Reformierakonna annetajad ja surnud hinged

Vaatasin Reformierakonna annetuste paari kvartaalset aruannet aastatest 2009–2010 ja imestasin, kui vähe oli erakonnale 65 või 550 või 1000 krooni kaupa annetajaid võrreldes erakonna suure liikmete arvuga.

Barack Obama praeguse presidendivalimiste kampaania annetustekogumine on näiteks minu meelest üsna teistsuguse mustriga. Obama annetajate hulka iseloomustab lai baas, tal peaks nüüdseks olema vähemalt 250 000 annetajat, kellest enamik on annetanud mõne dollari kaupa.

Reformierakonna annetajate hulk on olnud ka väga volatiilne — mõnel kvartalil on paarkümmend annetajat, mõni kvartal mitu korda rohkem. Sellest võiks järeldada, et annetuste korjamine käib kampaaniate korras.

Annetusi on silma järgi vaadates ja laias laastus kolm gruppi:

1) Oma tosin ettevõtjat: üks reservohvitserist ehitusettevõtja; kaks automüüjat; üks Võrumaa paberivabriku omanik; üks puidu- ja soojaärimees; kaks kullaärimeest; kaks kohtutäiturit; kaks kinnisvaraärimeest; mõni, kelle olen unustanud või keda ei oska kirjeldada. Aga enimalt tosin. Annetused nii 50 000 või 200 000 krooni tükk.

2) Erakonna tuumikliikmed (sealhulgas kontoritöötajad, riigikogu liikmed, juhatuse liikmed). Annetused 5000–30 000 krooni tükk, üsna tavaliselt 10 000 krooni. sealhulgas kõik need kahtlased, millest on Postimehes kirjutanud Silver Meikar ja Mikk Salu. Mõnikord ka 50 000. Ja üks erakonna kampaaniajuhi 28 000-kroonine annetus läks välja ümmarguste summade mustrist, kus tavaliselt esinesid summad 10 000, 15 000, 20 000, 30 000, 50 000 krooni.

3) Väikeannetajad. annetused nii umbes 50–1000 krooni. Siin on erakonna iga tasandi liikmeid (sealhulgas Paul-Eerik Rummo oma vist 550 kroonise annetusega näiteks) ja ilmselt aatelisi toetajaid, kes annavad oma pisku.

Esimese ja teise grupi suur osatähtsus valmistab mulle muret. Näen siin riski ka puhtalt  rahavoogude juhtimiste mõttes: lai baas regulaarselt 65 krooni kaupa annetajaid tähendaks väiksemat riski kui suhteliselt suur sõltuvus kahe esimese grupi annetustest. Ma pakun, et Reformierakonna kontorid lihtsalt ei oska nii-öelda jaeturult annetusi korjata, ei mõista oma vabatahtlike võrku Barack Obama kontori kombel kasutada. Teine võimalus on see, et erakonna töötajad lühinägelike müügimeeste kombel ebaproportsionaalselt palju üksikutest suurtest annetustest, mis lühiajaliselt annavad näivalt suure tulu.

Isegi kui kõik on aus, pole ma rahul Kristen Michali aastatepikkuse tööga MTÜ annetuste voo juhina. Mulle tundub, et Reformierakonna kümne tuhande liikme hulgas võib olla isegi enamik selliseid, keda ei seo erakonnaga miski peale ühe allkirja, e-allkirja või m-allkirja kunagisel liikmeks astumise avaldusel.

Sümptomaatiline oli see, et näiteks erakonna esimehel ega vähemalt ühel aseesimehel ei paistnud nende aruannete põhjal olevat tehtud igakuist otse- või püsikorraldust kasvõi 100 krooni annetamiseks. Pole ilmselt nähtud tarvidust lihtliikmetele eeskuju näidata, et ka nii saab.

Surnud hinged kuuluvad muidugi mõista iga Eesti praeguse erakonna kohustusliku kapitali hulka. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna tehing, milles nad võtsid üle Vene Erakonna Eestis koos selle kohustusliku 1000-liikmelise miinimumkapitaliga, näitas seda, et seegi erakond on teiste riigikogus esindatute kombel sisenenud tõsiseltvõetava turuosalisena surnud hingede turule. Samuti on Sotsiaaldemokraatlik Erakond värvanud kampaania korras sadu liikmeid otse. Eestimaa Rahvaliidu ülevõtmine on teine näide edukast surnud hingedega tehtud tehingust.

Surnud hingede küsimus on minu minu meelest üsna oluline. Loodan, et mõni praegustest erakondadest suudab neid kuidagi elustada, et tekitada suuremat poliitilist konkurentsi. Tuletan meelde, et Reformierakonna juhatus valiti möödunud suvel pea samas koosseisus tagasi, vahetus ainult üks liige. Ajakirjanduses ilmuvate teadete põhjal kahte leeri jagunenud Isamaa ja Res Publica Liidu juhatuse igale kohale konkureeris viimati vähem kui kaks inimest.

Siit võiks välja lugeda, et poliitiline konkurents erakondade sees, mis meie stabiilses neljaparteisysteemis peaks olema põhiline uute ideede ja nägude esiletooja, on üsna kesine. Surnud hinged on surnud ja tuumik püsib. Minu meelest on see oluline risk, mis võib seada ohtu Eesti normaalse arengu.

Ott Heinapuu on Memokraadi külalisautor.

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Nimetad kahte põhjust, miks sinu arvates erakonnad “jaeturult” annetusi ei kogu. Tooksin juurde kolmanda: lai annetajate baas võib tekitada partei juhtkonna ‘accountability’ laia hulga inimeste ees, kes hakkavad ‘kogu oma raha eest’ läbipaistvust, sisedemokraatiat jms nõudma. Mugavamad on passiivsed liikmed kui inimesed, kellel on ‘oma raha mängus’.

  • http://twitter.com/mikksalu mikk salu

    Peamine põhjus on ikka see, et Eestis ei ole annetamise kultuuri, ei küsijate ega andjate poole pealt vaadates. Ning see ei käi ainult parteide kohta, vaid laiemalt. USA-ga ei ole selles mõttes midagi võrrelda, seal on hoopis teistmoodi traditsioon. Ja muuseas, Obama nende väikeannatajate hulgas suurem osa pole mitte annetused, vaid merchandising – T-särgid, plakatid, kleepsud – USA-s kampaaniad müüvad sellist staffi massiliselt ja see läheb kõik väikeannetajatena kirja. Ma ei kujuta hästi ette, kas Eestis sooviks keegi Ansipi või Michali pildidga T-särke osta?

  • http://twitter.com/tuulelohe Viljar Sepp

    Raudselt sooviks. Küsimus on selles, kas _temaatilise_ disainiga särkide müüki Ansip ja Michal ise toredaks peaks :D

  • http://twitter.com/martparve Mart Parve

    Eks lai fundraising on muna-kana küsimus. Kui oleks reljeefseid resoneerivaid sõnumeid, küll siis oleks ka neid särgikandjaid ja rahaülekandjaid. Teisipidi kui oleks rohkem suurema buy-in’iga parteiliikmeid (kes on mh ka oma pisikese rahalise panuse pannud), tekiks ka rohkem ideid, mis kedagi reaalselt kotivad. Muna-kana küsimusi lahendatakse tavaliselt nii muna kui kanaga tegeledes. Üldiselt ma arvan, et vähemalt teatud ulatuses liikmetelt reaalse raha parteikassasse toomine on üsna triviaalne projekt, mida ei tehta kõige fundamentaalsemal tasandil sellepärast, et täna saab pappi mujalt kergemini. Ilma et peaks pusima mingite 10-euriste, särkide-märkide ja liikmete kaasamisega.

  • http://twitter.com/toomasaas Toomas Aas

     Raudselt sai muid asju osta, mitte T-särke :)

  • http://toehk.com/ Tauno Tõhk

    USA (ja Obama) pole väga hea näide, sest neil on enda variant (legaliseeriud) nimepesu skeemist, kus toetajad saavad sisuliselt teha piiramatu suurusega annetusi jäädes tihti anonüümseks. Kuna presidendikandidaatidele tehtavate otseannetuste suurus piiratud, lähevad suurannetused parteile ja Super PAC-idele. Mistõttu ongi väikeannetajate proportsioon ehk Obama otsetoetajate seas suur, sest seal pole arvestatud partei ja Super PAC-ide kaudu käivaid annetusi.  (Siin selle kohta rohkem: http://www.newyorker.com/online/blogs/johncassidy/2012/04/obamas-money-game-campaign-donations.html)

    Väikeste juppide kaupa annetuste kogumisega on ka see probleem, et see nõuab päris palju tööd ja ajakulu. Ja poleks ideaalne lahendus kui iga riigikogu liikmel on igapäevane fundraisingu eesmärk ja igapäevase töö osaks oleks paar-kolm tundi rahakogumist. Nii nagu nt kongressi liikmetel. USA poliitilise fundraisingu kohta väga hea hiljtutine This American Life’i episood: http://www.thisamericanlife.org/radio-archives/episode/461/take-the-money-and-run-for-office

  • http://twitter.com/oHpuu Ott Heinapuu

    ma tegelikult ei poolda USA mudeli täielikku kopeerimist. Obama kampaania näite tõi võrdluseks tegelikult yhes teises vestluses Urmas Aunin, soovisin talle mingi kandi pealt vastu vaielda. võib-olla ei ole tõesti kõige parem näide.samuti soovisin sellega tuua lihtsalt näite sellest, et põhimõtteliselt on kuskil maailmas olemas laialdase annetamise kultuur. ma arvan, et midagi säärast oli võimalik ja toimis ka Eestis enne viimast ilmasõda. 

    Karl Ristikivi päevaraamatu järgi, kus ta muu hulgas oma makstavatest arvetest räägib, tundub, et selline yhistegelik annetuste korjamine seltsitegevuse toeks toimis ysna intensiivselt ka Rootsi eestlaste pagulaskogukonnas. kirjutab mõnikord, kui suure osa oma kuupalgast eri annetusteks ära maksis.

    ma saan aru Mikk Salu väitest, et meil praegu säärast kultuuri pole. nõus. usun, et muu hulgas on selle põhjus ajalooline: selle kultuuri eestvedajad ja systeemi alustalade rollide täitjad kas viidi kyyditamistega Siberisse, said karistuse oma yhiskondliku aktiivsuse eest muul moel või pagesid välismaale. 

    minu kysimus on selles, kuidas taastada endine olukord, kuidas too kadunud traditsioon taasleiutada. Kaitseliidu liikmeskond on praegu kymme korda väiksem kui enne viimast ilmasõda. aga kasvab jõudsalt.

    juhin tähelepanu, et konkreetselt Reformierakonnal on lisaks riigikogu liikmetele ja praegusest fraktsioonist veidi väiksemale juhatusele olemas ka oma kakssada pead suur volikogu. sinna kuuluvad enamasti ameti järgi osakondade ja piirkondade esindajad. 

    tegu oleks nagu näiliselt tugeva kodanikeyhendusega, kuid siiski on volikogu liikmete nimekiri pikem kvartalis erakonnale annetusi teinud inimeste nimekirjast. ma pole päris kindel, kas see tähendab tingimata seda, et kogu erakonna asju tyyribki ainult paar tosinat inimest, kelle nimed annetajate hulgas tihemini esinevad. aga seda hypoteesi võiks kuidagi kontrollida näiteks mõni huviline politoloog, loeksin sellist teadustööd huviga.

  • Jaak Hohensee

    Kaldun arvame, et meil (Eestil) pole väga konkreetset mudelit kusagilt laenata v ülevõtta. Oleme pigem ise mudel.
    Vaja oleks süsteemsemalt tegeleda enda mudelleerimisega.

  • Maris Sild

    Rahvaliidu näide on halb. Sealt tuli sotsidesse mõnisada aktiivset inimest, ühinemist ju ei toimunud, liitusid just aktiivsed liikmed, mitte surnud hinged.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=741664940 Karin Kangro

    Siia juurde lihtsalt meenutuseks üks Jaak Alliku poolteise aasta tagune arvamusavaldus surnud hingede kohta: http://www.postimees.ee/352304/allik-kaks-kolmandikku-erakondade-liikmetest-on-surnud-hinged/. Ja muidugi on iseasi, kui palju nende seas on potentsiaalseid annetajaid. Aga kui tõesti juhtuks nii, et iga kolmas liige annetaks Reformierakonnale kuus 65 krooni, koguksid nad igas kvartalis ca 725 000 krooni või 46 000 eurot, mis oleks laias laastus juba 40% nende eelmise aasta annetustest.

  • http://twitter.com/mikksalu mikk salu

    Kõik on võimalik, aga vähemalt praegu on Eesti selles osas väga skandinaavialik – riik teeb ja riik annab – vabatahtliku tegevuse ja vabatahtliku annetamise osas jääme koos Soome, Rootsi ja teiste naabritega angloameerika maailmast kaugele maha.

  • http://twitter.com/oHpuu Ott Heinapuu

    pidasingi siin silmas mitmest tuhandest surnud hingest koosneva rymba ylevõtmist uue juhtkonna poolt, mis pärines suures osas Eesti Rahvuslikust Liikumisest. 

    see on lõppenud Rahvaliidu ymbernimetamisega registris ja uuringute järgi erakonna toetuse langemisega kolmelt protsendilt null protsendini. 
    sotsidega yhinesid ainult elavad, oleksin pidanud seda ka ise märkima. ja Rapla omad yhinesid sealsete elavate eestvõtmisel yldse Reformierakonnaga.
    edukaks nimetasin seda Eesti Rahvusliku Liikumise liikmete osalusega operatsiooni selles mõttes, et see viidi lõpule. 

    lõpule ei ole viidud kavandatud SDE + Rahvaliit tehingut ja IRL-i või selle eelkäijate katsetest neelata alla pisikesi paremrahvuslikke erakondi. yksvahe sellised tehingud turul vindusidki.

  • http://twitter.com/graafik graafik

    Loo illustreerimiseks:
    Olete
    te kunagi lugenud artikleid meie suuremates ajakirjandusväljaannetes
    “Postimees” ja “Päevaleht” Eesti ühe suurema erakonna – Eesti
    Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) kohta? Muidugi ei ole, sest neid
    lihtsalt ei ilmu.

    http://rahvuslane.blogspot.com/2012/05/matti-ilves-ajakirjandusvabadusest.html