Vabandamatus

Tegelikult saan ma Andrus Ansipi frustratsioonist väga hästi aru.

Kui lugeda ACTA teksti ning kõrvutada seda tolle Õhtulehe artikliga, mida peaminister Riigikogu ees tsiteeris, siis tõepoolest võib tekkida soov käed ahastuses taeva poole tõsta. Erakonnakaaslaste naeru ja aplausi saatel esitatud tiraad tabas aga, ilmselt peaministri jaoks ootamatult, märksa suuremat sihtmärki kui Õhtuleht või Heimar Lenk, tuues endaga avaliku pahameeletormi ning suured meeleavaldused nii Tartus kui Tallinnas. Laupäeval oli Vabaduse väljak fooliummütse täis ning algselt konkreetselt ACTA vastu suunatud protest oli saanud olulise lisadimensiooni, mille võttis tabavalt kokku ühe tundmatuks jäänud nahkmantlis noormehe ühelauseline kõne kokkutulnutele.

Uue töönädala alguses reageeris tekkinud olukorrale lõpuks ka peaminister ise, kes avaldas kahetsust, et ta “ei arvestanud võimalusega, et iga [tema] sõna või lauset võidakse kasutada esialgsest kontekstist väljarebituna suvalises kontekstis” ning avaldas lootust, “et valeväidete levitajad vabandavad nende ees, keda nad on solvanud”.

Et siis… mida?

Ma ei saa siin mõistagi rääkida kellegi teise eest, aga oma isikliku arvamuse kujundamisel antud asjas ei toetunud ma sellele, mida sai kuulda raadiost ja telest või lugeda ka soliidsest ajalehest — ma vaatasin täies pikkuses videosalvestust Heimar Lengi küsimusest ja Andrus Ansipi vastusest ning läksin ja lugesin peale seda veel ka Riigikogu stenogrammist sellele eelnenud ning järgnenud küsimusi. Peale kõike seda leian mina, et peaminister Ansipi avalduse puhul on probleemiks just nimelt konkreetne kontekst, milles ta selle tegi. See ei olnud Ansipi ja Lengi omavaheline vestlus Riigikogu puhvetis värske Õhtulehe teemal, see oli peaministri vastus Riigikogu liikme arupärimisele ACTA allkirjastamise protsessi osas. Oli peaministri enda valik püüda taandada see küsimus tabloidilehes viidatud “ACTA kriitikutele”, selmet suhestuda näiteks sellega, mida on antud teemal arvanud Karmen Turk või Peeter Marvet.

Ühtlasi on siin sobiv pöörata hetkeks tähelepanu veel ühele retoorilisele võttele, mida peaminister nii sel korral kui ka varasemalt on pruukinud. Oma vastustes Jevgeni Ossinovski ning Tarmo Tamme küsimustele ACTA teemal viitas peaminister Ansip oma argumentatsioonis sellele, et nii Ameerika Ühendriigid kui Rootsi on selle lepingu juba alla kirjutanud. See tõepoolest on nii, aga mis sellest järelduma peaks? Rootsi on muuhulgas heaks kiitnud ka samasooliste abielud ning progresseeruva tulumaksu, Ameerika Ühendriikides on konstitutsioonis sätestatud kodanike õigus omada ja kanda tulirelva ning lubatud surmanuhtlus. Mis nüüd saab? Ja kui need ei ole argumendid, mis peaks Eesti valitsuse otsuseid määrama, siis miks on seda ACTA allkirjastamine?

Oma kahetsusavalduse lõpus märgib peaminister Ansip, et “argumenteeritud väitlus sel teemal on vajalik ja loodan väga, et ka võimalik”. Ka mina loodan väga, et see on võimalik – aga sellele, et see nii oleks, tuleks kindlasti abiks kui peaminister hoiduks sel teemal sõna võttes viidetest fooliumile, seemnete söömisele ja mullivannidele ning ei kirjutaks kriitikat hüsteeria arvele. Sest muidu on tõesti nii, et oma seisukohtade väljaütlemine – juhul kui need erinevad peaminister Ansipi omadest – nõuab julgust saada liigitatud hüsteerikuks, narkomaaniks ja paranoikuks.

Mind isiklikult härib kogu selle piinliku loo juures enim kaks aspekti — ja kumbki neist ei ole tegelikult seotud ACTA-ga. Esiteks see, et oma vastustes arupärimistele leiab peaminister olevat kohase taandada ühiskonnas laia kandepinda omava mure hüsteeriale ning Õhtulehe artiklis “ACTA kriitikutele” omistatud tõepoolest veidratele hirmudele. Teiseks aga see, et kui inimesed seejärel õigustatult pahameelt avaldavad, peab peaminister vajalikuks vibutada näppu meedia suunas, kes tema sõnad kontekstist välja rebides ja need rahvale ette söötes on tekitanud probleemi seal, kus seda tegelikult ei ole – ning avaldab arvamust, et keegi teine võiks nüüd vabandada. Ja põhjus miks need kaks asja mind häirivad on selles, et peaminister Ansip peab oma rahvast, sealhuglas ka mind, mingiks lihtsameelsete ullikeste karjaks, kes ei suuda ise aru saada mida sisaldab üks 51-leheküljeline leping, kes ei saa hakkama Riigikogu stenogrammi lugemisega, kes ei suuda aru saada elementaarsest retoorikast või tajuda irooniat.

Ja isegi kui tõepoolest ongi nii, et peaminister Ansip ei soovinud fooliumi, mullivanni ja seemnete remargiga viidata oma lugupeetud elektoraadile, siis kas tõesti on nii mõeldamatu ikkagi ise vabandada, selmet oodata seda kelleltki teiselt? Vabandada, öeldes, et tegu oli vast veidi ebaõnnestunud katsega ironiseerida? Sest seni, kuni peaminister seda ei tee, tunnen mina end solvatuna mitte üks, vaid kaks korda.

  • Kaur Virunurm

    Mulle teeb muret hoopis see, et peaminister (või tema nõunikud) ei suuda ACTA süütuna näiva teksti tagant selle leppe sisulist külge ja kaasnevad efekte välja lugeda.

  • http://www.facebook.com/people/Tarmo-Riisenberg/100000711988093 Tarmo Riisenberg

    Kui meil oleks valimised ukse ees, mis praeguses olukorras saab? Reformierakond tõmbas endale seemned peale, Isamaa kirjutas interneti täis… Selle vastu esile tõusnud protest võib valimiskastide juurde viia päris palju neid, kes seda tavaliselt ei tee…
    Aga mind huvitaks, mida arvavad näiteks Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm praegusest olukorrast… Mul on tunne, et kõik need Virtsu pangaautomaadi, ACTA ja koolide sulgemisega seoses esile kerkinud vastuseisud viitavad mingile sügavamale hoovusele, mille tegeliku mõjud alles hakkavad ilmnema. Ühiskondliku aktiivsuse kasv viis ka lõpuks ju poliitiliste muutusteni, kui meenutada aega veerandsajandi tagant. Kas taas on aeg?

  • http://www.facebook.com/people/Siim-Vatalin/622980065 Siim Vatalin

    “Laupäeval oli Vabaduse väljak fooliummütse täis ning algselt
    konkreetselt ACTA vastu suunatud protest oli saanud olulise
    lisadimensiooni, mille võttis tabavalt kokku ühe tundmatuks jäänud
    nahkmantlis noormehe ühelauseline kõne kokkutulnutele.”
    Andeks, aga miks nii krüptiliselt? Milline see lause siis oli või kuskohast ma seda lugeda saaksin? Tunnen, et mingi oluline allusioon jääb hoomamata.
     

  • Ellen Murula

    Minu jaoks on kogu ACTA loos hoopis üks teine keskne põnev asi. Nimelt, mida Ansip peab varastamiseks.

    “Vargus” on idee, mille üle saab vaielda. “Vargus” seisab lubatu ja lubamatu piiripeal ning seetõttu peab ühiskond selles kokkuleppima. Kui mingite kiirete arengute tõttu (internet) tegelevad inimesed täiesti puhta südamega asjadega, mida võiks nimetada “varguseks” ning seaduse- ja ühiskonnavastaseks tegevuseks, siis kuulub varguse idee arutlemisele.

    Ansip ja kindlasti x osa võimueliidist, suhtub internetivargusesse kui vargusesse tänaval. Ta on põlvkonnast, kus internetti tuli “õppida”, Facebook võib saada täis nagu floppy ketas jne. 

    Igal põlvkonnal on õigus vaadata kehtivad dogmad üle ja öelda: see ei kehti enam või kehtib mööndustega.

    P.S. Mind hirmutab, et samasse kilda kuulub meie kultuuriminister. Lang arvab, et kultuur ei kuulu rahvale – see nagu välisminister, kes ei usu riikide vahelisse koostöösse.

  • Tanel Saimre

    No kui on vaja nii täpselt, siis http://www.youtube.com/watch?v=zpOVSxMyHgY 19min 55sek

  • https://plus.google.com/u/0/107169841691567950948 Toomas Roolaid

    Minu arvates on peaminister kolistanud siin ämbrit kahekordselt. 

    Esimene kord riigikogu  kõnepuldist, solvates mitmeid valijaid, sealhulgas internetis üsna suurt avalikku tähelepanu evivaid inimesi. Selle võime kuidagi veel mõista üldise kultuurituse ja ka jäiga arvamuse koostoimena.Aga siis, kui inimestelt (loe: valijatelt) tuli negatiivne reaktsioon, siis tuli teine ämber – jätta kasutamata suurepärane võimalus vabandada ja siis selgitada, mida ta peaminstrina öelda TAHTIS, mitte jahuda sellest, mida ta ei tahtnud öelda. 

    Kui kasvõi korraks asetada olukord konteksti, kus valitsus peaks oma otsused, eriti ebapopulaarsed, valijatele “maha müüma”, siis antud juhul on tehtud kõik vastupidine ja nõukogu (= meie) võiksime kaaluda juhtkonnavahetust :)

  • http://www.facebook.com/people/Tiia-Kõnnussaar/100000601758926 Tiia Kõnnussaar

    Ansipist ja ACTAst on palju räägitud (sümpaatne oli Vikerraadio neljapäevane reporteritund), aga ei saa jätta lisamata/nõustumata, et küsimus pole ainult ACTAs (kuigi see on väga tähtis küsimus). Ma olen vahest sattunud kuulama reedest koalitsiooni tundi samal kanalil ja mind on hämmeldanud see, kui närvilises, vinguvas ja ärapanevas toonis on peaminister vastanud ka ajakirjanike küsimustele otse-eetris. Ja seda juba pikemat aega. Peaminister on üle töötanud või on teda tabanud totaalne ego inflatsioon, mis aina süveneb? Mõlemal juhul on asi paha. Ja siin ei piisa meedianõunike nõuannetest peaministrile, näib mulle.