Mõned tähelepanekud järjekordse rahastamisskandaali kohta

Esiteks torkab silma, et tegemist on episoodiga teatavas seerias, mitte aga üksiku erakordse sündmusega.  Seeria ühisnimetaja on raha, mida Eestis võimul olevad grupeeringud vajavad rohkem kui suudavad endale legaalsete meetoditega hankida.  See on arusaadav, sest nende grupeeringute roll Eesti riigi juhtimisel ja võimu teostamisel on oluliselt suurem kui seda ametlikult tunnistatakse.  Mõistagi ei pea ma nende grupeeringue all silmas erakondi kui niisuguseid, vaid nende juhtorganeid, kellest on kujunenud Eesti riigiaadli tuumik.  Need inimesed on ennast sisse seadnud selleks, et kindlustatuks saada ja jääda.  Nad pakuvad ühiskonnale mitte eriti avatud ja mitte eriti demokraatlikku, aga suhteliselt kõrgetasemelist ja muu Ida-Euroopaga suhteliselt vähekorrumpeerunud valitsemisteenust, ning vastutasuks saavad nad õiguse oma organisatsiooni võimu tsementeerida.  Selline on meie ühiskondlik leping kartellistunud demokraatia tingimustes.

Silvergate'i kõige teravam nurk puudutabki kartellistunud partokraatlikku võimurežiimi ennast.  See, kuidas grupeeringud endale võimu edasise kindlustamise jaoks raha hangivad, on olnud ühelt poolt meie ühiskonna avalik saladus ja teisel poolt meie edu võti.  Professionaalsete võimustruktuuride rahavajadused paisuvad paratamatult kiiremini kui ühiskondlik arusaamine nende kulude vajalikkusest.  Sellepärast võetaksegi kasutusele lisaks legaalsetele (iseendale riigieelarvest väljakirjutatavatele) sissetulekutele ka teised allikad.  Teistes riikides on võim sageli läinud populistide kätte, kes pole suutnud või tahtnud kartelle luua, kuid nad pole olnud võimelised ka kuigi efektiivselt riiki juhtima (vt. Tõnis Saartsi ülevaadet Eesti parteipoliitika – erandlik Euroopas).  Seevastu Eesti poliitlise võimekuse taga on struktuurid, mille rahastamine oleks status quo sailitamise huvides pidanud jääma avalikuks saladuseks.  Selle avalikustamine kõigutab tõepoolest Eesti poliitilist võimekust – selles osas on partokraatide pahameele ja vasturünnakute motiiv arusaadav.

Kuid ühe asjaga partokraatide reaktsioon ei arvesta.  Kui kartellistunud riigivalitsemisega võib mitmetel põhjustel leppida, siis vastuseisuga selle süsteemi avalikustamisele ja ja veelgi enam, ühe avalikustaja isikliku  materdamisega, ei ole demokraatia tingimustes enam leppida võimalik.   Teiste sõnadega, avalikkus võib kartellistunud partokraatiat tolereerida ainult niikaua, kuni partokraadid ei asu selle süsteemi avalikustamist alla suruma.  Lahvatanud skandaali kõige skandaalsem osa seisnebki partokraatide täiesti ebaveenvalt mõjuvas rahapesu totaalses eitamises veelgi ebaveenvamal erakonnaülesel üksmeelel.  Kuni faktide selgumiseni ei saa mõistagi välistada, et Meikar on psühhohuligaanist šarlatan ja Michal aus riigimees, kuid ka Michal pidi AK-sse esinema minnes mõistma, et selline ühe mehe sõna teise mehe sõna vastu vahekord tundub antud situatsioonis enamusele vaatajaist suure tõenäosusega tema kahjuks olevat.  Sama kehtib kõigi järgmiste totaalset eitust sisaldavate avalduste suhtes.  Miks siis valisid muidu nii intelligentsed võimurid avalikkusele edastamiseks sõnumi, mille usutavust ei saanud kuidagi 0,1%st kõrgemaks hinnata.

Oletame süütuse presumptsiooni põhimõttest lähtudes, et Meikar on valekaebaja. Kas me peaksime eeldama, et võimurid ei saanud aru, et väljakujunenud olukorras mõjuvad nende avaldused küüniliselt ja jokkivalt (isegi kui neil oleks õigus)?  Nii rumalad nad vist ikkagi ei ole.  Pigem tuleb järeldada, et kui asi läheb tõsiseks, siis pole partokraatide jaoks lihtsalt enam kuigi oluline, millise mulje nad avalikkusele jätavad.  Sest avalikkuse suhtumine ei ole kartellistunud tegelikkuses võimupositsioonide hoidmisel kuigi oluline tegur.  Aga just sellepärast paljastavadki partokraadid Eesti demokraatia kartellistunud loomuse oma reaktsiooniga Meikari avaldusele veel teist korda.  Ükskõik, kas Meikari avaldus oli õige või mitte, näeme me reaktsioonist, et tal pidi õigus olema. On oluline vahe, kas ühe demokraatliku riigikorra poliittehnoloogidele tundub, et avaliku arvamusega saab ja võib mõnikord (asja nimel või oma partei huvides) manipuleerida, või et avalik arvamus pole üldse oluline kui võimu arhitektid positsioonisõda peavad.

Demokraatia kriisi see skandaal endast siiski ei kujuta, sest üks mees julges ja suutis heita kinda ennast Eestis kõige kindlamalt tundvale poliitilisele establishment'ile.  See samm ei räägi ainult isiklikust vaprusest, vaid ka sellest, et keegi poliitikute hulgast ikka veel usub Eesti poliitikasse vanamoelisel ja idealistlikul kujul (ja selline leidub veel Reformierakonna ridades!)  See tõik on lootustandev isegi juhul kui Meikari juures ilmneksid mingid varjatud motiivid selle kinda heitmiseks.  Ja üks positiivne üllatus oli selle skandaali puhul veel: Postimees ei käitunudki Reformierakonna häälekandjana, vaid asus seekord avalikkuse poolele.  Tõsi küll, ametlik versioon polnud ka üldse usutav.

Aga partokraadid saavad nüüd mõelda, kas nende jaoks on tõesti kõige targem mantrana korrutada: meie parteis musta raha põhimõtteliselt ei liigu … ja isegi kui liiguks, ei tea mina sellest midagi … ja isegi kui ma sellest midagi tean, ei saaks see olla tõsi, sest meie parteis põhimõtteliselt musta raha ei liigu. Küsimuse ei ole mõistagi selles, kui kaua nemad seda võiksid teha. Küllap viimsepäeva hilisõhtuni.  Küsimus on selles, kui kaua võib seda teha meie haiglaselt alandliku avalikkusega.

Filosoof Tõnu Viik on Memokraadi külalisautor.