ACTA ja usaldus

Vaadates, kuidas eestlane riigi arengusse kodanikuna panustab, on mulle jäänud mulje, et tema jaoks on Eesti riik vägev seade, mis juhib end ise õiges suunas. Paremas suunas. Valimised on meile kui nutika tiibraketi tulistamine: fire and forget. Jätkem see mõte taustale.

Olen üks neist üsna vähestest inimestest, kes on ACTA teema kodanikuna piisavalt selgeks lugenud ja julgen sellest midagi arvata. Ministeeriumi juristile on mu arvamus ilmselt naeruväärne, aga oma arvamust tahan ma sellegipoolest jagada.

See näib võimatu ülesandena. Pean suutma kirjeldada seda, kuidas meie riik lepingut tõlgendades valesti läheneb ja ma ei suuda kõneleda juristide keeles. Pean teid selgituseks viima ka lepingu taustani ja esitama enda jaoks, ACTA vastasena, ebameeldiva tähelduse.

Siin ta on: Ministeeriumitel on õigus väites, et ACTA kohta levib väärinfot. Kuigi levib ka "korrektseid" tõlgendusi, on rahva hirm ja vastuseis 80% osas valesti põhjendatud. Seda osalt SOPA ja PIPA vastasest internetipimendamisest, aga osalt ka ACTA lepingu valesti mõistmise võimendustest läbi pressi. See on hüsteeriline ülereageering. Ometi arvan, et see reageering ei ole samas ka põhjendamatu.

Rutiinne päev välislepingut jõllitades

Usun, et ministeeriumite poolt nägi lepingu menetlemine välja rutiinse kaubanduslepingu aruteluna. Varasema analoogse lepinguga võrreldes muutusid üsna igavad detailid, midagi erilist seal ei paistnud; olemasolevad seadused katsid lepingus sätestatu juba piisaval moel. Tööd on palju; pole vaja süüvida, leping tundub mõistlik — mitte otseselt vajalik ega riigile kuidagi kasulik, kuid diplomaatiline surve vastuvõtuks on olemas. Lisaks toosama, tol ajal alles saabuv euro.

Märke teadvustamatusest on mitmeid: esiteks see, et ACTA teemal kommentaare küsides oli esimesed 2 nädalat ministeeriumite poolt pea täielik infosulg: Ilmselt loeti leping uuesti põhjalikult läbi, vaadati mis viga: kas sellest tuleb suur jama? Kas me eksisime? Rumeenia peaminister ja üks Sloveenia diplomaat on öelnud et nad ei teadvustanud, millele alla kirjutasid.

Ilmselt otsustati, et eksimus polnud suur, sest ministeeriumi jaoks oli narratiiv harjumuslik. Ainsa ebahariliku detailina ilmusid mingid "valesti" tõlgendajad. Usun, et selle koha peal tegi valitsusaparaat vea ja uskus oma lugu edasi: see on normaalne leping. Ometi ei olnud usaldusahel Euroopa Liidu Nõukogu ja töörühmade vahel lepingu loomise vältel välist kriitikat näinud. Lepingut konsulteeriti praktiliselt ainult USA suurfirmade ja sisuvaldajatega.

Mis tähendab, et tegelik mäng võis käia ka üle meie ametnike peade. Kuskil stratosfääris.

Voldib end satelliidina lahti

Lähen võib-olla liialt poeetiliseks, kuid ei oska mõtet teisiti edastada. Kui raamatut tõlkida, on oluline et tõlkija tõlgiks emakeelde ja teiselt poolt mõistaks lähtekeele nüansse. Väikesi kohti, kus autor tegi sõnavaliku sihipäraselt. Ma kardan, et ACTA on lepinguna kõige kallimate võimalike juristide poolt ehitatud seadeldis, mille eesmärk on nihutada edasiste lepingute ja seaduste vundament neile kõige sobivamasse vette. Ta sisaldab neidsamu nüansse.

See avabki meie peaministri sõnumi: ei muuda midagi; aga väga oluline. See on mu hirmu kese: ma kardan sõltuvust unistest ametnikest, kes autoriõiguste rikkumise kommertsliku eesmärgi (intent) ja kommertsliku koguse (scale) kriminaliseerimisel erinevust ei näe. See on üks neist väikestest muudatustest mille sisu me hetkel seadusandluses ignoreerima asume, kui ACTA ratifitseerime.

Kommertseesmärkidel piraate ei tea ma ühtki. Ometi on mul raske leida sõpra, kes ei rikuks autoriõigusi kommertslikes kogustes. See on endeemiline! Meie kõigi parimad sõbrad, me ise, oleme avastanud digitaalse kultuuri võlud ja ACTA tõlgendamisel eesmärgipäraselt tuleb nad kriminaliseerida.

Me tahame väljatulevaid telesarju kohe ja reklaamideta näha ja me ei taha sünkroniseerida end aasta aja pärast mingil õhtusel ajal väga primitiivse arvuti taha, kus ei saa saadet kerida ega pausile panna (televiisor). Kogu tänase alla 35-aastase elanikkonna jaoks on netist filmide tõmbamine vale, aga samas mõttes vale nagu autotühjal tänaval üle tee minek või SMSi teel lahkuminek. Vale aga oluliselt mugavam kui kogu rituaal korrektselt läbida.

ACTAs on veel sarnaseid nihkeid: varasemad analoogsed dokumendid ongi alati rääkinud kommertslikust eesmärgist. Kellegi teise teose loata müümine oleks sama punase fooritule analoog autode puhul: seda teevad tõesti ainult tõelised mölakad.

Varem on kahju arvutamiseks meie õigusruumis kasutatud tegelikku kahju: ACTA kohaselt on kahju arvutamise aluseks müügihind. Need kaks on räigelt erinevad seisukohad. Täna vaatavad inimesed oluliselt rohkem jama, kui nad iial nõus ostma oleks. Selle jama müügihind aga võib olla sellest nullväärtusest oluliselt kõrgem. See on nihe põhimõtetes: Ameerika Ühendriikides, kus hinnapõhine karistamine kehtib, on autoriõiguste eest karistused inimeste pankrotistamiseks (ja hirmutamiseks) sobivates mastaapides.

Nüüd see trikikoht: kui ministeerium täna usub, et seadusi ei muudeta, kas ma julgen usaldada, et USA kaubanduskoda, saatkond, EAÜ pärast selle väga olulise allkirja andmist kõik robinal ministeeriumi uksele koputades neid muutusi sisse ei hakka viima? Nüüd saab ju seda kõike siin ka.

Toon palju kiidetud vaba Rootsi näite, kus vabaduse tase Eestist oluliselt parem pidi olema: Wikileaksi diplomaatiliste telegrammide lekkest lähtuvalt selgus, et riik oli kõik USA autoriõiguste alased probleemipunktid vastu võtnud täiesti üksühele, täiesti vaidlemata ja ükski teema ei riivanud avalikku arutelu kuigivõrd. Rootsi on riik, mis nõuab Julian Assange'i väljaandmist süüteo raames, mida tavaolukorras karistatakse rahatrahviga. Rootsi on ka riik, kus autorikaitseühinguga seotud kohtunik mõistis neljaks aastaks vangi Pirate Bay loojad, hoolimata sellest, et nad jagasid lehel vaid viiteid sisule. Viitamine oli seadusi pidi legaalne tegevus (Sealjuures: ACTA järgi tulevikus kriminaalne, sest on vahendamine ja soodustamine). New Yorki vabadussammas paistab Stockholmi ilmselt hästi kätte.

Kas Eesti, kus Kentmanni saatkonnas käiakse lobisemas natuke rohkemast kui oleks viisakas, on kuidagi moodi teistsuguses seisus? Kas ma saan olla nii ülbe, et julgeksin eeldada, et Eesti on sarnasele survele immuune riik? Lubage naerda: nad sulgesid terrorihirmus tänava kesklinnas umbes sama ükskõikselt nagu meie sulgeme rõduukse kui tuul puhub.

Tõesti: miks üldse on edaspidi mõne Eesti ministeeriumiga jamada tarvis? Euroopa Liit on kõigist rahvastest palju kaugem, palju mugavamini lobistatavam ja tsentraalsem asutus. Euroopast tulev kohaldub meile otse ja on odavam mõjutada, kui 22 rahvusparlamenti. Soovitan lugeda ja jälgida, kuidas ACTA täpselt samamoodi parlamentidest mööda libiseb.

Aheneva jada piirväärtusest

Tõmbaksin siia mõttelise joone. Eelnev kätkes minu usaldusküsimust, kus ametnike ahelas ja instruktaažis puudub minul sisendivõimalus ütlemaks, et nii tõesti ei saa. Ma tahan liikuda edasi selleni kuhu säärane tagasisidestamata autoriõiguste egiidi all võitlus oma matemaatilise piirväärtusena viib.

Arvutustehnika koos internetiga on loonud pretsedenditu maailma, kus kultuuri kopeerimine ei sõltu enam skriptooriumist, trükipressist, raadio- ega teletornist, plaadipressist vaid on midagi mida me ise iga päev kogu enda valduses oleva digitaalse sisuga teha saame. Digitaalinfo kopeerimine on väga odav, tõhus ja kättesaadav.

Meil on liigina täna tegelikult kaks teed: Esimesel puhul arvestame eelnevaga ja nõustume, et tegemist on uue turusituatsiooniga, kus me peamegi sisu tootma, arvestades, et piraatlusega tuleb ja saab väga edukalt konkureerida ja et inimesed on fundamentaalselt heatahtlikud ja on nõus väärt sisu loomist toetama.

Toon selle maailma ühe tänase ilusama näite. Veebilehel Kickstarter otsustas koomiksikunstnik Rick Burlew paluda fännidelt rahastust oma ühe raamatu uustrüki jaoks. Annetajatele pakub ta erinevaid meeneid alates külmikumagnetitest lõpetades nende kirjeldatud tegelase kaasamisest ametlikku loo kulgemisse. Praegu on ta eesmärk ületatud meeletult: 57000$ asemel on tal kasutada üle 500.000 dollari, millega on tal võimalik tellida suured uustrükid kõigile oma raamatutele. Sealjuures tuleb arvestada, et enamus antud materjalist on _internetist tasuta loetav_. Ta ise pani selle sinna!

Alternatiivina peame kodanikke kohtlema kurjategijatena: looma arvutid, mis ei ole võimelised jooksutama ei kopeerimistarkvara ega ka programme misiganes kopeerimispiirangutest möödumiseks: see tähendab iPhone'i laadset modereeritud ja suletud süsteemi. Ühtlasi peame ehitama võrgu, mida on võimalik täiel määral valitseda, jälgida ja hallata. Muul moel alanud võidurelvastumine lõppeda ei saa ning ACTA, SOPA ja PIPA on kõik manifestatsioonid probleemile, et internet on purustanud monopoli kopeerida.

Tahaksin sellist tulevikku, kus autor saab oma töö eest tasu neilt, kes teda tahavad toetada. Kummardusena nähtud vaeva eest, mugaval moel. Ma tahan nende teoseid vaimustunult sõpradega jagada. Mind häiriks väga, kui keegi autorite teoseid nende loata müüks ja ma ei tea veel, kuidas oleks õiglane tasustada neid, kes mõnd teost olulisel moel täiendavad.

Üht ma aga tunnen juba päris selgelt: ma ei taha näha pommivaid vahendajaid oma telefonis, arvutis ega oma riigi seadusandluses ja sonkimas ja oma sõpru varasteks tembeldamas.

Mäletate seda stseeni Dr Strangelove'i filmist, kus kapten pommiluugi kaudu lahkub? Mul on tekkimas tunne, et meie riik ei ole tiibrakett, vaid pigem see pomm ja seda juhib mingi kauboi.