Miks annetada aga mitte automaatselt

 Dec 26, 2010 | 8

Kristina Mänd, EMSLi nõukogu liige ja poliitikauuringute keskuse PRAXIS külalisuurija

Hiljuti EPLis ilmunud Villu Zirnaski arvamus ja varem EE kõlanud idee tulumaksu suunamisest kodanikuühenduste toetuseks  ning selle peale ilmunud EMSLi juhataja Urmo Kübara artikkel tõstsid annetamise teema uuesti päevakorda, ainult täiesti eri seisukohtadelt.

Suurendame tulumaksu 1% võrra ja ühtlasi anname igale kodanikule õiguse ja kohustuse määrata, millis(t)ele MTÜ(de)le tema tasutav täiendav tulumaksusumma üle kantakse, ütleb majandusteadlane Paul Tammert. Urmo Kübar aga leiab, et protsendi suunamine ei anna midagi juurde, pigem vähendab ja et me peaks panustama annetamise edendamisele, mitte tegelema kõrvaliste asjadega.

Mina olen Urmoga nõus. Arvestades Eesti kodanikuühiskonna arengut (oleme teistest Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest ees), oleks protsendi suunamine meile tagasiminek. Me peaksime pigem õppima neilt, kelle sarnaseks me tahame saada ja mitte neilt kes meist endist taga.  Lisaks on tegemist vana asjaga, mis sai alguse 1996.a. Ungaris ning mille sobivust ja vajalikkust Eesti konteksti põhjalikult 2008.a. uuriti.

Leidsime et ei ole vaja järgmistel põhjustel:
- Nagu Urmo oma artiklis kirjutab, toetudes uuringu andmetele, ei too see mingit suurt raha juurde ja tegelikult jaguneb väga väikese arvu ühenduste vahel ära, või killustub selliselt, et mingit tegelikku kasu see ühendustele ei too.
- Teiseks, on terve rida ühendusi, kes tegelevad teemaga või tegevustega, mis iialgi annetusi ega suunamist ei saaks, aga mida on vaja kodanikuühiskonna tervise hoidmiseks. Mis saab nendest?
- Kolmandaks, kui protsendisüsteemi läbi kogutaval rahal on nö. lagi peal ja see ei muutu tõenäoliselt kunagi suuremaks kui 1% tulumaksust, pigem tuleb aasta-aastalt juurde organisatsioone, kes sama raha peale konkureerivad, siis annetustel seda piiri pole.
- Neljandaks, protsendi suunamine puhul pean ma ainult ühe välja valima. Mis saab teistest?
- Viiendaks, miks siis ainult ühendustele – miks mitte koolidele 1%, haiglatele 2%, riigikaitsele 1,5% jne jne. Kohe on õigustatud ka teiste sektorite nõudmised ja küsimised.
- Kuuendaks, protsendi suunamine tulumaksust oleks täiesti teine eelarve loogika kui see mis Eestis on ja siis ei ole küsimuse all mitte ainult suunamise ühendustele, vaid terve eelarve kasutamise süsteem.

Kõige olulisem põhjus aga on et protsendi suunamine ei ole annetamine. Küll aga võib tulumaksust protsendi suunanud inimesel tekkida tunne, et ta on juba justkui oma panuse teinud. Samal ajal aga on avalikul sektoril motivatsioon vähem raha sektorisse suunata (nagu on näidanud teiste riikide kogemused kus protsendi suunamise mõjuks oli annetustelt tulumaksusoodustuse kaotamine). Tulemusena ühendused kannatavad.

Seepärast on mul siiras nõuanne – unustage see protsendi suunamine ja keskenduge annetamisele; annetamise kultuuri edendamisele; annetuste kogumisele,  kasutamisele ja aruandmisele; tehnoloogilistele võimalustele, mida kasutada annetuste kogumiseks; seadusandlikele meetoditele, mida rakendada olemasoleva süsteemi parandamiseks. Charities Aid Foundation’i (CAF) sai kaks nädalat tagasi valmis 153 riiki haarava uuringuga annetamisest. The CAF World Giving Index haarab kolme aspekti: kui palju anti eelmisel kuul raha heategevuseks; kui palju tehti vabatahtliku tööd; ja kui palju aidata võõraid. Eesti on seal 121. kohal; esimeste seas on Kanada, Uus-Meremaa, Austraalia, Iirimaa, Shveits.

Neis riikides on olemas kolm olulist komponenti: kultuuriline teadlikkus annetamise olulisusest ja annetamisest kui normaalsest tegevusest; majanduslik keskkond ehk head seadused; ja tehnoloogilised võtted et annetamine oleks kerge, mugav ja ladus.  Nendele peame keskenduma. Isiklikult mina nõustun veel ka Priidu Pärnaga ja soovitan ka teha rohkem testamente, millega pärandatakse oma vara heategevuslikeks eesmärkideks.