Sallida või mitte sallida

Niisama vääramatu regulaarsusega nagu igal aastal saabub kevad, jätab mõni Eesti avaliku elu tegelane, kui Chirac-i kuulsaid sõnu tsiteerida, kasutamata “suurepärase võimaluse vait olla” ning võtab sõna selle osas, mida homoseksuaalsed inimesed peaksid tegema või tegemata jätma. Värskeim selline mõtteavaldus pärineb endiselt olümpiavõitjalt ning täna IRL-i ridadesse kuuluvalt riigikogu liikmelt Erki Noolelt ning on toonud kaasa palju vastukaja nii sotsiaal- kui tavameedias. Hetkel ei soovi ma sellele omalt poolt suurt midagi lisada, vaid püüan sedakorda keskenduda hoopis ühele h-teemaga seoses järjekindlalt esile kerkivale küsimusele miks me üldse peaksime olema sallivad ning muuhulgas puudutada ka üht igihaljast argumenti, mis lühidalt kokkuvõetuna seisneb selles, et need kes ei salli neid, kes ei salli homosid, ei ole ise kuigi sallivad.

Sallivus ja sallimine (mis ei ole tegelikult päris üks ja seesama, aga jäägu selle teoreetilise juuksekarva poolitamine mõneks teiseks korraks) on oma tänapäevases tähenduses suhteliselt uued mõisted. Kui Cicero rääkis tolerantia-st, siis pidas ta sellega silmas omamoodi hingelist vastupidavust, võimet väärikalt taluda meile osaks saavat valu, kannatusi, halba õnne ja ebaõiglust. Alles seoses Reformatsioonile järgnenud tervet Euroopat haaranud ususõdadega hakkas “tolereerimine” viitama kellegi sallivale suhtumisele tema enda (eeskätt usuliste) seisukohtadega kokkusobimatutesse vaadetesse või praktikatesse. Tollane Euroopa jõudis religioosse sallivuseni läbi aastakümneid väldanud vägivalla ja verevalamise, mille käigus püüdsid erinevad osapooled oma õigust eelkõige tule ja mõõgaga maksma panna. Alles 16. sajandi lõpuaastatel hakkas nii katoliiklastele kui protestantidele pärale jõudma, et kardetavalt ei õnnestu nende vahenditega kummalgi teist ümber veenda.

1555. aastal sõlmitud Augsburgi rahuleping ning sellest tulenev cuius regio, eius religio printsiip oli esimeseks ametlikuks tunnustuseks arusaamale, et erinevatel inimestel ja inimrühmadel võivad olla erinevad religioossed tõekspidamised ning et neil peaks (antud juhul siis oma maisete võimupiiride ulatuses) olema võimalus ise valida, millised need täpselt on. Sellest pool sajandit hiljem, 1598. aastal, sõlmisid prantsuse katoliiklased ja protestandid omavahel nn. Nantes’i edikti, mis sätestas ametlikult viimaste limiteeritud usuvabaduse tollasel valdavalt katoliiklikul Prantsusmaal. Selles dokumendis oli tolerantsus mõistetud kui permissio negativa mali: millegi sellise lubamine, mis on küll põhimõtteliselt vale, kuid mitte talumatult kahjulik. Suurtes joontes sama tähendab “sallimine” Lääne kultuuriruumis tänaseni. Valgustusajastu Euroopas sai sallivusest fundamentaalne ühiskondlik voorus, miski, mis lubab erinevate vaadetega inimestel üheskoos elades mõistlikul moel hakkama saada, ilma, et see peaks tähendama isiklike vabaduste ohverdamist. Erinevate valgustusajastu mõtlejate (Bayle, Locke, Spinoza, Voltaire, Montesquieu, Rousseau, jne.) töödest võib sallivuse toeks leida mitut laadi argumente, mis kokkuvõttes andsid tulemuseks riigi ja religiooni radikaalse eristuse – eristuse, mis taandas usuküsimused avalikust sfäärist isikliku südametunnistuse probleemideks, millesse riigil (või ka ühiskonnal laiemalt) ei ole kohane sekkuda.

Selle suundumise võttis kokku J.S. Mill oma 1859. aastal ilmunud teoses On Liberty, milles ta laiendas sallivuse mõistet väljapoole senist üldiselt religioonikeskset tähendust ka poliitilistele, kultuurilistele ja muudele ühiskondlikele erinevustele ning leidis ühtlasi, et ainus legitiimne põhjendus poliitilise võimu rakendamiseks on hoida ära ühe inimese poolt teisele tehtavat tõsist kahju või ülekohut – ja selle piirangu alla ei mahu kuidagi riigi poolt oma kodanikele mõne tava, idee või nägemuse jõuga kehtestamine, ükskõik kui üllas selle taga olev eesmärk ka ei oleks. Enamgi veel, Mill argumenteeris, et erinevate seisukohtade paljusus – ka siis, kui mõned neist on valed – aitab kaasa õigete arvamusteni jõudmisele ja nende põhjendamisele, samas kui erinevad eluviisid on inimeste loova individuaalsuse väljenduseks. Milli käsitluses ei ole sallivus seega enam lähtuv lihtsalt pragmaatilisest kaalutlusest (mille eesmärgiks on hoida ära tulemuseta konflikti), vaid sellel on oma iseseisev positiivne väärtus mitte ainult konkreetse indiviidi, vaid kogu ühiskonna jaoks võimaldades kõigil ühiskonna liikmetel (ning seda ühiskonnal tervikuna) vabalt otsida ja võtta omaks just neid hüvesid ning väärtusi, mis on neile kõige sobivamad, meeldivamad ning kasulikumad. See argument on ühtlasi ka tänase liberaalse demokraatia üheks nurgakiviks.

Sedalaadi individuaalsel vabadusel põhinevat sallivust, millest rääkis J.S. Mill (kellel oma eluajal oli üldiselt radikaali kuulsus), võis 19. sajandi Euroopas praktikas muidugi tikutulega otsida. Küll aga kehtis tollal Osmani impeeriumi alla kuulunud Euroopa osades üks oma olemuselt hoopis teistlaadi sallivuse-mudel, mida tuntakse kui nn. “millet”-süsteemi. Osmani impeeriumi ametlikuks religiooniks oli islam, samas kehtis selle alla kuuluvate erinevate rahvaste (“millet” tähendabki türgi keeles “rahvast” või “rahvust”) jaoks laialdane usuline ja kultuuriline autonoomia, mis austas erinevate kogukondade traditsioone ning praktikaid, tagades neile ka seadusliku kaitse. Selle autonoomia tingimuseks olid mõned piirangud eeskätt suhetes valitseva moslemienamusega (nt. oli vähemuste jaoks keelatud misjonitöö, uute pühakodade ehitamine oli lubatud ainult eraldi litsentsi alusel, kehtisid piirangud väljaspoole oma kogukonda abiellumisel ning samuti oli nõutav äratuntava riietuse kandmine). Kuid nende piirangute raames oli Osmani impeeriumi kultuurilistele ja usulistele vähemustele (mis tollal tähendas sisuliselt üht ja sama) tagatud vabadus praktiseerida oma religiooni ning järgida omi traditsioone ning ka pidada oma koole. Kahtlemata oli millet-süsteemi puhul tegu riiklikult sanktsioneeritud sallivusega, mis aga on oma olemuselt väga erinev sellest, millele viitas J.S. Mill või millest on hiljem rääkinud John Rawls. Millet-süsteem tagas gruppide autonoomia otsustamaks oma reeglite ja eluviisi üle, kuid ei taganud indiviidi õigusi oma isiklike arvamuste, tegude või motiivide vaba valiku osas. Vastupidi, grupipõhise sallivuse puhul on indiviidi sellised õigused (või siis täpsemalt nende eeldamine) osaks probleemist, mida püütakse erinevate piirangute abil vältida.

Millet-süsteem (nagu ka Nantes’i edikt) on konkreetseks näiteks üldisest sallivusmudelist, mida võiks nimetada “vertikaalseks tolerantsiks”. Selle puhul eksisteerib konkreetses kogukonnas domineeriv rühm, mis ühel või teisel põhjusel (tavaliselt lähtuvalt pragmaatilistest kaalutlustest) sallib vähemus(t)e deviantseid tavasid, praktikaid või seisukohti. Alternatiiviks sellele on n.ö. “horisontaalne sallivus” (nt. Augsburgi rahu aluseks olnud printsiip), mille puhul ei ole eelduseks ühegi moraalse, religioosse või kultuurilise normi absoluutne ülemuslikkus teiste suhtes. Suuresti samast vaatest lähtub ka tänane liberaalne sallivus-kontseptsioon, mis absoluutsetele hinnangutele appelleerimise asemel eelistab samuti opereerida neutraalsema “erinevuse” terminiga.

“Õige” ja “vale” kategooriatest selliselt küll päriselt pääseda siiski ei õnnestu, kuivõrd sallimine eeldab juba oma olemuselt, et kõnealune praktika või arvamus on kellegi seisukohalt “vale”. Juhul kui on tegemist pelgalt neutraalse erinevusega, ilma et see tooks kaasa mõnd väärtushinnangut, on meil võimalik rääkida ainult kas “ükskõiksusest” või “heakskiidust”. Nagu Bernard Williams on märkinud, saab sallida ainult neid asju, mida me ei salli, mis meie arvates on valed ning mida me talume ainult seetõttu, et nende vastustamine (või siis teisisõnu mitte-sallimine) tooks antud kontekstis kaasa mõne veelgi ebameeldivama tagajärje. Tegu on seega küsimusega alternatiividest, või tehnilisemalt väljendudes nn. “võistlevatest hüvedest” (ingl. k. competing goods). Siit jõuame sallivuse järgmise kontseptuaalse eelduse juurde – see eeldab teatud väärtuste hierarhiat, mille alusel saame reastada vähem ja rohkem ebameeldivaid (või siis talutavaid, moraalseid, õigeid jne.) tagajärgi ning seeläbi langetada kaalutletud otsuse neist mõnda sallida, et teistest hoiduda. Ja viimaks on sallivus miski, mis eeldab meie endi vaba tahet ning valikut – kui me sallime midagi vastu tahtmist, siis on tegu “ärakannatamise” või “talumisega”.

Liberaalidest teoreetikud (nagu näiteks Rawls) rõhutavad, et liberaalne ühiskond võimaldab inimestel oma väärtusi ning eesmärke ümber hinnata, samas neid selleks sundimata – ning seega ei ole liberaalse argumendi kohaselt selle printsiibi omaksvõtmisel poliitiliselt midagi kaotada. Asi pole aga päriselt siiski niisama lihtne. Nagu mitmed kommunitaarsed mõtlejad (nagu nt. Michael Sandel, Alasdair MacIntyre ja Charles Taylor) märgivad, jätab liberaalne vaade tähelepanuta nn. “konstitueerivad hüved” (ingl. k. constituent constitutive goods) – s.o. hüved, mille puhul meil ei ole võimalik esitada küsimust, milleks need meie jaoks head on, kuivõrd ilma nendeta ei saaks me olla need, kes me oleme. Nii ei ole näiteks võimalik esitada küsimust “milleks on Eesti riigile vaja iseseisvust”, kuna iseseisvus on Eesti riigi seisukohalt just nimelt sedalaadi “konstitueeriv hüve”, ilma milleta ei saaks Eesti riiki sellisel moel nagu me seda täna mõistame, lihtsalt eksisteerida. See tähendab aga omakorda, et on olemas hüvesid, mille säilimine (ja sh. ka ühiskondlikult tagatud säilitamine) võib olla kogukonna liikmete huvides ka siis, kui see juhtumisi peaks kitsendama mõnede sinna kuuluvate indiviidide isiklikke vabadusi.* Ja selles on ju kahtlemata oma iva.

Siit aga peaks ühtlasi olema ilmne see, mille üle sallivusdebatis tegelik madin käib. Selles ei ole omavahel vastamisi mitte niivõrd erinevad moraalsed tõekspidamised, vaid põhimõtteliselt erinevad arusaamad “konstitueerivast hüvest”. Ühel juhul on selleks valgustusajastust pärinev, mõneti romantiline nägemus loovast indiviidist, kelle elu on kordumatu kunstiteos, mille autoriks on ta ise – ning seega on ülimaks hüveks erinevate võimaluste paljusus ning võime nende vahel valida. Teisel juhul on kõrgeimaks väärtuseks traditsioon, mis meid määrab, ilma milleta me lakkaks olemast need, kes me oleme. Siin on peidus ka vastus kiuslikule küsimusele, miks need, kes jutlustavad sallivust, ei salli sallimatuid. Kaasaegses liberaalses ühiskonnas (meeldib see kellelegi või mitte) on sallivus – ja mitte sallimatus – üheks selliseks konstitueerivaks hüveks. See tähendab, et vabadus olla sallimatu on ühiskondlike hüvede hierarhias madalamal, kui kohustus olla salliv. “Sallides sallimatust” seaksime me aga just nimelt sallimatuse hüveks, mille väärtus on kõrgem, kui sallivusel.**

Kui vaadata, kuidas on lood sallivusega Eestis, siis tuleb tunnistada, et kahtlemata paremad kui mõni aeg tagasi. Samas võrreldes riikidega, millega me end tavaliselt ja teistes asjades kõrvutada tahame, ei ole pilt kuigi roosiline. Kaks teemat, mille kontekstis küsimus sallivusest kõige sagedamini päevakorrale kerkib, on suhtumine homoseksuaalsusse ja rahvusvähemusse ning mõlemal juhul kipub valdav lähenemine enam meenutama Osmani mudelit, kui indiviidi vabadusel põhinevat lähenemist – niikaua, kui “nad” toimetavad omaette ja meid teisi ei sega, tehku mis tahavad. Muuhulgas näib olevat laialt levinud arvamus, et “homode sallimine” on suuremeelne žest, mis annab tunnistust liberaalsest maailmavaatest – ning et see on miski, mille eest “sallitavad” võiksid tänulikud olla. Siin oleks aga sobiv meenutada Goethe 1829. aastal öeldud sõnu: “Sallimine peaks olema vaid ajutine: see peab viima tunnustamiseni. Sallida tähendab solvata.”

Hoidmaks ära arusaamatusi rõhutan siinkohal, et kõige eelnenuga ei püüa ma vihjata, nagu oleks indiviidi vabaduste vs. traditsioonide aushoidmise debatis üks valik olemuslikult halvem kui teine – küll aga seda, et kuna tegu on antud asjas omavahel vastuolus olevate alternatiividega, tuleb meil valida, kummalt positsioonilt me tahame argumenteerida. Ühtlasi tuleb meil ka endale aru anda, et sellel valikul on kaugemad järelmid. Sest just nimelt sellised valikud – ja mitte meie pidupäevade kõnede retoorika või passikaanel ilutsev sõna “Euroopa” – määravad selle, millisesse kultuuri- ja väärtusruumi me ühiskonnana kuulume.

 Tarmo Jüristo on Memokraadi kaasautor.


*Charles Taylor on juhtinud tähelepanu tõsiasjale, et ka “vabadus” on oma olemuselt ühiskondlik hüve, kuivõrd see omandab tähenduse ja rakenduse ainult läbi indiviidi ning kogukonna omavahelise suhte.

**Samale asjale saab läheneda ka nö. kantiaanlikust perspektiivist: kui me räägime “sõnavabadusest” kui hüvest (mida see tänases Lääne ühiskonnas kahtlemata on), siis selle puhul on “sallivus” konstitueeriv – ja siin ei ole küsimus mitte selles, “kumb on meile väärtuslikum”, vaid sallivus on sõnavabaduse Bedingung der Möglichkeit, “võimalikkuse tingimus”. Ilma selleta ei saa sõnavabadus (või tegelikult vabadus üldse) olla universaalne printsiip. See aga tähendab, et vabadus ei ole absoluutne, vaid on piiratud omaenda võimalikkuse tingimustega, ehk teisisõnu – sallimatus tühistab sellesama vabaduse, millele ta appelleerib. Seega on olukord, kus sallivusele (konkreetselt sallimatuse suhtes) rõhuvad need, kes seda ise hüveks ei pea, mitte ainult silmakirjalik, vaid ka vastuoluline.

Lisalugemist:

Sallivus on sedavõrd keeruline ja mitmetahuline, et ilmselt ei ole selle osas kuskilt võtta üht teoreetilist hõbekuuli, mis kõigile küsimustele ühese vastuse annaks. Küll aga võiks väikse vaevaga olla võimalik hoiduda sedalaadi pidevast endale jalga tulistamisest, mis antud teemat avalikus debatis tüüpiliselt saadab. Lisan allpool ühe (valikulise) lugemisnimekirja neile, kes soovivad sallivuse ning sallimise debati ajaloost või selle peamistest seisukohtadest ja argumentidest detailsemat ülevaadet saada.

Eesti keeles ei ole valik kuigi lai (mis ilmselt seletab ka vähemalt osaliselt seda, miks antud teema käsitlus avalikus arutelus on just sel tasemel, kus ta on). Hea üldise sissevaate annab siiski Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud vihik Iring Fetscheri sulest, pealkirjaga Sallivus. Ühe väikese vooruse asendamatusest demokraatiale. Ajalooline tagasivaade ja aktuaalsed probleemid (LR, 1997, nr 37-38). Samuti eelmisel sajandil Märt Väljataga tõlkes ilmunud Michael Walzeri Sallivusest (Vagabund, 1998) sisaldab endas ülevaadet nn. kommunitaarsest vaatenurgast ning on varustatud ka tõlkija saatesõnaga. Klassikutest on eesti keeles kättesaadav muidugi ka J. S. Mill Vabadusest (tlk. Kaja Tael, Hortus Litterarum, 1996). Ingliskeelse kirjanduse osas on probleem vastupidine – valik on nii avar, et keeruline on otsustada, millised tekstid eraldi väljatoomist väärivad. Kui alustada ajaloolistest klassikutest, siis tuleb kindlasti ära mainida Pierre Bayle’i (1685) Commentaire Philosophique, Baruch Spinoza (1670) Tractatus Theologico-Politicus ning John Locke’i (1689) A Letter Concerning Toleration – kõik kolm on inglise keeles kättesaadavad nii vabalt internetist kui ka ametlike akadeemiliste presside poolt tõlgitud ning kommenteeritud väljaannetes. Voltaire’i 1763. aastal ilmunud Treatise on Toleration on heaks näiteks valgustusajastu vaadetest.

Kaasajal on sallivuse teema kõige mõjukamateks käsitlejateks olnud nt. John Rawls (vt. A Theory of Justice, 4. ptk., eriti lk. 186-193), Anna E. Galeotti (Toleration as Recognition, Cambridge University Press 2002), Michael Sandel (vt. nt. Public philosophy: essays on morality in politics, eriti lk. 122-146), Bernard Williams (nt. essee Toleration: An Impossible Virtue?), Will Kymlicka ning Rainer Forst (nt. Toleration in Conflict: Past and Present, Cambridge University Press, 2012). Heaks kohaks, kust alustada, võiks olla näiteks teemakohane esseekogumik Toleration: an elusive virtue, (ed. David Heyd, Princeton University Press 1996), mis toob ära hulga erinevaid argumente ning kriitikat nii liberaalselt kui kommunitaarselt poolelt – ja ka nende vahelt.

Sallivuse ajaloost varamodernses Euroopas räägivad näiteks Benjamin J. Kaplani Divided by Faith: Religious Conflict and the Practice of Toleration in Early Modern Europe (Harvard University Press 2oo7) ning kogumik Toleration in Enlightenment Europe (ed. Ole P. Grell & Roy Porter, Cambridge University Press 2000).

  • Oliver Parrest

    Siin üks punkt teljel homosallijast -foobini:

    lugedes jõudsin äratundmiseni, et ma
    ei salli, vaid talun edukalt homoseksualismi. Ma arvan salaja oma sisimas, et homoseks on öäka, aga ma ei lähe mingil juhul seda homole ütlema (kuigi praegu ütlesin, juhul kui ta loeb – sorri, diskussiooni huvides!). Umbes nii nagu ma ei ütle kõigile tänaval vastutulijaile, mis mulle nende juures ei meeldi.

    Noist, kes lähevad ütlema, arvan halvasti. Ma ei salli ega talu nende rumalust ja agressiivsust. Küll aga seda nende sisimas olevat hinnangut – see on sama mis mul, kuigi vb teise moe järgi pügatud.

    Ma ei tea, kas minust peaks selle tunde pärast halvasti arvama või mitte. Kui ma ei tunnistaks, et ta mul on, siis ma oleks silmakirjalik. Kui ma hakkaks end vaevama, et seda muuta, teeks ma umbes nii, nagu kunagi homod, kes vaevasid end, et heterodeks saada. Sest polla midagi tulnd. Aga – on inetu sedasi tunda.

    Ma soovin äkki sallimist oma negatiivsele tundele, kui ma annan endale aru, et see on negatiivne tunne ja ei väljenda seda vaenutegevuses. Vaenutegevus ja tuhm vihkamine mu poolest sallimist ei vaja.

  • http://www.facebook.com/kaarel.sikk Kaarel Sikk

    Antud artikkel lahkab väga ilusti ajaloolises perspektiivis sallivuse teemat ja jõuab välja ehk inimestele intuitiivselt tajutava dilemmani. Konkreetses tänases hetkes mängib lisaks aga üks uus probleem. Nimelt peamiselt ajakirjanduse vahendusel jõuab siia – värskete eurooplasteni – pidevalt teavet selle kohta, kuidas Euroopa on jõudnud kriisini läbi liiga kiire muutuse sallivuse ja kultuurilise segunemise teel. Seda isegi niivõrd, et inimesed kipuvad sallima EL-i peamiselt majanduslikel põhjustel. Rahva seas võib sellist suhtumist kohata igal pool, nii Euroopas, kui ka sellest väljaspool.

  • http://www.facebook.com/joosep.laik Joosep Laik

    Meeldiv on lugeda ratsionaalsust ja analüüsivõimet omavaid kirjutisi Eesti ajakirjandusmaastikul.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    See mida Sa oma lõpulõigus kirjeldad ongi oma sisult üheks peamiseks mooduseks, kuidas liberaalses ühiskonnas seda probleemi lahendatakse – eristades avalikku ning privaatsfääri, kus viimases on igaühel vaba voli vihata, hukka mõista ja jälestada mida iganes nad soovivad. Avalikus sfääris on need vabadused aga piiratud, et mitte ahistada teiste vastavaid vabadusi – ja sellele mudelile viidatakse kui “formaalsele võrdsusele”. See skeem töötab üldiselt üsna hästi Lääne liberaalsetes ühiskondades, aga mitte nii hästi kultuurides, kus avalik-privaatse eristuse tegemine pole alati niisama lihtne (klassikaliseks näiteks on siin islamiühiskond). Nende puhul eelistatakse rääkida nn. “kvalitatiivsest võrdsusest”, mille puhul respekteerivad erinevad inimesed üksteist poliitiliselt võrdsete subjektidena, kelle kultuuriline identiteet ei ole lahutatav sellest, kes nad avalikkuses on. See võib anda põhjuse, miks teha mõningaid erandeid erinevate juriidiliste või sotsiaalsete normide osas – mis aga tavaliselt eeldab omakorda nõuet tunnustada teiste vastavaid erinevusi (see oli näiteks printsiip, mille vastu eksisid moslemite arvates Jyllands-Posteni kurikuulsad pilapildid).

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Selle kohta mis on need ajaloolised ja kultuurilised põhjused, miks Euroopa kultuuriruumis vabadust ning sallivust nii kõrgelt väärtustatakse võiks muidugi kirjutada kohe järgmised 16 tuhat tähemärki. Kuna viimasest korrast, kui need põhimõtted selles maailmajaos tõsiselt ja süsteemselt proovile pandi (millega seoses mh. viidati just samalaadi argumentidele kriisist, allakäigust ning kultuurilisest puhtusest) on nüüdseks möödunud juba ca. 70 aastat, võib tõesti olla nii, et igapäevase toimetamise saginas kipuvad need põhjused ununema. Euroopa ei ole aga siiski pelgalt majandusliit – vähemalt ei määra meie kuulumist sinna see, et meil juhtumisi käibib euro.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    asjalikud refereeringud. Aga ma pole kindel, kas autor konstitueerivate hüvede osas täppi paneb. Kui vaadata ka nt USA kohtuvaidlusi või ka meie Justiitsministeeriumi 2009. aasta analüüsi mitteabieluliste partnerlussuhete teemal, siis üldiselt on nö vastaspoole põhiliseks konstitueerivaks hüveks samasooliste abielu vastases argumentatsioonis ikkagi perekonna kui ühiskondliku baastruktuuri kuuluva üksuse seos riikliku (rahvusliku) huviga, nt elanikkonna kestmine, riigi püsimine jne. See ei tähenda, et ka traditsioon ei oleks selles mõtteskeemis võibolla üheks hüveks, aga kindlasti pole see kandev – see on selge, et sellise argumentatsiooni kaugele ei purjetaks.

    Kirjutasin konkreetselt homoabielude teemal ka täna natuke südame pealt ära http://andreaskaju.com/?p=78

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Ma kardan, et me räägime natuke erinevatest asjadest. Ma olen muidugi väga nõus, et niivõrd kui me vaatame abielu kui “kahe inimese vahelist tsiviilsuhet”, on väga keeruline mõistlikult argumenteerida, miks seda peaks sellisel moel kitsendama, nagu “traditsioonilise abielu” kaitsjad seda teha soovivad. Aga siin see probleem ongi – traditsionalistide jaoks ei ole tegu legalistliku probleemiga (vt. nt. http://www.decivitate.ee/?news_id=1290). Sa argumenteerid hästi ja veenvalt lähtuvalt neist alustest, millele alguses viitad, aga häda on selles, et vastaspool ei jaga neid eeldusi. See, et nad olude sunnil püüavad argumenteerida mh. ka legalistlikelt või utilitaarsetelt positsioonidelt ei tähenda, et nad probleemi ennast selles võtmes näeksid. Aga seda kõike tead Sa ilmselt oma vestlustest nende mainitud katoliiklastest sõpradega ise pareminigi.

  • Edgar Rootalu

    Kas võiksid jagada täpse viite ‘competing goods’ ja ‘constituent goods’ diskussiooni kohta?
    Interneti avarustest polegi seda nii lihtne leida.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Njaa, ega mul mingeid linke selles osas jagada ei olegi – ja ma ei tea kui tõsiselt Sa selles teemas kaevata tahad.

    “Võistlevad hüved” on üldine lähenemine, mille puhul on lähtekohaks, et erinevatel ühiskonnaliikmetel võivad olla erinevad väärtused ning seega ka erinevad arusaamad sellest, mis täpselt on “hea elu” ning et ka ühe konkreetse inimese jaoks võivad olla tähtsad erinevad väärtused, sõltuvalt olukorrast ja kontekstist. Selle alternatiiviks on vaade, mille kohaselt on “hea elu” objektiivselt defineeritav ning universaalne kõigile. See jaotus on muidugi suur lihtsustus ja selle mõlemalt poolelt võib leida terve hulga seisukohti. Kui otsid mingit üldisemat käsitlust, siis võid guugeldada nt. “isaiah berlin value pluralism” (mis on küll jällegi vaid üks konkreetne vaade, aga ettekujutuse vast saab).

    “Konstitueerivast hüvest” (mitte küll alati selle konkreetse terminina) räägivad mitmel pool erinevates raamatutes ja artiklites need kommunitaarsed mõtlejad, kellele ma tekstis juba viitasin. Nt. Charles Taylor puudutab konstitueeriva hüve kontseptsiooni oma raamatus “Sources of the Self” (http://books.google.com/books?id=OYN88ArbxUAC) lk. 92-8. MacIntyre mainib sama ideed mitmel pool oma “After Virtue”-s, mis aga paraku pole Google Books-ist kättesaadav. Michael Sandel käsitleb seda teemat raamatus “Liberalism and the Limits of Justice”, ennekõike seoses Rawlsi kriitikaga.

    Võibolla on üldisemas mõttes huvitav otsida netist lugemist “value theory” kohta, sealt peaks leidma sarnast kraami veidi abstraktsemal tasandil, nt. eristus instrumental vs. constitutive values, jne. Loodetavalt on abiks, kui midagi täpsemat tahad, siis küsi uuesti.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    jah, aga käesoleval teemal ei olegi võimalik teise poolega väidelda, kuna erineb mõistete aparaat, definitsioonid, kriteeriumid soovitavast ühiskonnaseisundist jne. Aga selline tõdemus iseenesest muudaks ju dialoogi pidamise katse mõttetuks? Tegelikult siiski mitte, sest mina ei esita oma seisukohti vähemuste põhiõiguste teemal mitte selleks, et veenda oma katoliiklastest sõpru, vaid selleks, et veenda selle debati auditooriumi, kelleks on seisukohta veel mitteomavad või mitte võtta julgevad inimesed

  • Külli Kressa

    McIntyre’i raamat on TÜ eetikakeskuse raamatukogus olemas ja laenatakse ka välja. Võimalik, et ka RVL-iga.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Märkasin just, et olin tekstis kasutanud eksitavat ingliskeelset terminit “constituent goods” – kui õige oleks olnud “constitutive goods”. Viimase kohta annab Google kohe terve hulga relevantset materjali.

  • piretpeiker

    Mina vaataksin sellele nii, et
    indiviidi südametunnistuse- ja sõnavabaduse väärtustamine on ise
    just nimelt euroopalik traditsioon ja konstitueeriv hüve. Või
    õigemini olemuslik osa sellestsamast traditsioonist, millest jutt
    on: mis keelab diskrimineerida inimesi, usu, soo, seksuaalsuse,
    poliitiliste vaadete jne. alusel. Ühiseks lähtepunktiks
    on ikka ju seesama arusaam, et inimesel on õigus ise oma vaateid
    kujundada, nende järgi elada ja oma elu eest vastutada, samuti kodanikuõigus ja mõnikord lausa -kohustus oma mõtteid avalikustada.
    Moraalne autonoomia ei ole indiviidi hedonistlik eralõbu, see on
    just nimelt liberaalse demokraatia alustala.

    Nagu mina aru saan, klassikalises
    liberaalses sallivusekontseptsioonis on oluline mitte ainult enda,
    vaid ka kaasinimese iseolemise väärtustamine. Ei pea inimese
    arvamusi või eluviisi austama, kuid peab austama tema õigust nendele, vajadusel ise selle kaitseks välja astuma
    (mäletavasti Voltaire avaldas valmidust seda oma elu hinnaga teha).
    See soodustab ühiskondlikku debatti, aga see on ka väärtus
    iseeneses. Selliselt vaadelduna ei ole sallivus sugugi millegi
    ükskõikne talumine, vaid aktiivse vastutuse võtmist nõudev moraalne hoiak.

    Teiste arvamuste või tegude kritiseerimist ei peaks automaatselt üldse samastama sallimatusega, liiati ebaseadusliku diskrimineerimisega. Kui keegi viisakas kõnepruugis kritiseerib kavandatavat seadust ja kutsub üles selle vastu protestima, siis ma ei ole Iivi Anna Massoga nõus, et seda peaks nimetama suureks sallimatuseks. Minu jaoks on see ühiskondlik arutelu. Ja ma tõesti pean sallimatuseks, kui kedagi moraalselt häbimärgistatakse selle eest, et ta julgeb n-ö valesid seisukohti väljendada, selle asemel, et neid seisukohti endid
    kritiseerida. Erki Nool on iseküsimus, kui ta kutsus üles
    homoseksuaalseid inimesi ebavõrdselt kohtlema – seda ei ole mingisugust põhjust sallida, vabadus ju lõpeb
    seal, kus see hakkab otseselt teiste inimeste vabadust kahjustama.

  • Pingback: Jagamise rõõm - Ivari Horm - Personal Website()