Anti ja Depressanti

Pikalt mõtlesin, kas kirjutan selle Memokraati antidepressantide postituse juurde ka oma arvamuse. Ja siis sain aru, et ei taha kirjutada just sellesama stigma pärast, mis loos, aga ennekõike kommentaarides, kõlab. Samas ei saa ka vaiki olla, sest hetkel igal hommikul antidepressante võttes tundus mulle, et alustatud argumendiliin seab minu üldise pädevuse oma elu elada kahtluse alla. Minu kogemus aga ütleb, et ma oleksin ilma nendeta nurgas tukslev hunnik õnnetust. Aasta alul olingi.

Ennekõike aga kirjutan, sest hea tuttav luges eelmist lugu ja selle kommentaare ja nutab nüüd kontoris. Ma tahan, et temasugused ja minusugused teaksid, et nad ei ole kõvamehekultuuris üksi. Ja et nad on ok, nad on normaalsed inimesed.

Ma ei hakka tooma ühe või teise poole argumente. Pole minu asi astuda meditsiinilis-industriaalse kompleksi debattidesse ega ka paigutuda kuidagi teljel, mille ühes otsas on tavaline Eesti macho, kes saab kõigest üle toore jõuga ja teises mets-ema, kes peab ka kilemähkmeid vägivallaks.

Saan kirjutada endast. 2011 oli minu annus horribilis. Tegelikult olid hirmsad poolteist kuud. Matsin järjest mitu lähedast. Üleöö läks oma teed pikaajaline partner, kellega olime mõned kuud varem vaadanud lastetoaga kortereid. Pidin uue kodu leidma ja kolima. Samal ajal jäin ka töiselt omapäi vihma kätte. Seis ei olnud kokku kiita, aga varuaku või adrenaliini pealt tegin ära kõik vajaliku alates suurte tööprojektide ajamisest ja lõpetades igal hommikul hammaste pesemisega. Seda viimast vist mitte küll väga edukalt, tänavu ütles hambaarst peenetundeliselt “Sul on vist mullu olnud suur elumuutus. Hambad näitavad drastilist muutust hügieenis või dieedis.”

Töiselt ja igapäevaselt bluffisin hakkamasaamist paremale ja vasakule. Ma olin kõva, ma olin hakkamasaaja, aga iga kuradi asi ajas nutma. Päiksepaiste. Öö. Voodi. Valik mustade ja valgete sokkide vahel (tõesti, valikute tegemine oli halvatud, ma võisin seista 10 minutit külmkapi lahtise ukse ees ja ikka mitte teada, kas ma tahan hommikukrõbuskeid piima või jogurtiga). Suvaline muusika. Inimesed, kes hoolisid. Telefonikõne emalt. See, et ema ei helistanud. Mõte homsest päevast ja isegi kollane käterätik vannitoas. Pea valutas pingest. Selg oli tuim ja kange.

Need reaktsioonid olid minu jaoks uued ja kõige hullemad saabusid pea aasta pärast jamasid. Ma ei tundnud oma käitumist ära, kuid pidasin seda normaalseks osaks leinast ja uue olukorraga kohanemisest. Kaameli selgroog murdus, kui ühel ja samal päeval olid pisarad hoogsalt purskunud nii Õhtulehe veebiväljaande, arvuti ette istumise, köhakommide paki kui ka restoranis lauale toodud carpaccio peale.

Sellist põhja polnud enne olnud, mitte kunagi elus ja ilmselgelt oli nii elu elamine suhteliselt keeruline. Kõndisin joonelt psühhiaatri vastuvõtule. Või mis joonelt, sel päeval ajasid nutma: hommikune uudistesaade, päike puudeladvus, autosõit, parkimine kliiniku ees, iga küsimus ja bensiinijaama kohvitops. Tunnike vestlust ja diagnoos temalt oli selge. Depressioon. Nõrk või keskmine. Raviks kolm kuni kuus kuud antidepressanti ja soovitus võimalikult normaalselt igapäevaelu elada.

Ilmselt oleksin ka ilma oma igahommikuse sini-valge sõbrata kuhugi edasi liikunud, arvatavasti küll suuremate kaotustega. Äkki oleksin aga endiselt näost hall nuttev heidik. Tablett võttis paari nädalaga ära pisarad ning tasakesi kuu-paari pärast suutsin ma jälle tavapäraselt tööd teha ja väikseid rõõme tunda. Ma ei küsinud endalt igal päeval tohutus eksistentsiaalses ängis enam, kuidas ma selle supi sisse sattusin, vaid hakkasin lihtsalt pisikesi samme tegema. Sooritusvõime tuli tasakesi tagasi, ma hakkasin venima jäänud tööasjadega peale, ma jaksasin jälle arvuti ees keskenduda.

Nüüd olen stabiilsuse poole pööranud. Olen enda kallal kõvasti tööd teinud, seda ka terapeudi abiga. Olen jaksanud korda ajada mulluse segaduse juriidilise poole ja äsja alustanud uuel töökohal. Terapeut ütles eelmisel nädalal “häiret siin küll ei ole.” Tean isegi, et täna ma enam depressiooni-diagnoosi ei saaks. Põhiline on, et igapäevaelu on ületatav ülesanne. On olemas plaan antidepressantidest loobumiseks.

Mul ei ole kunagi olnud probleemi rääkida avalikult suhteliselt privaatsetest asjadest. Seksuaalsusest. Perekonnast. Tervisest. Kuid just eelarvamused ja seisukohad panevad mind avalikkuses mitte vaimsest tervisest rääkima.

Murtud luu paneme ju kipsi, et see saaks paraneda. Minu jaoks olid sõbrad Anti ja Depressanti tugi, et ma saaksin oma stabiilsuse tagasi, et sajaks tükiks rebitud hing saaks paraneda. Kas see tegi minust halvema inimese? Kas ma olin parem, pädevam enne antidepressante, kui iga päev algas ja lõppes pisaratega? Kas kroonilistes valudes olija on adekvaatsem valuvaigistitega või ilma?

Kas on vale anda kehvaverelisele rauatablette? Neid antakse ka näiteks rasedatele, kellel hemoglobiiniga probleeme. Oleks ilma olla ausam? Tema kehas on ju üks keemiline tasakaal paigast ära, nagu depressiivse inimese ajus on keemiline tasakaal läinud. Kuidas teeb meditsiiniline abivahend, mida tablett ju on, inimese per se ebaadekvaatsemaks? Minust oleks olnud rumal ja lapsik mitte oma probleemi tunnistada ja mitte ravi otsida. See oleks nagu lahtise jalaluumurru puhul loobuda valuvaigistitest, operatsioonist, tuimestusest, kipsist ja karkudest, sest nii on ehedam ja ausam.

Minu puhul oli depressioon ühe- ja ainukordne diagnoos, sellist kroonilist kurvameelsust ei ole ma oma üldises positiivses eluvaates varem kogenud. Ma olin järsku nagu kinni Dante põrgu esimeses ringis (teate isegi – uskmatutele on Inferno madalaimal astmel karistuseks kõikehõlmav melanhoolia).

Mind aitasid kaks psühhiaatrit (ehk siis tugeva tavameditsiini põhjaga meedikut), lisaks iganädalane individuaalteraapia. Ja antidepressantide antud stabiilsus oli väärt kõrval- ja kaasmõjusid, sealhulgas näiteks alguses iiveldust ja tohutut öist higistamist.

Nii et ma ei oska rääkida nende eest või nimel, kelle jaoks on see pikaajaline diagnoos ja ravi. Kindlasti ei toeta ma rahustite, antidepressantide jne kasutamist “elustiili osana”, need on konkreetsete diagnoosidega käivad konkreetsed ravimid, mida peab tarbima koostöös arstiga ja millega peab kaasas käima töö iseendaga, ükskõik kas teraapias või kuidagi muidu.

Ka mina olen mures, et paljude inimeste kapis on Cipralex ja igapäevast ärevust rahustatakse Prozaciga. Kuid ühtesorti diagnooside stigmatiseerimine või ühe võimaliku ravi kritiseerimine ei aita kedagi.

Artikli autor on Memokraadile teada olev tegelik isik.

  • http://www.facebook.com/people/Tiia-Kõnnussaar/100000601758926 Tiia Kõnnussaar

    Mul jäi Danieli loole kommentaar kirjutamata, kuigi lugu inspireeris. Kirjutan siis nüüd.
    Minu arusaamist mööda jätkub kahjuks Eestis trend, mille kohaselt oma hingelistest raskustest ja psüühilistest probleemidest rääkimine on põlastusväärne või vähemalt taunitav. Ka on levinud legendid ravimitööstuse piiritust kasumiahnusest (millel mõnikord võib ka tõepõhi all olla), aga mis peletavad depressiivseid inimesi abi otsimast ja jätavad nad oma piinava olukorraga üksi.
    Seetõttu suur aitäh kirjutajale, kes võttis kätte ja oma positiivset kogemust jagas. Depressioon ei ole naljaasi: kerge ja mõõdukas depressioon võivad muuta töövõimetuks, raske kliiniline depressioon võib lõppeda suitsiidiga. Tegemist on keerulise nähtusega, mille juured võivad olla nii keskkonnatingimustes, pärilikkuses kui ka inimese individuaalses reaktsioonimustris elunähtustele. WHO prognoosi kohaselt on depressioon maailmas järgnevatel aastatel tõusutrendis ja kõige enam ühiskonna ressursse neelav tervisehäire. Seda kinnitavad ka minu tuttavad psühholoogid-psühhiaatrid: võib olla küll, et inimesed teadvustavad probleemi rohkem, aga näib, et nii laste kui täiskasvanute hulgas on depressiooni rohkem. Mis on põhjused? Pakun, et üleliia keerukas ühiskond, kus üksikisik tunneb, et tal on sündmuste üle üha vähem kontrolli, samas on infotulv raskesti seeditav ja abitustunnet tekitav ning põhjustab hirmu elu ees. Paraku on ka peresideme hapramad – rohkem on depressiooni lahutatud perede lastel.Eesti vaimse tervise alusdokumendis (2002) kirjutatakse: “Suitsiidi sooritanute seas on depressiivsete patsientide osakaal USA-s 47
    %, Soomes 59 %, Ungaris 63 %. Depressiivsete teismeliste puhul on see seos
    isegi suurem. Ungari ja Rootsi uuringud kinnitavad, et piirkondades, kus
    diagnoositakse rohkem depressiooni ja kulutused antidepressantidele on
    suuremad, esineb vähem enesetappusid ja vastupidi. Sellest lähtuvalt seisneb
    suitsiidide ennetamine peamiselt ühiskonna ja tervishoiusüsteemi teadlikkuse
    suurendamises depressioonide osas (Knorring , 2001).”Võib olla, et antidepressantidel on oma kõrvalmõjud ja oluline on ka neist kirjutada, aga samas on paljud inimesed neist rohtudest tõhusat abi saanud. Olen ise päris lähedalt näinud mitut inimest, kes on tänu rohtudele ja psühhoteraapiale jalad alla saanud. Ja tean üht, kes sooritas enesetapu, kuna keeldus abi otsimast ning tarvitas lisaks ka alkoholi, mis on tugev depressant. Selliseid inimesi on kahjuks liiga palju, eriti meeste hulgas.Siinkohal on oluline märkida, et ainult tablettidest ei piisa, vaja on teise inimese toetust ja parimal juhul ka spetsialisti nõustamist, kes aitab sellest talumatust olukorrast välja tulla. Ravita jäämine paraku kahjustab isiksust isegi siis, kui depressioon aastate pärast iseeneslikult möödub. Kuid abi on olemas ja võimalik, ehkki mõnikord on selleni jõudmine päris keerukas. Nt lastepsühhiaatreid on Tartu Ülikoolis alles hiljuti hakatud koolitama.

  • http://twitter.com/tellakvere TELLAKVERE

    talvedepressioon on ka pigem meditsiiniline kui trendi – vingumise – moeasi. volla on depression ja kehakaalu tõus seotud ka viirustega.