt kajastatud või peaksime neist kuulma alles siis, kui mingi seaduseelnõu valitsusse jõuab või lugema ajalehte sokutatud nimetust dokumendist?
Minu arvates on vale, kui erakonnal on rohkelt saladusi, sest mille või kelle eest peaks parteil olema vaja oma sisearvamusi, probleeme ja küsimusi varjata? See pole ju äri, kus ideed enne patenteerimist võivad kaotsi minna? See pole ju koht, kus peaks olema üldse midagi varjata peale üksikute väga kindlate seadustega määratud infoühikute?
Selsamal moel tuleb pidada vildakaks ka seda, kui erakonnad võtavad enda käsutusse informatsiooni, mis neile on laekunud tänu võimul olekule ning hakkavad sellega manipuleerima, arvates, et neil on selleks mingisugune sünnipärane eesõigus.
On vähemalt kaks suurt põhjust, miks tänapäeval peaksid nii riigiasutused kui ka võimul olevad erakonnad suuremat avatust taotlema ning avatuse all mõistan ma võrdseid võimalusi infot saada kõigil ühiskonna liikmeil, mitte täielikku ja valimatut kogu informatsiooni avaldamist.
Esimene põhjus on majanduslik ning see põhineb arusaamal, et võimalikult täiuslik turg saab olemas olla siis, kui on olemas võimalikult täiuslik informatsioon. Seega peaks see olema näiteks Eesti erakondadest kõige rohkem Reformierakonna, kui selgelt kõige liberaalsema lubadusega erakonna põhimure, et informatsioon leviks võimalikult avatult, ilma manipulatsioonideta. Sest see mõjutab vaba turgu.
Ja tõepoolest, Reformierakonna programmis on isegi selline lause: “Avatud ühiskond eeldab kõigi tema liikmete informeeritust, sõltumata nende elukohast ja sotsiaalsest seisundist. Igaühel, kes soovib saada avalikuks kasutamiseks loodud teavet, peab olema võimalus seda saada.”
Nii ongi imelik, et Reformierakonna võimul oleku järjekordse perioodi lõpul ei vasta enamus riigi kodulehekülgi standarditele, eksperdi positsioonilt sõna võtvaid ametnikke on vähem kui vanasti ning üks Reformierakonna olulisemaid ideolooge esines pikalt vaid Twitteris nime alt @vaiknedon.
Ja kui siis ühel hetkel tekkisid küsimused tema tegeliku identiteedi kohta, siis arvas ta, et tähelepanu on saadud liiga palju ning tal on aeg informatsiooni edastamine lõpetada. Ta ütles nii:
“Eksitav lehelugu tõi algselt vaid teiste tarkade lugemiseks avatud erakontole 300 jälgijat. Aus pöörduda algusse. Silentium.”
Ma mõistan, kui Keskerakond keerutab ning mul pole erilisi ootusi nende suhtes, ma ei kavatse neid ka valida, kuid kas liberaalse erakonna infopoliitika ei peaks olema avatum? Kas see tundub ainult mulle, või kumab @vaiknedoni säutsust tõesti välja üleolek avalikkuse kui sellise suhtes, arvamus, et avalikkus pole piisavalt tark või väärikas selleks, et kuulda, mida arvatakse Reformierakonnas tegelikult? Kas selline vihje mitte ei näita pettumust vabas turus ja turu võimes kohanduda?
Ning kas mitte võimuerakonnaks olemine ei kohusta olema ka rohkem avalikkuse suunas vastutav? Miks meil on üldse tarvis anonüümset allikat, et teada saada, mida arvatakse erakonna sees tegelikult?
Pildil näide kuni viimase ajani oma karakterit Konstantin Pätsi pildiga iseloomustanud @vaiknedoni sõnavõtust Twitteris.
Juhtumisi olin see mina, kes pakkus, et @vaiknedon võiks oma tegeliku identiteedi alt esineda, kuid see oli vaid aja küsimus, millal keegi teine oleks sellesama küsimuse püstitanud, sest postitustega kaasnev metadata ning konto jälgijate ja sisu analüüs näitasid võimaliku isiku suunas ning kuigi seda mitte 100% kindlusega, siis vähemalt 90% kindlusega.
Küsisin avalikult @vaiknedonilt, kas ta ei tahaks esineda oma nime alt ka sellepärast, et tema viimased säutsud olid läinud paljude inimeste suhtes isiklikuks ning sellisel juhul ei tundunud tema isiku anonüümsus enam õigustatud. Lisaks selgus, et vaikse doni nimeline on ka Eesti meediakanalite online kanalites täitsa tihe külaline ning kuigi seal tekkis kahtlusi, et mitte kõik pole sama isiku tekstid, eristub üks konkreetne rida kommentaare, mis on sarnased @vaiknedoni twitterisäutsudega.
Ja see oleks iseenesest juba oluline uudis, kui teiste erakondadega ühel hetkel läbirääkimisi pidav erakonna liige käib jõudehetkel nende kohta netikommentaare kirjutamas. Siin läheb identiteediprobleem juba palju huvitavamaks ja teravamaks ning avalik küsimärk tõuseb olulisemale kohale. Kas näiteks alljärgnev kommentaar Reformierakonna kunagise koostööpartneri Ivari Padari kohta pärineb sama vaikse doni käest, kes Twitteris esinemas käib?
“Padari palk on nii kõva ja mees nii mõjutatav, et kui vaja siis hakkab perzga rohtu sööma. Metafoori või epiteedina, seda siis. Siiski.”
vaikne don, 03.10.2009 21:49
Või siis see, mis puudutab president Ilvest:
Stalin ilmub Moskvasse soldatite ja kolhoosnikega ning Ilvesega.
vaikne don, 08.04.2010 13:14
Kõike seda jälgides ning lugedes, tekkis vähemalt minul tunne, et avalik huvi võimuerakonna suunas hakkab üles kaaluma seda teiste twitterijärgijate seas levinud hirmu, et “äkki ta tõesti jääb vait ja siis me ju ei kuulegi enam midagi”. Mulle ei meeldinud ka selline lähenemine, et erakonna tähtsa liikme säutsusid peetakse teeneks avalikkusele ning me oleme justkui unustanud, et tegelikult on (ka erakondlik) läbipaistvus demokraatliku riigi võimulolijatele pigem kohustus.
Siit jõuamegi teise põhjuseni, miks avatus on oluline. See on see, et demokraatlik ühiskond peab põhinema kahesuunalisel info liikumisel. Näiteks kui keegi meid jälgib, siis peaksime meie saama ka teda vastu jälgida, kontrollida, mõjutada. Checks and balances, nagu ütlevad ameeriklased ning ka hiljutine Wikileaksi esilekerkimine ei ole midagi muud kui reaktsioon sellele, et kui valitsused ja ettevõtted saavad tänu uutele tehnoloogiatele rohkem informatsiooni, siis ühel hetkel ilmub keegi välja, kes proovib prožektorit teistpidi pöörata.
Vahel ma küsin endalt, et miks ma viimasel ajal kritiseerin Reformierakonda rohkem kui näiteks Rahvaliitu või Keskerakonda. Ja samuti ka seda, miks mu sõbrad seda teevad. Miks nad/me pole õnnelikud? Kas nad/me oleme/on halvad inimesed, kellele ei meeldi põhimõtteliselt ükski partei? Või lootusetud idealistid?
Ning ilmselt on sama küsimus isegi mitmete reformierakondlaste endi peades, et miks neid kritiseerivad inimesed, kes peaksid ju olema nende võimalikud valijad. Ma olen jõudnud vastuseni ning see on tegelikult lihtne: kelle suunas on suurem ootus, selle suhtes võib tekkida ka suurem pettumus.
Reformierakond ei ole täna avatud erakond ning paljud selle tippliikmed näivad avalikkusega dialoogi astumise võimaluste osas kibestunud ning seda ei muuda isegi peaminister Ansipi iganädalased pingutused valitsuse pressikonverentsidel. Ja on nii, et Reformierakonna suutmatus olla avatud valmistab mulle palju suurema pettumuse, kui näiteks see, et Edgar Savisaar pressikonverentsil mingit demagoogilist infokeeksi serveerib.
Mida peaks Reformierakond selle kriitikaga peale hakkama? Kõige valem oleks pidada seda mingiks siunamiseks või löökideks allapoole vööd või pr-inimese spinniks. Kriitikat võiks vaadata hoopis ühe vene kõnekäänu võtmes, et kes peksab, see ehk ka armastab.
Aga tagasi selle päeva juurde, mil ma @vaiknedonile vihje tegin, et ta võiks enda isiku avada. Oma lolli peaga mõtlesin ka sellele võimalusele, et parim, mida @vaiknedon sel hetkel teha saanuks, oleks olnud jätkata säutsumist, kuid nüüd mitte enam anonüümselt, vaid pseudonüümselt. Järgnev meediakajastus näitas ju selgelt, kui suur on inimeste huvi saada rohkem infot. Nii, et sündinuks suurepärane kanal, sotsiaalmeedia vaimus ning mul on väga kahju, et vähemalt esialgu valis vaikne mees vaikimise ja kardetavasti siis ka suletuse.
Ma kutsun siinkohal @vaiknedoni üles jätkama säutsumist samas vaimus ning rohkem avama Reformierakonna telgitaguseid. Sama soovitaksin teistele erakondadele ja nende liikmetele, kuid parem on, kui te ei tee seda anonüümselt.
See on osa olulisest avatusest ning kui kujutleda maailma, kus suletumad riigid elavad ühel pool kujuteldavat ämbliku pöörijoont ja teised teisel pool, siis on oluline otsustada, kummal pool seda tahame elada meie. See on eriti oluline kõigile, kes ei ole ämblikud, sest ämblikuvõrgus teised putukad surevad.