Protokoll

Kunagi arvasin oma tänaseks piinlikkuseks, et kui inimesed on infotehnoloogia vahendite abil võrgustunud, siis hakkab diskussioon pihta iseenesest.

Paraku läks teisiti. Tuli välja, et e-ühiskond läks silodeks. Rain Rosimannuse Facebooki seinal räägitakse ühte juttu, Rein Raua omal teist juttu ning erinevad seltskonnad ei pruugi iial kohtuda. Grupisiseselt üksteise ideid kinnitades jõuavad nad aga üha enam veendumusele, et just neil on õigus. Kõlakambri efekt, nagu öeldakse.

Tuginedes Manuel Castellsi võrguühiskonna teooriale on siin aga olemas üks lahendus, mis minu meelest pakub väljapääsu nii üksteisest ülekarjumisele, segaste  eesmärkide täpsemaks arutajatele ja paljudele teistele, kes tahaksid midagi muuta.

Silode probleem on infotehnoloogias ju tegelikult tavaline. Kujutame kasvõi ette eri platvormide, eri programmide probleeme, kui nad peavad hakkama omavahel infot vahetama. Apple’i tooted Google’i või Microsofti omadega jne. Ainus võimalus, et see kuidagi valutult toimuks, on leppida kokku infovahetuse protokoll, reeglid, mille alusel üks platvorm teisega suhtleb. Neid reegleid saab kokku leppida vaid mitmepoolselt.

Lugedes Castellsi, selgub, et tema näeb infoühiskonnas protokollide rolli laiemalt ning mulle tundub, et siit saabki tõmmata lahenduse otse meie tänapäeva Eestisse. Rain Rosimannuse jälgijad ja Rein Raua jälgijad ei pea kokku leppima selles, mida nad arvavad maailma asjadest, kuid nad saavad kokku leppida selles, kuidas nad omavahel nende asjade üle arutavad.

Kujutame ette debatti, kus mõlemad osapooled peavad kinni teatud reeglitest, mis nad varem on läbi vaielnud, kokku leppinud ja mis sobivad mõlemile.

Ilmselt saab korraga selgeks ka see, miks üksteise sõimamine ei ole hea idee, kuna see võib vähendada poolte soovi tegelikult protokollis osaleda. Siit saab selgeks ka see, miks on hea kokku leppida tagasiside andmise reeglites ning saab selgeks, miks on vale protokolli reegleid pidevalt muuta, sest pidevalt muutuv protokoll tekitab segadust ja see muutub sisuliseks probleemiks.

Siit saab minu jaoks vähemalt selgeks ka see, miks on halb, kui protokoll aktiveerub vaid iga 4 aasta tagant. See on sama, mis ajada infokanal korraks umbe ja seejärel panna ta pikaks ajaks kinni tagasi.

Tänaselt Tallinna meeleavalduselt saabudes mõtlesin paljude asjade peale korraga. Mõtlesin ka selle peale, mis saab edasi.

Mõtlesin näiteks selle peale, et kõik need inimesed olid Tammsaare pargis kindlasti väga erinevad. Usun, et nende seas oli nii neid, kes on vaadetelt parempoolsed või vasakpoolsed, oli näha, et oli noori, oli vanu. Mõni oli ehk taimetoitlane, teine armastab liha toorelt.

Oli väga raske öelda, et inimesed oleksid kuidagi kandnud mingisuguseid ühiseid tunnuseid. Ometi olid nad mingil põhjusel koos.

Kõned olid sellest, et inimesed tahaksid, et nendega arvestataks ka valimiste vahelisel ajal. Neile kohtadele aplodeeriti. Kui see on mingi näitaja, siis ilmselt tahavad kohale tulnud inimesed olla rohkem kaasatud, nad tahavad diskussiooni.

Mõtlesin, et ilmselt sama käib ka Harta 12 dokumendi ning sellega liitunute kohta.

Ja siin on nüüd koht, kus ma väidaks Mihhail Lotmanile vastu, kes ütles, et Harta 12 eesmärgid on segased. Minu jaoks, ja vaielgu kaasallkirjutajad mulle vastu, kui ma eksin, on kõigi ettepanekute suund üks – rohkem arvestavat poliitikat. Ma ei usu, et meil oleks milleski muus võimalik täna leida mingit selget ühisosa.

Enamgi veel. Igasugused muud katsed on ette määratud viima suhteliselt suure osa inimeste pettumuseni.

Oluline on ka mõista, et on mitmeid võimalusi inimesi aruteludele kutsuda. Ãœks võimalus on öelda neile, et “mul on lahendus”. On isegi inimesi, kes ütlevad, et laua juurde ei maksa isegi mitte tulla, kui sa pole lahendust välja mõelnud. Kuid on ka palju inimesi, kes ütlevad, et “diskussioon ise ongi oluline osa lahendusest”.

Diskussioon ei ole sellise mõtteviisi kohaselt valmis lahenduste laadaplats, vaid diskussioon on lahenduse osa. Loomulikult mitte ainus osa, sest on tarvis ka teadmisi, selgeid seisukohti ja nii edasi.

Diskussiooni jaoks peame me looma tingimused, mis võimaldaksid kaasa rääkida eri platvormidel, uskudes, et keegi ei riku vähemalt peamisi kokkuleppeid. See on saavutatav, sest tegelikult on miinimumprotokoll olemas ka täna, seda tuleks lihtsalt vastavalt ühiskonna arengule pidevalt täiendada.

Arusaadav peaks olema ka see, et see protokoll ei saa olla väga põhjalik, sest muidu ta muutub ahistavaks ja võib olla ka teatud osapooli välistavaks. Protokoll ei tohi olla viisaka sussisahina saatel loodud ja liiga korrektne, sest see välistab taas mõned osapooled ning välistab emotsioonid, mis on vahel olulise informatsiooni kandjad.

Protokoll ei saa ka saada valmis järgmisel esmaspäeval, sest ühiskond ei koosne Apple’ist ja Google’ist. Või ainult neljast suurest erakonnast, kelle vahel on kerge kokku leppida. Õnneks. Aga kui veab ja piisavalt paljud inimesed tahavad, siis võib olla siiski sünnib tänasest parem protokoll järgmiste kuude ja aastate jooksul.

  • http://twitter.com/stjuuv Stjuuv

    Üks asi, mida märkida võiks on see, et päris mitmed ajakirjanikud ja nö arvamusliidrid on takerdunud sellesse, et noppida Harta12 tekstist välja punkte, millega nad 100% nõus ei ole. Minu arust on just selline suhtumine see, mis avatuma ühiskonna ja poliitika saavutamisele vastu töötab, sest see võimaldab taas ülevaltpoolt öelda, et te ei tea ju isegi, mida te tahate, ja siis ei olegi ju teiega võimalik midagi läbi arutada.
    Minu arust on üsna selge see, et mõneteist inimese poolt mõne päeva jooksul kokku pandud tekst ei saagi olla lõplik ja üheselt kõigile inimestele vastuvõetav, ja ilmselt on suur osa allakirjutanutest tegelikult mõnes detailis natuke erineval arvamusel. Aga see ei olegi ju asja põhiline sisu – sisu on selles, et meil on praegu viimase kümne või paarikümne aasta lõikes suurim osakaal ühiskonnast, mis ei ole praeguse olukorraga rahul ja tervitab igasuguseid katseid seda olukorda parandada, ning on nõus (enamasti) ka sellele oma nime alla panema. See on see, millele tuleks keskenduda.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Muidugi võib protokoll olla ka sihilikult suletud. Umbes nagu Nõukogude Liidu rööpmelaius erines muu Euroopa standardist kaitse-eesmärgil ja see protokolliprobleem tekitab raskusi tänaseni. Aga see on juba teine teema. Mina pean silmas avatud protokolli.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Kuigi sinu poolt mainitud noppimist on toimunud, siis minu meelest ei ole see siiski täiesti valdav. Ma ise näiteks kartsin palju hullemat. :). Seetõttu olen just mõelnud, et head tahet on ka päris palju näidatud ning ilmselt ei saa ju ka seda oodata, et kogu hartat valimatult kiidetaks.

  • http://www.facebook.com/sool.aivar Aivar Sool

    Protokoll on väga selge ja arusaadav. Lihtsalt võimurite ja neid esindavate inimeste propagandamasin (moodsamalt PR) töötab endiselt täiega. Kas midagi muud oli oodata?

  • ahto lobjakas

    pyydsin oma môtteid ritta ajada “protokolli-idioomis,” aga (ilmselt suht infotehnoloogiavôhikuna) avastan end ikka & jälle mujalesuunduvate tangentitelt. yks neist vôib siiski haakuda protokolli-keelega. nimelt, ka protokollidel on teatav valents, väärtus vôimaliku kasutaja jaoks. nt neutraalnegi valents vôib tôlgenduda reaalse huvi puudumiseks silost väljuda (nt Euroopa Komisjoni kôikvôimalikud igasuguse reaalse väljundita konsultatsioonid kodanike ja organisatsioonidega). kysimus tundub olevat selles, kuidas see valents luua. meie oludes konkreetsemalt tundub kysimus olevat selles, kuidas teha nii, et uus protokoll ei oleks nullsumma mäng (yks annab ära, teine vôidab midagi). et oleks win-win. vôtame crowdsourcing’u. pole ilmselt kokkusattumus, et su yhes teises kontekstis toodud kaks näidet pärinevad jôukatest pôhjala yhiskondadest. seal on see protokoll leidnud viljaka pinnase. avalikkuse vôit on millegipärast ka vôimul olijate vôit. milline on pinnas meil? piltlikult öeldes, on toiminguid, mida lihtsalt ei anna teha ilma opposable thumb’i (ei tule meelde eestikeelne vaste) omamata… vôi olen ma liiga pessimistlik?

  • http://www.facebook.com/oskar.kala.3 Oskar Kala

    Lihtsalt kõrvalmärkusena — see rööpmelaiuse teema pole päris nii lihtne nagu tihtipeale arvama kiputakse. Siit saab üsna hea ülevaate:
    http://en.wikipedia.org/wiki/Russian_gauge

  • nartsiss

    mul kruvib närvi üles, kui ma loen vaariku ja seltskonna (aga eriti vaariku) tekste. kuskil juba esimese kolmandiku peal on tunne, et tahaks kinni panna lehe. ma pole päris kindel, miks see nii on. mingi osa on siin sellel, et käib siit-sealt laenuks võetud üksikideede hoogne importimine ja brändimine ja selliselt positsioonilt esitamine, mis eeldab lugejalt juba lugemise alustamisel nõustumist, et tekst on cool. selle sõna ülistavas mõttes. märkimisväärselt tülgastav autoestetism. mitte päris aval ja tõsine suhtlus, vaid etlus. mis on lõppkokkuvõttes cool ainult groupie jaoks… ehk see pakub tulevikuks mõtteainet.

  • http://twitter.com/JanaAbis Jana Abis

    Milliste valimissüsteemi muutmise ettepanekutega harta algatajad põhiseaduskomisjoni poole pöördusid ja kuidas selle juures olemasolevad suhtlusviisid (“protokollid”) läbi kukkusid, et on vaja uusi looma hakata?

  • http://www.facebook.com/tiit.ruisu Tiit Ruisu

    Kahjuks ei ole tuttav Castellsi teooriaga, aga ülalkirjutatu põhjal kipun järeldama, et antud kontekstis ei ole see võib-olla päris sobiv. Miks? Küsimus on selles, et Rosimannusel ja Raual (ei pea siinkohal silmas neid konkreetseid isikuid) puudub vastava protokolli kokkuleppimiseks põhjus või ajend või huvi. Samas on Apple´il ja Microsoftil see huvi olemas, nimelt kommertshuvi. Ma ei kujuta hästi ette, mis viiks Rauad ja Rosimannused sellise protokolli sõlmimiseni – rahva tahe?, kõrgemad idealistlikud kaalutlused?, Facebook?

    Ja siiski, on olukordi, kus nõue, et laua juurde enne ei tulda, kui on lahendus välja pakkuda, on täiesti omal kohal. Mille üle me üldse diskuteerime? Pakun “lambist” välja väikese loetelu:
    1. selle üle, kuidas me diskuteerime (protokoll siis);
    2. eesmärkide üle;
    3. strateegiate üle (kuidas eesmärkideni jõuda);
    4. ideede üle (millist rakendada või mille kallal edasi töötada, aga selleks peaks olema enne ideed olemas);
    5. probleemide üle (mis on tegelik probleem, juhul, kui seda ei ole võimalik andmetele tuginedes välja selgitada)
    6. probleemi põhjuste üle (juhul, kui seda ei ole võimalik andmetele tuginedes välja selgitada)
    7. lahenduste üle (milline on antud probleemi põhjuste likvideerimiseks sobivaim, alternatiivid peavad enne “laual” olema).

    Seega enne diskuteerima asumist tuleks selgeks teha ja kokku leppida, mille üle üldse diskuteeritakse, et diskussioonil oleks ka mingi mõte.

    Hetkel tundub, et me diskuteerime kõige üle korraga ja samas üsnagi pealiskaudselt, eriti mis puudutab punkte 5, 6 ja 7. Tulemuseks on pigem vaidlus, üldistamine, ja sildistamine, mis lõpuks võib muidugi heal juhul viia ka diskussioonini. Igatahes hartas toodud probleemide, põhjuste ja lahenduste üle oleks vaja veel väga palju diskuteerida. Näiteks kuidas hoida ära, et neljanda punkti rakendamine ei viiks ajaloost tuntud “lehmakauplemiseni”.

    Nojah, noored ütleksid selle peale, et hangi endale elu, papi. Kas tõesti pole laupäeva öösel paremat teha, kui Memokraati kirjutada?

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Aitäh laupäeva öösel kommenteerimast! Minu meelest on need head märkused, lisan paar kommetaari.

    Ma arvan, et Rein Raua ja Rain Rosimannuse ühishuvi on siiski leitav – nad elavad mõlemad samas riigis ja siinne poliitika mõjutab neid mõlemit. Kui mõned suuremad vastuolud kõrvale jätta, siis ma arvan, et sel tasandil on neil mitmeidki ühishuve.

    See loetelu, “mille üle diskuteerime”, võib olla vabalt protokolli osa. Ma tahtsin rõhutada, et diskussioon ise võib olla osa lahendusest, kuid olen nõus, et see pole ainus osa. Selles mõttes toodud punktid head.

  • narts3ss

    see kiri on selle blogi autoritele: mul pole midagi selle vastu, et te loote siin mingit oma protokollilist silo, aga ebameeldiv on see, kui pole selge, missugused postitused on lubatud, missugused mitte. minuga läks teil nüüd sitasti. ma ei pea seda teie tööõnnetuseks, vaid põhimõtteliseks hälbeks. enne kellegi bännimist võiksite natuke järele mõtelda, et kas mõni teile ebameeldiv jutt ei või olla märkimisväärselt korrektne. kui hartaga on probleeme ja siin ei saa isegi lotmani kaitseks üles astuda (mõni mu lausetest tundus ehk teile hartamahhinatsioonide korraldamise kõrgusest vaadatuna leimamine või vaenamine – kinnitan, et eksite), siis on teil selle blogiga midagi pahasti. üks pikaajaline lugeja saadab teid igatahes praegu pettunult perse.

  • http://www.facebook.com/mridala Märt Ridala

    Protokolli võiks alustada paari lihtsa reegliga. Näiteks: Osapooled ei valeta, isikliku majanduslikku kasu ei aeta taga, vastaspoole vastu ei kasutata sanktsioone (näiteks remonditakse ka neid koolimaju kus direktor on parteitu).

  • http://www.facebook.com/peeter.smitt Peeter Smitt

    Inimühiskonnas on see protokoll olemas – keel ja üldised viisakus normid. See protokoll on ennast tõestanud väga pika aja jooksul ja ka kõigi Apple, Microsofti, Google, avatud protokollide paika panemine ja kokkuleppimine käib just selle abil. Hakata iga probleemi lahendamiseks uut protokolli välja mõtlema on väga tehnokraatlik lähenemine ja võib väga aeglseks osutuda. Pigem peab üleval hoidma diskusiooni (vahet pole kas see juhtub e-meedias, trüki meedias või õhtul saunas). Kui see diskusioon suudab esmalt sõnastada probleemi nii, et kõik seda üheselt mõistavad, siis on juba suur samm tehtud. Sealt edasi peab diskusioon liikuma võimalike lahenduste juurde ja heal juhul jõutakse välja lahenduseni millest jällegi kõik ühte moodi aru saavad.

    Protokollidest rääkides, on vähemalt ITs olemas kaks mõistet – context sensitve ja context insensitive. Praegu pürgivad kõik tehnilised protokollid selle viimase poole. Sisuliselt tähendab see, et sõnum sisaldab kogu infot, et sõnumit üheselt mõista ja vastavalt midagi teha. Isegi tehnoloogilisel tasemel, kus kõik on üsna dermineeritud on seda raske saavutada, inimühiskonna puhul ilmeselt veel raskem. Aga see võiks olla võti kuidas kõik osapooled probleemist ja lahendusest ühte moodi aru saavad. Sel juhul pole vahet kas meeldib salat või toores liha.