Mõned tähelepanekud järjekordse rahastamisskandaali kohta

Esiteks torkab silma, et tegemist on episoodiga teatavas seerias, mitte aga üksiku erakordse sündmusega.  Seeria ühisnimetaja on raha, mida Eestis võimul olevad grupeeringud vajavad rohkem kui suudavad endale legaalsete meetoditega hankida.  See on arusaadav, sest nende grupeeringute roll Eesti riigi juhtimisel ja võimu teostamisel on oluliselt suurem kui seda ametlikult tunnistatakse.  Mõistagi ei pea ma nende grupeeringue all silmas erakondi kui niisuguseid, vaid nende juhtorganeid, kellest on kujunenud Eesti riigiaadli tuumik.  Need inimesed on ennast sisse seadnud selleks, et kindlustatuks saada ja jääda.  Nad pakuvad ühiskonnale mitte eriti avatud ja mitte eriti demokraatlikku, aga suhteliselt kõrgetasemelist ja muu Ida-Euroopaga suhteliselt vähekorrumpeerunud valitsemisteenust, ning vastutasuks saavad nad õiguse oma organisatsiooni võimu tsementeerida.  Selline on meie ühiskondlik leping kartellistunud demokraatia tingimustes.

Silvergate’i kõige teravam nurk puudutabki kartellistunud partokraatlikku võimurežiimi ennast.  See, kuidas grupeeringud endale võimu edasise kindlustamise jaoks raha hangivad, on olnud ühelt poolt meie ühiskonna avalik saladus ja teisel poolt meie edu võti.  Professionaalsete võimustruktuuride rahavajadused paisuvad paratamatult kiiremini kui ühiskondlik arusaamine nende kulude vajalikkusest.  Sellepärast võetaksegi kasutusele lisaks legaalsetele (iseendale riigieelarvest väljakirjutatavatele) sissetulekutele ka teised allikad.  Teistes riikides on võim sageli läinud populistide kätte, kes pole suutnud või tahtnud kartelle luua, kuid nad pole olnud võimelised ka kuigi efektiivselt riiki juhtima (vt. Tõnis Saartsi ülevaadet Eesti parteipoliitika – erandlik Euroopas).  Seevastu Eesti poliitlise võimekuse taga on struktuurid, mille rahastamine oleks status quo sailitamise huvides pidanud jääma avalikuks saladuseks.  Selle avalikustamine kõigutab tõepoolest Eesti poliitilist võimekust – selles osas on partokraatide pahameele ja vasturünnakute motiiv arusaadav.

Kuid ühe asjaga partokraatide reaktsioon ei arvesta.  Kui kartellistunud riigivalitsemisega võib mitmetel põhjustel leppida, siis vastuseisuga selle süsteemi avalikustamisele ja ja veelgi enam, ühe avalikustaja isikliku  materdamisega, ei ole demokraatia tingimustes enam leppida võimalik.   Teiste sõnadega, avalikkus võib kartellistunud partokraatiat tolereerida ainult niikaua, kuni partokraadid ei asu selle süsteemi avalikustamist alla suruma.  Lahvatanud skandaali kõige skandaalsem osa seisnebki partokraatide täiesti ebaveenvalt mõjuvas rahapesu totaalses eitamises veelgi ebaveenvamal erakonnaülesel üksmeelel.  Kuni faktide selgumiseni ei saa mõistagi välistada, et Meikar on psühhohuligaanist šarlatan ja Michal aus riigimees, kuid ka Michal pidi AK-sse esinema minnes mõistma, et selline ühe mehe sõna teise mehe sõna vastu vahekord tundub antud situatsioonis enamusele vaatajaist suure tõenäosusega tema kahjuks olevat.  Sama kehtib kõigi järgmiste totaalset eitust sisaldavate avalduste suhtes.  Miks siis valisid muidu nii intelligentsed võimurid avalikkusele edastamiseks sõnumi, mille usutavust ei saanud kuidagi 0,1%st kõrgemaks hinnata.

Oletame süütuse presumptsiooni põhimõttest lähtudes, et Meikar on valekaebaja. Kas me peaksime eeldama, et võimurid ei saanud aru, et väljakujunenud olukorras mõjuvad nende avaldused küüniliselt ja jokkivalt (isegi kui neil oleks õigus)?  Nii rumalad nad vist ikkagi ei ole.  Pigem tuleb järeldada, et kui asi läheb tõsiseks, siis pole partokraatide jaoks lihtsalt enam kuigi oluline, millise mulje nad avalikkusele jätavad.  Sest avalikkuse suhtumine ei ole kartellistunud tegelikkuses võimupositsioonide hoidmisel kuigi oluline tegur.  Aga just sellepärast paljastavadki partokraadid Eesti demokraatia kartellistunud loomuse oma reaktsiooniga Meikari avaldusele veel teist korda.  Ükskõik, kas Meikari avaldus oli õige või mitte, näeme me reaktsioonist, et tal pidi õigus olema. On oluline vahe, kas ühe demokraatliku riigikorra poliittehnoloogidele tundub, et avaliku arvamusega saab ja võib mõnikord (asja nimel või oma partei huvides) manipuleerida, või et avalik arvamus pole üldse oluline kui võimu arhitektid positsioonisõda peavad.

Demokraatia kriisi see skandaal endast siiski ei kujuta, sest üks mees julges ja suutis heita kinda ennast Eestis kõige kindlamalt tundvale poliitilisele establishment’ile.  See samm ei räägi ainult isiklikust vaprusest, vaid ka sellest, et keegi poliitikute hulgast ikka veel usub Eesti poliitikasse vanamoelisel ja idealistlikul kujul (ja selline leidub veel Reformierakonna ridades!)  See tõik on lootustandev isegi juhul kui Meikari juures ilmneksid mingid varjatud motiivid selle kinda heitmiseks.  Ja üks positiivne üllatus oli selle skandaali puhul veel: Postimees ei käitunudki Reformierakonna häälekandjana, vaid asus seekord avalikkuse poolele.  Tõsi küll, ametlik versioon polnud ka üldse usutav.

Aga partokraadid saavad nüüd mõelda, kas nende jaoks on tõesti kõige targem mantrana korrutada: meie parteis musta raha põhimõtteliselt ei liigu … ja isegi kui liiguks, ei tea mina sellest midagi … ja isegi kui ma sellest midagi tean, ei saaks see olla tõsi, sest meie parteis põhimõtteliselt musta raha ei liigu. Küsimuse ei ole mõistagi selles, kui kaua nemad seda võiksid teha. Küllap viimsepäeva hilisõhtuni.  Küsimus on selles, kui kaua võib seda teha meie haiglaselt alandliku avalikkusega.

Filosoof Tõnu Viik on Memokraadi külalisautor.

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Tore, et keegi räägib seda, mida peaksid rääkima politoloogid ja kodanikuõpetuse tunnid tegelikult. Nii siin kui rahastamise teemadel.

  • http://profiles.google.com/toivo.ellakvere toivo ellakvere

    “aga suhteliselt kõrgetasemelist ja muu Ida-Euroopaga võrreldes suhteliselt vähekorrumpeerunud valitsemisteenust.” mis yhikutes sa korruptsiooni mõõdad?

  • Valek Tikla

    Kohati pisut ülekonstrueeritud ja ülevavõitu arutluskäik. Asi on vist siiski lihtsam. Millel põhineb väide, et „avalikkuse suhtumine ei ole kartellistunud tegelikkuses võimupositsioonide hoidmisel kuigi oluline tegur“? Muidugi on aina rohkem võimupoliitikuid aina kõrgemal pilvedes, aga vaevalt on
    põhjust väita, et neile ei lähe avalik arvamus või suhtumine eriti korda. Pigem on nende käsitlus avalikkuse suhtumisest nihestunud. Korda läheb vägagi, sest kadude ja muundumiste kaudu küll, aga lõpuks avaldub see avalik suhtumine ju valimistulemustes.

    Jah, on paha, et võimukartellid on. On paha, et nad ei ole avalikult tunnistanud, et selline rahakogumine (üsna kindlasti) toimub. Aga see keeldumine tunnistada kõigile ilmset ei kinnita, et neile pole „enam kuigi oluline, millise mulje nad avalikkusele jätavad“. Vastupidi: avaliku arvamuse ja maine nimel nad seda teevadki. Kindlasti teadis taibukas propagandist
    Michal, et avalikkus usub Meikarit, mitte teda. Kuid mis alternatiivid tal (ja kõigi teiste erakondade partokraatidel) siis olid? Tunnistada, et nii ongi kogu aeg olnud? Isegi kui mõelda, et mõni partokraat olnuks selliseks avalduseks valmis, siis oleks selleks vaja läinud kõikide parteide kartellikokkulepet, ent
    selline asi vist lausa paari tunniga ei sünni. Aga igal juhul oli Michali (ja jällegi kõigi teiste) meetod lihtne ja kartellistunud poliitika seisukohalt enam-vähem ainumõeldav: ajada asi sogaseks ja oodata, kuni kõik vaibub. Ehk teisisõnu on tegu ikkagi järjekordse ja tavalise poliittehnoloogilise manipuleerimisega, mitte
    võimuarhitektide positsioonisõjaga, kus avalik arvamus pole üldse oluline.

    Aga seda on küll huvitav näha, kas asi vaibub poliitikute mantrasse või ütlevad mõnel erakonnal närvid üles ja – olgu siis aususest või häältepüüu huvides –
    midagi tunnistatakse.

    Ja ilma et ma tahaks Postimehele kiitust avaldada, näib see „Postimees ei käitunudki Reformierakonna häälekandjana“ mõnevõrra klišeena. Kui pisut
    ebaproportsionaalne Keskerakonna-vastasus välja jätta, siis ei suhtu Postimees Reformierakonda märkimisväärselt soosivamalt kui teistesse parteidesse.

  • http://www.facebook.com/margus.kiis Margus Kiis

    Michal siiski tegi ühe väga väga lolli vea, mis läks PR mõttes väga kalliks maksma. Ta nimelt andis asja prokuratuuri uurida. Miks ta seda tegi, arumaeisaa. Miski ei sundinud teda. Prokuratuur poleks ise uurima hakanud kohe kindlasti. Michal oleks pidanud kohe kuulutama Meikari jutu kibestunud ja igasugu poliitiliste luuserite mahitatud laimuks ja kõik. “Kuulge, sellist jama ma ei hakka isegi kommenteerima…”
    Prokuratuur aga hakkas uurima, saatis KriPo Refi kontorit puistama, Refi kõikvõimas maine kukkus kolinal.
    Asjade käik on Refi siseelule olnud nii hävitav, et isegi käpik Ansip on nii halvasti instrueeritud, et omal käel on ta hakanud igasugu jama suust välja ajama. väga piinlik.
    Mis puutub Postimehesse, siis sinna millegipärast ülemuseks palgatud Samost on saanud jälle võimaluse natuke oma vana armastust Res Publicat pushida. Mingis “OR” saates ta jälle vist mainis oma lemmikut Pomerantsi.

    Praegu toimub siiski kiire maineparanduskampaania. Meediasse on paisatud suur hulk positiivseid statistikauudiseid: kõik läheb ju hästi. Luigemeedia on järsku ära koristanud kõik Ansipi lollid ütlused (mingi diil ma kahtlustan). Tahetakse kogu Meikari keiss muuta käputäie targutajate ja sajakonna anonüümse kommentaatori poriloopimise vahendiks, samas kui tegelik rahvas, need sajad tuhanded saavad endiselt Reformipäikese all õitseda.

  • http://www.facebook.com/margus.kiis Margus Kiis

    Michal siiski tegi ühe väga väga lolli vea, mis läks PR mõttes väga kalliks maksma. Ta nimelt andis asja prokuratuuri uurida. Miks ta seda tegi, arumaeisaa. Miski ei sundinud teda. Prokuratuur poleks ise uurima hakanud kohe kindlasti. Michal oleks pidanud kohe kuulutama Meikari jutu kibestunud ja igasugu poliitiliste luuserite mahitatud laimuks ja kõik. “Kuulge, sellist jama ma ei hakka isegi kommenteerima…”
    Prokuratuur aga hakkas uurima, saatis KriPo Refi kontorit puistama, Refi kõikvõimas maine kukkus kolinal.
    Asjade käik on Refi siseelule olnud nii hävitav, et isegi käpik Ansip on nii halvasti instrueeritud, et omal käel on ta hakanud igasugu jama suust välja ajama. väga piinlik.
    Mis puutub Postimehesse, siis sinna millegipärast ülemuseks palgatud Samost on saanud jälle võimaluse natuke oma vana armastust Res Publicat pushida. Mingis “OR” saates ta jälle vist mainis oma lemmikut Pomerantsi.

    Praegu toimub siiski kiire maineparanduskampaania. Meediasse on paisatud suur hulk positiivseid statistikauudiseid: kõik läheb ju hästi. Luigemeedia on järsku ära koristanud kõik Ansipi lollid ütlused (mingi diil ma kahtlustan). Tahetakse kogu Meikari keiss muuta käputäie targutajate ja sajakonna anonüümse kommentaatori poriloopimise vahendiks, samas kui tegelik rahvas, need sajad tuhanded saavad endiselt Reformipäikese all õitseda.

  • Valek Tikla

    Noh, ma ei näe, et seal suurt vahet oleks, aga tegelikult algatas kriminaalasja just nimelt prokuratuur omal algatusel, mitte Michali avalduse alusel. Üllatav oli ainult kiirus, millega seda tehti. See uudis sai avalikuks enne, kui Michal ja Lillo oma ülesastumise tegid. No ja selles nad ju ütlesidki enam-vähem selgelt, et Meikar on mingi luuser – töötuks jäänud vana sõber, keda rasketel aegadel aidatud, aga kes nüüd alatult noa selga lõi.

  • Urmas Sander

    Michali taktika ajada asi sogaseks ja Meikar veidrikuks tunnistada, on siiski ehk ebaõnnestunud reaktisoon käestlibisenud olukorra lahendamiseks. Sest asja hakati uurima, tunnistusi annab üha rohkem inimesi, veidrikeks ja valetajateks tuleb aina rohkem inimesi kuulutada – praeguses faasis ei ole teema sumbumine enam kuigi tõenäoline. 

    Tulemusliku uurimise korral saavad erakonnad ja nende juhtfiguurid üsna inetu märgi külge, “valetasid lõpuni, pidasid avalikkust lolliks jne”. Ilmselgelt alahinnati olukorda ja asuti vassimise teele, millelt ei saa enam tagasi astuda. Ja et ka peaminister ei taibanud end teemast distantseerida…

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    kas siin ei või asi olla hoopis selles, et senikaua kuni õnnestub vaidlust hoida tasemel “kas michal valetas või tegi seda meikar” ei küsita järgmisi ja veel palju ebameeldivamaid küsimusi – nagu näiteks kust see 115 tuhat krooni siis ikkagi lõpuks pärines? sest niipea, kui tunnistada, et jah tõesti, oli selline juhus, ei saa sellele enam vastamata jätta. selliselt ei kaitsta praeguse (tõepoolest jabura) eitamisega mitte ainult michalit, vaid sisuliselt RE doonoreid.

  • http://www.facebook.com/margus.kiis Margus Kiis

     Ei, vaata uudised üle, asja andis prokuratuuri Michal.

  • http://www.facebook.com/margus.kiis Margus Kiis

     Aga üldiselt jälgige, kuidas asi meedias siiski järjekindlalt ära summutatakse. 10 päeva pärast pole sellest enam juttugi.

  • http://twitter.com/mikksalu mikk salu

    Mitte, et see väga oluline oleks, aga tõepoolest MIchali-Lillo avaldus oli enne ja prokuratuuri teade krimasja alustamisest oli pärast. Kuigi see otsus alustada, tehti prokuratuuri poolt tõenäoliselt siiski veidi varem. See ei tähenda samas, et Michal viis asja prokuratuuri.

  • Urmas Sander

    Ju jah, nii arvatakse. Samas, tänast Ligi sõnavõttu kuulates tundub, et mida kauem neil see eitamise ja “Meikar valetab” etapp kestab, seda rohkem koguneb ütlusi, millede pärast varsti häbi tunda. 

    …seda kõike muidugi juhul, kui uurimine kuhugi välja viib ja terava,ad küsimused päevakorda tulevad.