Juhuseid luues

Kui ma Palo Altosse jõudsin, olid kõik juba rikkad! Ei, mitte rahalises mõttes, vaid ääreni täis ambitsiooni, loovust ja usku, et neil on võime midagi ära teha ja seda just globaalses mastaabis. Ei kurtnud keegi kirjudest kolleegidest võlga kodumaa ees ega kaalunud oma ambitsioonide sihtturuks isamaad. Ilm oli ilus ja pragmaatikud tagasi koju ei sügelenud.

Miks tunnen, et välismaal elades peavad rahvuskaaslased mind vähem eestlaseks ja  justkui hoolitsevad selle eest, et sügelus ei kaoks? Kas olete mõelnud, mida täpselt soovite, paludes noortel Eestisse tagasi pöörduda? Osutades patriotismile ja riigi püsimajäämisele, palute neil kummardada seal sündimise juhust? Mina tulin ilmale ühel piiritsooni saarel Nõukogude Liidu läänepoolses servas ja ei taha nõustuda, et nii kirjutasin alla laenulepingule, mille tagasimaksmine seisneb Eesti Vabariigis elamises.

Lõikan veel sügavamale – inimene on pärit Aafrikast – soojalt mandrilt. Seal oli mõnus ja mugav ja meid sai palju. Ressursse jäi väheks ja Homo sapiens pacificus migreerus territooriumi pärast kaklemise asemel põhja poole – sinna, kus oli ruumi ja saaki jagus. Lõpuks jõuti kaugele põhja, kus pidi enamuse energiast suvel kulutama sellele, et talv üle elada. Vaatame tõele näkku – oleme kaotajate järeltulijad, põhja pekstud poegade põngerjad. Eelajaloolisest liialdusest hoolimata, kas peaksin põhja sündimise juhust kummardama ja praeguses avatud maailmas istuma pool aastast kaamoses?

Ei, nii see ei käi! Juhused on juhused ja nende kummardamiseks on juba piisavalt institutsioone.

Räägime parem kogemusest – millestki, mis vähemalt näiliselt on meie endi valitud teede pakkumiste summa, mitte puhas juhus.

Kogesin Eestis pimedaid talvi, milles muud teha polnudki kui juua või arvuti taga istuda. Inseneride osakaal ühiskonnas, enesetappude ning joomisest põhjustatud tervisehädade statistika Põhjamaades räägib justkui selle kasuks, et oleme keskkonnaga kohanenud. Ehitame Skype’e, Nokiaid ja Ericssone või joome ennast surnuks. Siinkohal ehk võiksingi juhust tänada, et sellisesse keskkonda sündisin. Ookeani lainetel surfamise asemel õppisin 15-aastasena pimedatel talveõhtutel assembleris programmeerima. Teema huvitas ja palju muud teha polnud. Aitäh, Eesti Vabariik!

Ühena esimestest olulistest valikutest eluteel otsustasin minna Tartu Ülikooli. Mitte sellepärast, et see oli parim valik, vaid sellepärast, et puudus kogemus tahta midagi enamat. Järgnevad kogemused olid vastakad. Ühes otsas kohtasin oma ala asjatundjad, kes õpetasid mind nägema oma mängulistes programmides teadustööd, teises otsas konservatiive, kes pärast 4.12-punktise keskmise hindega (5 palli süsteemis) lõpetamist ja Eesti Üliõpilaste Teadustööde Konkursil ministrilt diplomi vastuvõtmist ei tahtnud mind näha magistrantuuris. 4.3-e oli vaja! Isegi minule kui arvuti-inimesele tundus midagi mäda süsteemis, kus olin vaid üks number!

Teise olulise valikuna elus otsustasin minna tööle enne ülikooli lõppu ja seda ühte kohalikku tuntud ettevõttesse. See kogemus õpetas, et loengutes loetav on irrelevantne ja märgatavalt üle keskmise palk jookseb kätte ka diplomita. Õnneks tuli selle järelduse likvideerimisele appi järgmine juhus. Pääsesin tööle Nokiasse ja sain aru kolmest olulisest asjast – meis kõigis on potentsiaali teha maailma tasemel asju, rahvusvaheline meeskond võimaldab loomingus tabada globaalset optimumi ja rahvusvahelise koostöö õliks on akadeemiline haridus – ühine keel rääkimaks lihtsatest asjadest. Aitäh, Soome Vabariik! Naasin Eestisse, et lõpetada pooleli jäänud haridustee.

Üllatuslikult selgus, et kuigi ülikooli rakenduslikku kõrgharidust pakkuva õppekava sisseastumisel lubati jätkata bakalaureuse õppes, jäeti mainimata, et seda saab teha vaid riigieelarveväliselt. Sedakorda otsustasin süsteemiga võidelda – viibides akadeemilisel puhkusel, tegin ära bakalaureuse programmist puudu olevad ained, viisin lõpetamisele kaks lõputööd ja jokkisin endale haridust juurde. Aitäh, Eesti Vabariik!

Kuna Tartu Ülikool mind magistrantuuri ei tahtnud, siis valisin jokkimise jätkamise asemel õpingud Chalmersi Tehnikaülikoolis Rootsis. Neile pakkus minu kooliväline looming rohkem huvi kui keskmine hinne.

Ja siis õnneks oli Alfred Ots – üks tõsine Saaremaalt pärit insener, kes oma elutöö tegi Ühendriikides. Alfred ei naasnud kunagi Eestisse, kuid ometi panustab postuumselt senini iga aasta Eesti noortesse, võimaldades poolele tosinale Eesti üliõpilasele stipendiumi õpinguteks Chalmersis. Kolisin Göteborgi ja sellega oli Eesti minu kaotanud.

Rootsi kogemus illustreeris otseselt hariduse parema finantseeringu seost hariduse kvaliteediga. Kuivade akadeemikute asemel võimaldas piisav tasu igaks aineks kohale tuua  kirgliku spetsialisti, keda tundus asja selgeks tegemine huvitavat enam kui loenguga ühele poole saamine. Aitäh, Rootsi Kuningriik!

Magistritöö otsustasin kirjutada Pekingis, Tsinghua ülikoolis. Sellest kogemusest õpitud dimensioone on raske mõnele reale kirja panna, kuid kujundlikult öeldes pidin peas maailma mõõtmiseks mõeldud joonlaua asendama mõõdulindiga. Midagi alandlikku on äratundmise hetkes, kui avastad endasse kodeeritud kõige lihtsamate läänelike väärtuste relatiivsuse. Kust võtsin õiguse põlastusega kulmu kortsutada, jälgides lauale sülitava Hiina koorekihi söömiskombeid? Kas mitte pole neid meist kõigist rohkem ja kas mitte ei vääri nende taust ja kombed samasugust lugupidamist kui meie omad? Kinnistusid vaid arusaamad inimeste mitmekülgsusest ja sellest, kui suur potentsiaal on koostööl, mis toetub meie erinevustele. Aitäh, Hiina Rahvavaba(?)riik!

Järgmise valikuna sihtisin doktoriõppesse Šveitsi Riiklikku Tehnikaülikooli. Aga enne kui läksin, oli veel üks juhus. Sain kirja kelleltki härra Annuselt, kes kutsus mind tööle. Ütlesin viisakalt ära, kuna sättisin end doktorantuuri. Toivo kiitis veel takka, aga soovitas siiski niisama Skype’i kontorist läbi astuda. Astusingi, ning nähtud ärevus, vaimustus ja energia koos keeruliste praktiliste probleemidega olidki need, mis isehakanud akadeemiku minus murdsid. Juba mõned kuud hiljem jätsin doktoriõppe Šveitsis katki ja seejärel kummardasingi Kuressaares sündimise juhust sealt järgmised viis aastat Skype’i heaks töötades.

Nüüd elan ja töötan Californias juba teist aastat ning kui keegi küsib millal ja kas tagasi tulen, siis vastan, et ei tea. Miks peaksingi teadma? See on ju vaid juhuste küsimus. Iga riik, kus olen elanud, on teinud mind paremaks inimeseks, paremaks eestlaseks – ma arvan, et paremaks, kui oleksin Eestis saanud. Iga riik on aidanud mul mõista, mis on Eestis hästi ja mis on halvasti. Tunnen uhkust selle üle, et karm keskkond on meist kasvatanud töökad inimesed ja lugupidamine juurte vastu on ajas vaid kasvanud.

Mina arvan, et noortele on vaja üles kasvades positiivseid kogemusi – midagi, mida on uhke kõrvutada välismaa kogemusega, midagi, mis paneb kõigile rääkima sellest, mis meil on reaalselt paremini, ja midagi, mis säilitab tunde ja soovi eestlust aus hoida sõltumata asukohast. Kui juhused on need, mis inimesed maailma laiali pilluvad, siis loome rohkem selliseid, mille väljund oleks Eestis. Kui silmaringi avardavat välismaad on raske tuua Eestisse läbi lahkunud eestlaste, siis toome rohkem välismaalasi Eestisse. Kui sallimatus on see, mis tagasi ei lase, siis teeme selle parandamise osaks haridusest.

Eestist lahkumine on juhuste ja kogemuste tagajärg ning tagajärgedega võitlemise otstarbekus on küsitav. Suuname parem energia loomaks juurde Eestisse suubuvaid juhuseid ja parandame Eestis elamise kogemust ja seda arvestades eelkõige praeguseid kodumaiseid noori või hoopis välismaalasi. Neid kõiki on palju rohkem kui välismaal elavaid eestlasi ja tõenäosused töötaksid siin Eesti kasuks.

Skype, Garage48 ja IT Akadeemia on vähemalt infotehnoloogia valdkonnas esimesed tõeliselt tervitatavad sammud selles suunas ja uskuge mind, nende kõigi tegemisel ja korraldamisel on ka eestlastest nomaadidel oma väärtus just seal, kus nad on. Asjaolu, et Kuressaare linnavalitsus tunnustas Skype’i kui 2011. aasta suurimat üksikisiku tulumaksu maksjat töötaja kohta, aitab ehk samuti illustreerida, et see väärtus ei piirdu alati vaid ohutust kaugusest targutamisega.

Minu isiklikule piiratud kogemusele toetudes oli Skype ja sealt tulenev just see suurim säde, mis patrioodi minus äratas. Nüüd on juhus viinud mind jälle välismaale ja mind jääb kurvastama see, kui keegi ikka arvab, et minu väärtus Eestile on vaid funktsioon minu asukohast.

Lugupidamisega,

Silver Keskküla

  • http://twitter.com/kristjanjansen kristjanjansen

    Vaikus eetris on ootamatu, kas assembler hirmutas ära?

    Natuke samal teemal http://vahurkoorits.blogspot.com/2012/05/suur-polvkonnavahetus-eestis.html

  • http://www.facebook.com/oudekki Oudekki Loone

    Vaikus eetris on sellest vist tingitud, et see on küll väga huvitav kirjeldus, aga puudub selge seisukohavõtt või “küsimus”, mis ärgitaks diskussioonile.

    Päriselt, ainus, mis mind kuidagi paneks arutlema oleks hoopis Palo Alto olukord ja kuhu Californias on vaesus peidetud, aga see on ju teine jutt.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Vaikus ei tähenda alati seda, et ei puudutanud. Mõni tekst on nagu laksakas värvi, mis paneb mõtlema, kuid vaidlema ei pane. 

  • http://www.facebook.com/jaakennuste Jaak Ennuste

    Palju õiged näiteid, samas suhteliselt üleolev teemakäsitlus. Paneb mind mõtlema Kennedy ütlemisele — “Ask not what your country can do for you – ask what you can do for your country”

  • Paavo

    See on kontekstist kohutavalt välja rebitud tsitaat, mis labastab Kennedy märksa kõrgemat mõttelendu. Vahetult järgnev lause taastab konteksti: “My fellow citizens of the world, ask not what America will do for you, but what together we can do for the freedom of man.”

  • http://www.facebook.com/silver.keskkula Silver Keskküla

    Tsitaadi kontekstist hoolimata on küsimus õigustatud. Mida ma saaksin oma riigi heaks teha siit kaugelt? Seni on kõige populaarsem vastus olnud “koli tagasi!” ja see ilmselt tekitabki minus tunde, et panustamist nähakse kohati piiratult.

  • http://twitter.com/kristjanjansen kristjanjansen

    Tule käi õpetamas nagu kodanik Kase?

  • HardiTamm

    Ma arvan, et igaüks peab aitama, kui ta tegelikult aidata tahab. Aita teisi jõuda vajalike inimesteni seal, kus asud. Aita järgmistel koguda kogemusi, teadmisi või teha äri. Tagasikolimine on igaühe sügavalt isiklik otsus. Ma ei arva, et meie kogukond võõrsil oleks tühi sõnakõlks.

  • http://www.facebook.com/oudekki Oudekki Loone

    Ma arvan, et  see Kennedy mõtte teine osa on mõnes mõttes olulisem… Aita teha midagi inimkonna heaks ja sellega teed ju ka Eesti heaks, eksole?

  • http://www.facebook.com/jaakennuste Jaak Ennuste

    Vabanda, Paavo, kui labastasin oma piiratuses Kennedy kõrget mõttelendu. Minu mõte jäi siiski samaks. See pole ainult saatus ja juhus, kus sünnime. Täna pole külma sõda, kuid on äärealade kolgastumine. Veelkord vabandan, kui tahtmatult püha teksti rüvetasin.

  • Oliver Parrest

     Kui minna kaks artiklit edasi, Oti omani, võib tekkida lülitus: kas
    sulle tunduks cool olla millelegi või kellelegi annetaja? Vaat kui hea
    meil siin oleks, kui välismaal raha käes olevad eestlased saadaks
    ülejäägid siia mõne õilsa eestiparanduse projekti tarbeks. Kasulik on oldud, ressurss on saadud, kõik on õnnelikud. Vä?