Mart Parve, tehnoloogiaajakirjanik
Ühe valimiste-teemana pallis Reformierakond platsile idee ajateenistuse lühendamisest 6-le kuule praeguse 8-11 kuu asemel. Reformierakonna argument on, et 6-kuuline teenistus vähendab kutsealuste vastasseisu teenimamineku suhtes ning oleks samm kutselise kaitseväe suunas. Mõistagi ei tule Reformierakonnale üllatusena, et IRL-i leeris haarati selle idee peale tõrvikud ja hangud.
Dramatiseerimise mõttes ei vaielda nüüd enam mitte 6-kuulise teenistuse vaid juba kutselise või rahvaarmee valimise teemal. Kuid allpool tahaksin vaadata kitsamalt vaid ajateenistuse pikkust ning jätta selle, miks ärevas geopoliitilises asukohas olevad riigid rahvaarmeed ja totaalkaitset eelistavad, järgmise arutluse teemaks.
Jätke jama!
Pikema ajateenistuse pooldajate jutust jääb mulje nagu poleks 6-kuuline ajateenistus piisav, et vajalikul määral väljaõpet jagada. See jutt on raskesti usutav neile, kes ise on sõjaväega kokku puutunud. Erinevalt nii mõnestki üldise pika ajateenistuse veendunud pooldajast, leidsin mina omal ajal vajaliku aastakese ning läbisin teenistuse Eesti Kaitseväes, Kunnase juhitud Lahingukoolis 1995.-1996. aastal.
Jah, 3-kuulisel õppeperioodil toimus tõesti intensiivne trenn ja koolitumine, kuid nii palju suitsu teinud, molutanud ja ehedat igavust tundnud, kui ajateenistuse viimase 9 kuu jooksul pole ma kogu elu jooksul kokku ka mitte. Pealkirja järgi omandasime me ülejäänud ajal “sõjaväepolitsei erialaoskusi”, kuid tegelikult kirjutasime pulli pärast ajalehte "Meie Meel" lugejakirju.
Kuna mu isiklik kogemus jääb aastate taha, vestlesin seda lugu kirjutades ka praeguse aja äsjaste ajateenijate ning praegu teenistuses olevate juhtivate ohvitseridega. Selgub, et tänaseks on olukord siiski mõneti paranenud – nimelt omandavad minu teenistusajaga võrreldes rohkemad ajateenijad (ca pooled) lisaks 3 kuuga õpitavatele tavalistele jalaväelase-oskustele ka mõne keerukama eriala, näiteks sidemehe, meediku või pioneeri oma, ning need ajateenijad saavad väljaõpet ka peale 3- kuulist baasõpet. Paraku pole ka see väljaõpe väga intensiivne, ning ülejäänud ajateenijad passivad järgmised kuud üldse peamiselt niisama.
Ja see, et ülejäänud aeg pigem molutatakse, on arusaadav – esiteks läheks normaalne inimene lihtsalt hulluks, kui talle peaaegu aasta aega iga päev inimeste tapmisest rääkida ja püssiga ringi jooksma sundida, ning teiseks pole Eesti riik lihtsalt nii rikas, et aastase väljaõppe jaoks padruneid osta ja koolitajaid palgata. Seda viimast – koolitajate vähesust, madalat taset ja vähest motiveeritust – rõhutasid mitmed elukutselised, kellega sel teemal vestlesin.
Matšod teenigu või terve aasta
Kui otsustame, et meil on siiski rahvaarmeed ja seda ette valmistavat üldist ajateenistust tarvis, oleks minu arust mõistlikeim kompromiss realiseerida see 2 alternatiivse variandina: 6-kuune kohustuslik ajateenistus ning vabatahtlik aastane variant militaristidele ja muudele matšodele. Kohe põhjendan.
Minu toonastest rühmakaaslastest oli suur osa sõja-asjandusest väga huvitatud. Nii mõnedki neist on tänased missioonimehed (2 tükki tänagi kaugel soojal maal), vähemalt üks on teenistuses ka elu jätnud. Nende jaoks polnud see aasta probleemiks. Kuid siis oli meil üks õnnetuke, kes tõesti ei tahtnud seal olla. Tema depressiooni võimendas mure tsiviili jäetud firma pärast ning väravas nutmas käiv abikaasa, ta lihtsalt segas teiste väljaõpet ning lõpuks leidsid ülemad ettekäände ta sõjaväest välja visata. Jah, välja visata :) Mitte, et ta eriti kurvastanud oleks, eks. Kuid 6 kuud poleks ka tema jaoks nii suur probleem olnud.
Kui Kaitseministeerium ja Kaitsevägi peavad ka täna vajalikuks isegi vaid 3-kuulist intensiivset õppeperioodi, siis miks marineerida noori tegusaid mehi ülejäänud kuud kasarmus – kas lihtsalt selleks, et nad saaksid tõestada enda patriootlikkust? Kui palju maksab see meile kaotatud maksude ja SKT-na? Las nad käivad parem läbi 6-kuulise intensiivse õppe ning naasevad pärisellu – tööle, kooli ja perede juurde. Lisaks majanduslikule kokkuhoiule hoitaks lühemast ajateenistusest ka vähem kõrvale ning kuna see vähendaks trotsi, siis pigem tugevdaks noorte patriootlikkust.
Lühem, aga intensiivsem
"Absoluutselt!" hüüatas seda ideed kuuldes oma sõjaväelise eriala fanaatikust ohvitser, kellega seda lugu kirja pannes konsulteerisin. Tema arust saaks praeguse 50% asemel lausa igale ajateenijale mõne väärt eriala põhjalikult selgeks õpetada, kui lühendada ajateenistus 6-le kuule ning selle kaudu kokkuhoitud raha investeerida täiendavate koolitajate palkamisele, varustusele ja tehnikale. Nii toodaks ajateenistus meile rohkem pädevaid reservväelasi ning kui rääkida näiteks autojuhi või meediku kutsest, oleks saadud õpe ajateenijale väga kasulik ka tsiviilelus. Ning kuna tegu oleks oluliselt intensiivsemalt ja sisukamalt veedetud ajaga, suhtuks vähem noori sellesse poolaastasse kui "mõttetusse ajaraiskamisesse".
Mõte, et ajateenistus võiks olla veel lühem kui 6 kuud, näiteks 3-kuuline, elukutselistele sõjaväelastele aga ei meeldi. Sõjaväelisest elukorraldusest arusaamine nõuab sõjaväelise süsteemi ja distsipliini mõistmist ning ka mu enda kogemus näitab, et 3 kuud teeninud mees on veel "tainas" ja "ei jaga matsu", nagu sõjaväes öelda armastatakse – ehk kipub saamatu olema, stressiolukorras kergesti pea kaotama ning ei mõista sõjaväelist asjaajamisviisi.
Rahva special forces
Pikk ajateenistus, kuhu astumiseks oleks (osalt defitsiidi ja eksklusiivsuse tekitamise mõttes) ka sisseastumiskatsed, muutuks aga teatud kitsale ringile matšodele auasjaks ning kvaliteedimärgiks. Sinna tulnud noortele oleks suurem koormus ja vingem väljaõpe mitte ebamugavus vaid osa väärtuspakkumisest. Ning kuna neid on suhteliselt vähe, on seda ka odavam kinni maksta kui üleüldist paugutamist.
Kuna osa neist vabatahtlikest jääks kindlasti elukutselisteks, võiks osa kulu võtta sõjakoolide eelarvetest. Kuid tõenäoliselt tooks selline asjakorraldus nii suure säästu, et mingit lisaraha polegi tarvis. Lisaks elukutselistele võiks sellest seltskonnast tulla ka reservväe (jao-, rühma-) ülemad ning Kaitseliidu aktivistid. Kindlasti tuleks sellist vabatahtlikke seltskonda motiveerida ka materiaalselt, näiteks riigieelarveliste ülikoolikohtade ja stipiga, korraliku ajateenijapalgaga jms. Lisaks praktilisele tulule näitaks see vabatahtlikele, et riik hindab neid mitte vaid sõnades.
