Kas koos tänaste 36-aastastega sureb ka paberil ajaleht?

Millal surevad paberil ajalehed välja? Tuleb välja, et mõningaid inimesi see küsimus vaevab veel endistviisi. Keda teema huvitab, siis pakun välja versiooni, mida kuulsin Kasahstani pealinnas Astanas. Seal lõppes täna iga-aastane Vene valitsuse rahastatava uudisteagentuuri RIA-Novosti korraldatav ajakirjanike foorum.

Foorum on mõeldud endise NSV Liidu ala riikide ajakirjanikele ja on seega venekeelne. See on seesama foorum, mis mõned aastad tagasi sai Eestis tuntuks tänu „läpaka-skandaalile“. Nimelt kinkis RIA-Novosti Moskvas toimunud foorumil kõigile ajakirjanikele miski odava ja suht mõttetu läpaka. Eestis tehti sellest suur korruptsiooniskandaal, sest Moskvas käisid ja võtsid läpakad tänuga vastu ju ometi tuntud Eesti peatoimetajad. Vot sellisel üritusel ma julgesin osaleda, esimest korda.

Aga tagasi teema juurde! Ma sattusin kuulama RIA-Novosti meedialaboratooriumi juhi Vassili Gatovi ettekannet, mis oli üks vähestest veidigi väärt kuulamist.Tal oli konkreetne ennustus paberajalehtede osas. Paberlehtede ilmumise kindlustavad praegu enne 1975. aastat sündinud inimesed. Niikaua kuni nende põlvkonnad on arvuliselt veel suured, niikaua ilmuvad ka ajalehed. Noorematel pole enam nagunii eriti harjumust paberlehte lugeda ning neile pole mõtet seda toota.

Paberlehtede „palgamõrvariks“ saab võim, väitis Gatov. Nagu poliitikute põhimass muutub nooremaks kui enne 1975. aastat sündinud põlvkond, nii lõppevad dotatsioonid paberajakirjandusele. Näiteks maksusoodustuste näol, nagu ka Eestis või siis otsese rahalise toetamise näol, nagu Rootsis ja mitmel pool mujalgi.

Nooremal poliitikute põlvkonnal pole tema sõnul ajakirjandust praegusel kujul enam vaja. Gatov tõi näiteks USA presidendi Obama kontod Twitteris ja Facebookis, millel on vastavalt 11 ja 24 miljonit lugejat. Ükski telejaam, rääkimata lehtedest, ei oma USA-s sellist auditooriumit. Ka suurfirmad ei vaja varsti „traditsioonilist massimeediat“, vaid teevad ise massimeediat. Laiatarbekaupade firmadest saavad ise meediafirmad.

Gatov tõi näiteks Nike´i, Procter&Gamble´it, Red Bulls, mis on loonud oma meediatootmise üksused. Veel üks oluline paberlehe kadumise põhjus on puhtmajanduslik. Nimelt väitis Gatov, et investeeringud trükimajandusse on peatunud ning tänane trükimasinate põlvkond on viimane, neid lihtsalt pole mõtet enam edasi arendada, kui varsti pole enam, mida trükkida. (Raamatute trükkimisest saab siis ka 10-20 aasta pärast eksootiline käsitöö?)

Aga muidu jättis foorum kummalise mulje. Võib olla sellepärast, et arutati meedia tulevikku ja uusi moodsaid lahendusi meedias, aga enamus rääkijatest olid 50+. Eriti kummaliselt mõjus see hetkel, kui arutati kas sotsiaalsed võrgustikud internetis on hea või halb. Kummaliselt sellepärast, et see meenutas lastevanemate koosolekut, kus arutati, kas see, millega lapsed tegelevad on neile hea või halb. Aga laste endi arvamus kedagi eriti ei huvitanud…

Tuntud Vene ajakirjanik Svetlana Sorokina rääkis sellise anekdoodi. Laps küsib ema käest: „Kui sa olid väike, siis sul oli ju ka IPad?“, „Kussa nüüd, ei olnud mul mingeid IPad-e,“ vastab ema. Laps ei jäta: „Aga noh interneti sa ju kasutasid ja Facebookis ikka olid?“. „Ei, polnud siis veel ka internetti ega midagi,“ vastab ema. Laps mõtleb ja küsib uuesti: „Aga ema, kas sa dinosauruseid nägid?“

P.S. Kõige huvitavam oli hoopis Astana linn ise. Kes pole kunagi Astanas käinud, siis soovitan üheks päevaks sealt läbi astuda. See avaldab muljet, mis sinna keset steppi on ehitatud.