See, et kevadest saadik on rahastamise teemal avalikkuse ette jooksnud hulk Reformierakonna ja ka teiste erakondade inimesi ning seejärel kõigi silme all istuli või selili prantsatanud, paneb mõtlema, et kas inimesed on kuidagi muutunud või on muutunud hoopis midagi muud, näiteks põranda asemel on peegelsile jää.
Muutuv tehnoloogia on üks asi, mis võib sellisel viisil keskkonda muuta. Näiteks raudrüütel oli kunagi suur ja võimas mees, kuid tulirelvade levik tegi temast kohmaka märklaua ning mõne aja pärast omas seesama areng olulist mõju sellele, kelle käes ja kuidas liikus võim. Nii on öeldud, et hoolimata oma algsest otstarbest on ka kahurid loonud eeldused demokraatia toimimiseks, kuna rüütel peab lihtsalt rohkemate inimeste arvamusega arvestama.
See kõik on toimunud korduvalt. Suured tehnoloogilised murrangud on lõhkunud harjumuspärase piire ning võimusuhteid. Carlota Perez on kirjeldanud viit sellist suuremat muutust, millest viimane on infotehnoloogiline revolutsioon, seesama, mille kiire arengu üle me Eestis üldiselt uhkust tunneme.
Mida me täna juba kindlalt võime selle revolutsiooni kohta öelda? Kes on rüütel, kus on kahur? Täna tundub üks asi igatahes selge – saladusi on raskem hoida. See kehtib ühtmoodi nii väärtusliku riigisaladuse kui tavalise vale kohta. Kui 1985. aastal võis mõni avalik figuur olla kindel, et kui hästi valetada, siis see avalikuks ei tule, siis 2012. aastal võib see figuur olla kindel, et isegi kui hästi valetada, siis see tuleb avalikuks.
Kas e-riigi lahendusi tutvustav peaminister tegelikult saab aru, et e-riigi puhul pole tegemist ainult komplekti vidinatega, vaid ülivõimsa muutuse eelmänguga, mis kujundab ümber kultuuri, poliitilist kommunikatsiooni, äri? Ilmselt mitte, kuna seda ongi väga raske mõista. Me oleme nende tehnoloogiatega enda arvates tänaseks juba harjunud, kuid kui uskuda Perezit, siis nende tegeliku rakendamise periood alles algab.
Hästi võtab toimuva kokku ühel sarnasel ajastul elanud luuletaja Emily Dickinsoni värss:
The Brain, within its Groove
Runs evenly—and true—
But let a Splinter swerve—
‘Twere easier for You—
To put a Current back—
When Floods have slit the Hills—
And scooped a Turnpike for Themselves—
And trodden out the Mills—
Me võime seda lugedes kujutada ette ühe tehnoloogilise leiutise teekonda populaarsuseni, siis maailma muutmiseni ning moraal on muidugi see, et kui see kord on juba sündinud, siis tagasi seda enam ei pööra.
Kui uskuda Perezit, siis on jõudmine rakendamise perioodi alati keeruline, enne seda saabub suur finantsmull, mis lendab pauguga lõhki ja selle tagajärjed on tihti masendavad. Kuid samas väidab ta seda, et kui inimesed mõtestavad lõpuni lahti uue tehnoloogia võimalused ja kohanevad sellega, siis võib saabuda ka väga produktiivne ajastu. Aeg, mida ta ise nimetab kuldseks ajastuks (mitte segi ajada utoopiaga).
Ka need ajastud on alati olemas olnud ning kui me vaatame enda ümber ringi, siis me näeme neist jälgi kõikjal. Need on tavaliselt aastad, milles on olnud hea elada ning mida mäletatakse. Aeg, mil uueneb sotsiaalne kord.
Raimo Ülavere kirjutas eile Facebookis, et just nooremad ja ringi reisinud inimesed on täna need, kes pole rahul poliitika suletusega. Nende seas tundub olevat ka väga palju IT taustaga inimesi, ehk siis neid, kes on pidanud tegutsema uutmoodi võrgustunud organisatsioonides ning kes näeksid suurema avatuse ja teistsuguse juhtimise loogikat laienemas ka sellele, kuidas toimivad erakonnad.
Kahju on aga sellest, et vanema kooli mehed nagu Jürgen Ligi suhtuvad sellesse muutusse põlastavalt, pidades Facebookis diskussioonide algatamist kuidagi vähem väärtuslikumaks kui erakonna sees. Hoolimata sellest, et Facebooki kasutab tänaseks umbkaudu 490 000 Eesti elanikku. Hoolimata sellest, et saladused ei püsi kotis.
Lugedes näiteks seda, millised diskussioonid ja küsimused on täna üleval paljudes internetis toimuvates vestlustes ja gruppides, usun ma, et see on mingit tüüpi poliitilise mõtte sulatuspott.
Tõsi, täna ei taha IT-rahvas ja niinimetatud Facebooki inimesed väga erakonnapoliitikasse minna, nad arvavad, et see on liiga eemaletõukav. Üksikud, kes on läinud, on vanade kombel istuli kukkunud ja saadavad sõnumeid, et on tõesti jama. Kuid ma usun, et neil lihtsalt ei jää muud üle kui minna edasi ning mõelda välja, kuidas see meie koos eksisteerimine siin ikkagi kuidagi toimima panna.
Me näeme lähiaastail seda, kuidas nii erakonnapoliitikasse kui vabakonnapoliitikasse saabub üha rohkem uue tehnoloogia taustaga inimesi ning muuhulgas loodan, et nad seejuures taipavad lugeda ka poliitika ajaloo kohta, sest sealt on samuti palju õppida, eriti eelmiste tsüklitega kaasnenud vaimustusest ning sellest, et ka uue tehnoloogia pooldajad on ajaloos vigu teinud.
Me kõik eksleme selles uues maailmas, sest me ei tea, kuidas vanasid häid põhimõtteid veel täpselt tõlkida ja vanasid halbu vältida. Eriti kui õigus on neil futuristidel, kes kurdavad, et iga usutav ennustus on vale ja ükski õige ennustus pole usutav.
Kuid siinkohal tekib erinevus selle vahel, kes süüdistab kukkumises kõiki teisi ning selle vahel, kes proovib uusi olusid tundma õppida ja nendest aru saada.