Vanad

 

Ma hakkasin selle vanade värgi peale mõtlema üks õhtu Berliinis kohvikus istudes. Akna taga Rosenthaler Strassel liikus jõnkshaaval õhtune liiklus, üle tee sähvis kebabirulli ümber türklase mõõk ning mina kuulasin telefonist Max Richteri Memoryhouse’i. Kuna mul tõesti polnud palju teha ja keegi oli mu iPadi sisse vehkinud, siis lõin vastasmajade aknaid jälgides aega surnuks. Ühe maja peal ei olnud reklaame ja sinna oli kirjutatud Pro Seniore Residenz ning kuigi see oli esmapilgul üks kole ja elutu hoone, liikus ühe akna kardin pisut ning ma nägin justkui ratastooli metallist käepidet läikimas.

Teise akna taga seisis valge särgi, kikilipsu ja traksidega väga kühmus vana mees. Ta vaatas aknast välja nagu kedagi oodates, tema õlad liikusid aeglaselt hingamise taktis üles ja alla. Teise akna taga seisis naisterahvas, prillidelt peegeldumas tänavareklaamide valgus. Kas oli see Memoryhouse’i mõju või midagi muud, kuid korraga meenus mulle mitmeid raamatust loetud stseene Berliini ajaloost. Meeleavaldused I maailmasõja toetuseks, paar aastat hiljem, tänaval kukub hobune kokku, inimesed sööstavad sellele kallale, et rebida söögiks lihatükke. Weimari vabariik. Hitleri võimuletulek. Lahingud Berliinis. Seal vastasmajas oleksid võib olla vastused mõnedele tähtsatele küsimustele.

Aga aeg ajalt satun ma kuulama või vaatama mõnda intervjuud mõne vana ja väga targa inimesega. Tihti on nad  80-ne või 90-ne aastased. Kähiseval häälel, kuid nii mõnigi kord üsna hästi valitud ja lihtsate ja sõnadega räägivad nad meile asju, mida nad on välja mõelnud tänu sellele, et neil on olnud privileeg näha oma silmaga peaaegu saja aasta jooksul inimesi sündimas ja suremas, sõda pidamas ja rahu tegemas, muutumas ja samaks jäämas.

Vahel on need intervjuud väga avameelsed, sest need inimesed teavad, et neil on ees heal juhul vaid mõni aasta elada ning nad ei viitsi keerutada.Neil võivad olla omad deemonid millega võidelda, nagu USA kunagine kaitseminister Robert McNamaral filmis The Fog of War. Kuidas tema viimased aastakümned õhtuti magama läks? Kuni kaks miljonit surnut Vietnami sõjas, mis oli, nagu selgus, kommunikatsioonieksitus? “Vabandust, natuke läks nihu.” See on korraga liigutav ja väärtuslik film. Kuulake ometi, siin on keegi, kellel on põhjust näha ajaloo mustreid läbi isikliku kogemuse.

Paljud vanad ei ole võimelised ennast enam väljendama, sest nende tervis ei luba seda, mõistus ja mälu muutuvad hämaraks. Paljusid ei kuulata, sest nad räägivad imelikes kujundites ega suuda haakida tänase mõttemaailmaga ning nende pahupidi näpud ei liigu nobedalt üle iPadi. Paljusid ei kuulata sellepärast, et neid ei tunta. Nad ei ole alati just väga ilusad ning nendega ei viitsita hängida. Vanade kohta öeldakse vahel ka seda, et nad on piduriks muutustele, et kui nad eest ära surevad, siis alles läheb lahti.

Ometi vanade hulk kasvab ja nende vanus kerkib. Futuoptimistid nagu Aubrey de Grey ja Ray Kurzweil väidavad, et esimene inimene, kes elab tuhande aastaseks, on juba sündinud. Ma ei tahaks seda uskuda, kuid ma olen valmis uskuma, et 21. sajandil sünnib inimesi, kes elavad 200-aastaseks. Kui inimene elaks nii vanaks ning seejuures oleks vist oluline, et ta ei veedaks viimast elusajandit kemiseeritud juurvilja kujul, vaid siiski areneks pidevalt edasi, siis oleks ilmselt tegemist põhjaliku ühiskondliku struktuurimuutusega. Mediaanvanus tõuseks  ja sellega seoses hakkaks otsuseid tegema inimesed, kes on näiteks 110-aastased. Millised need otsused oleksid?

Ükskord sattusin lugema Allen Ginsbergi luuletust Supermarket in California, milles 19. sajandi poeet Walt Whitman ilmub hilisõhtul 1955. aasta supermarketisse. Turvamees sabas, liigub ta läbi poe ja imestab neoontulede ja kõigi nende külmunud delikatesside üle. Ja šoppajate perekonnad ning mida kuradit teeb Garcia Lorca seal arbuuside vahel? Kujutasin millegipärast ette Gustav Suitsu veetmas aega Selveris, näppimas Kallese kalapasteedi tuubi.

Kui Gustav Suits oleks elus, mida ta kultuuriministrina NO99 tegemiste kohta? Kas 200 aastane inimene ja 25 aastane inimene on üldse võimeline millestki rääkima? Nagu iga tehnoloogilise uuendusega, ei pruugi vanaks elamisega kaasneda kõrgem moraal. Võib olla võtab pärast 130ndat eluaastat meie üle võimust hoopis Hull Mõistus, mis on korraga tõeliselt kuri ning väga kogenud?

Ei tea. Kuid ma soovitan kuulata ja vaadata mõningaid 80+ vanuses kauni mõistusega inimesi erinevatelt elualadelt. Nad on korraga sõnumitoojad minevikust ja tulevikust.

Fog of War (täispikkuses!) 

Larry Zaroff külas Robert Harrisonil

René Girard külas Robert Harrisonil

Ursula K. Leguin, intervjuu utoopiast

Rein Raua vestlus Zygmunt Baumaniga

Toomas Mattsoni intervjuu 85-aastase Heldur Tõnissoniga

P.S. Lingid sarnastele näidetele on kommentaariumis teretulnud.