Illustratsioon: maailma stratuppide sünnilinnad Crunchbase andmebaasis. Richard Florida artiklist The New Global Start-up Cities.
Paar nädalat tagasi tuli mul mõelda paari uue ettevõtte struktuuri peale. Sealjuures otsustada või nõustada, millises riigis saab olema nende peakontor. Ja kas, peamiselt enda isiklikust patriootlikust huvist lähtuvalt õnnestuks kallutada need firmad registreeruma Eestis.
Otsus Eestisse täna firmat teha koosneb paljudest pisikestest sisenditest. Registreerimise kiirus ja lihtsus, halduskulud, maksusüsteem, inimressurs jne. Aga lõppude lõpuks on üksainus selge väljund-mõõdik: kas Eesti ettevõtjate asutatud ja sisuliselt tegutsev firma on registreeritud kodumaal või mitte. Otsustasingi läheneda sellest tagumisest otsast ja küsida mõne suurte rahvusvaheliste ambitsioonidega noore Eesti ettevõtte käest, milline ja miks just selline on nende juriidiline struktuur.
Minu subjektiivselt kallutatud valimisse sattus 12 firmat*, kes on viimastel aastatel tõstnud rahvusvahelist riskikapitali, loonud sadu töökohti ja hoogsalt kasvatanud müüki välisturgudel – kriteeriumid, mis minu arust võiksid kirjeldada just selliseid ettevõtteid, mida Eesti majandus üha rohkem vajab.
Tulemuse võib kokku võtta lühidalt nii: olukord on selles mõttes kehv, et vastandina müüdile meie parimast ettevõtluskeskkonnast, ei püsi paljud väga head firmad enam siin. Ja teistpidi pole olukord lootusetu, sest nende firmade muredest koorub välja rida konkreetseid lahendusi, mis meelitaksid neid ja nende järel tulevaid firmasid siia jääma.
Tundes kõikide nende firmade asutajaid isiklikult, tean, et nad on oma kodumaa patrioodid ja defineerivad ennast uhkelt #EstonianMafia-nimelise nähtuse liikmetena. Oma äris on nad edukad, sest teevad kaalutletud pragmaatilisi otsuseid, mis on nende firma jaoks parimad.
Startuppide reaalsed mured
Selline kiire küsitlus ei pretendeeri muidugi teadustööle (kui mõni majandus- või ökonoomikamagistrant tahaks selle tõsiselt ette võtta, oleks see ainult tore), aga mõned suundumused tõusid siiski kiirelt pinnale:
Juriidiline peakontor ehk emafirma on see keha, millele kuuluvad kõik teised rahvusvahelise firma moodustavad tütarfirmad-kontorid, kuhu laekub investorite raha ja konsolideeritakse käive. Selles kehas on optsioonid töötajatel ja võimaliku lõpptulemuse korral müüakse või noteeritakse see börsil. Eestis on juriidiline peakontor vaid kolmandikul küsitletud firmadest (4/12). Ameerika Ühendriikides viiel ja Suurbritannias kolmel.
75% (9/12) kaalus Eestit oma juriidilise asukohamaana tõsiselt. Järelikult on enamike otsuste taga põhjust eeldada kainet analüüsi, mitte vaid emotsionaalset lootust, et mujal on rohi rohelisem. Ja positiivsena võib loota, et riigi poolt keskkonda parendades annab neid valikuid edaspidi mõjutada.
Sisuline tegevus on samas kõigil firmadel kodumaal käimas: vaid ühel pole Eestis ühtegi töötajat ja enamikul jääb Eesti töötajate osakaal lausa 50-80% vahemikku kogu kollektiivist. See tähendab, et isegi kui käive ja investeeringud ei maandu esmalt Eestisse, tilguvad need hiljem osaliselt siia tööjõukuludena – mis näiteks Skype’i-mõõtu kasvanud arenduskeskuse puhul tähendab kümneid miljoneid maksueurosid aastas.
Huvitaval kombel on ka 3/4 Eesti emafirmaga startuppidest välismaal töötajaid ja suurem osa nendegi müübikäibest tekib välismaal, ehk siis ka sedapidi puudub juriidilise ja sisulise asukoha vahel tugev seos.
Hea on kuulda, et keegi küsistletutest ei planeeri/prognoosi oma Eestis toimuva äritegevuse (peamiselt tootearendus) kadu järgmise viie aasta jooksul. Kõige pessimistlikum arvas, et see langeb ehk 10%-le töötajatest.
Investeeringutest rääkides on nimetatud tosin ettevõtet tõstnud avalikel andmetel siiani 42 miljonit EUR ($58M) riskikapitali. Eesti emafirmad on saanud 5.9M EUR (14%) otseinvesteeringuid ja 36M EUR investorite raha on läinud angloameerika riikides registreeritud firmadesse.
See, miks Eesti emafirmadega startuppidesse jõuab proportsionaalselt vähem investeeringuid (33% firmadest sai 14% rahast), on väärt eraldi uurimist. Hüpoteesidena pakun, et firmasid kolitakse mujale pigem hilisemates faasides (s.t Eestis olevad varasemad, kõige esimese ringi investeeringud ongi väiksemad ja see on OK) ja teiseks, et kui investorid on nõus Eestisse investeerima, siis nad oluliselt diskonteerivad firmaväärtusti tulenevalt asukohast.
Eestis emafirma hoidmise eelistena näevad ettevõtjad üsna ootuspäraselt alljärgnevat:
- üldiselt lihtne ja atraktiivne maksusüsteem. Samas nt ettevõtete tulumaksu puudumine muutub huvitavaks alles siis, kui ettevõte on hakanud kasumit teenima — ja omab firma asutamise hetkel vähem kaalu.
- firma kiire registreerimine
- elektrooniline asjaajamine
- odav professionaalne abi (raamatupidajad, audiitorid, juristid)
- targad ja veel suhteliselt soodsa palgatasemega töötajad
- ligipääs ELi toetusvahenditele oma arenduse kiirendamiseks
On aga oluline märkida, et mitmed neist plussidest on pigem harjumused, mis puudutavad ettevõtjaid endid ja nende Eestis paiknevaid investoreid. Need aga kaotavad oma tugevuse niipea, kui pilti siseneb välismaalasest osapool. Välisinvestor või mõnest teisest riigist palgatud tippjuht, kellel puudub varasem kogemus Eesti seadustega ja ID-kaart elektroonilise asjaajamise nautimiseks, ei suudaks täna enamikku neist plussidest loetleda ega isegi tõsiselt võtta.
Eesti keskkonna miinustest toon esmalt välja need, mis on riigi enda kontrolli all:
- töötajatele optsioonide väljastamine ja maksustamine on jätkuvalt segane, kolme-aastane vestingutähtaeg tundub laest võetud, ettevõttele tekivad enne seda prognoosimatud erisoodustusmaksu-riskid jne. Isegi kui Eesti startup seda keskkonda ignoreerib ja varajaste töötajate tulevikuosalused lepitakse kokku kas aumeeste vahel või lihtsas võlaõiguslikus vormis (kus sageli keeratakse määramatu erisoodustus-risk töövõtja kraesse!), siis tõsised investorid nõuavad selgust.
- kõrged tööjõumaksud, eriti sotsiaalmaks ja töötuskindlustus. Tekib kiusatus ka Eesti töötajaid hoida mõne välisfirma palgal, kui need firmad gruppi juba tekkinud on.
- mitmete topeltmaksustamise lepingute puudumine takistab IT-teenuste eksporti Eestist ja tekitab teistpidi maksuriske mujal asuvatele investoritele.
- jäik kahetasemeline juhatuse ja nõukogu süsteem, mis erineb Ameerika investorite nõudest jagada lepinguliselt ühe ainsa "board of directors" kohad.
- erinevate aktsiaklasside lahendamise keerukus (common & preferred stock) ja ümbernurga-struktuurid ka teiste riskikapitali-maailmas tavaliste kokkulepete jaoks (liquidation preferences, anti-dilution jmt).
- negatiivse omakapitali keeld, mis segab kiires kasvufaasis firma struktureerimist — liiga lihtne on ka firmal, kes suudab oma tegevust finantseerida, sattuda tehniliselt pankrotiseisu.
- raske leida kohalikku/Euroopa kasvurahastust ja ka kohalikud kommertspangad on alustava ja IT-firmale tüüpiliselt varadeta ettevõtte teenindamisel paindumatud
- välisinvestorile Eesti väärtpaberikonto avamine on "uskumatu seiklus", kus paremal juhul pääseb notariaalsete volitustega, aga eriti hulluks läheb kui investor on väljastpoolt Euroopa Liitu. Ilma Eestis asuva kontota ei ole võimalik Eesti firmal osanikku EVKs registreerida.
- tegutsedes reguleeritud valdkonnas (nt finants, maksed) on Eesti regulaatorite reaalne rahvusvaheline kogemus puudulik.
Kõlava refräänina nimetasid 100% küstletutest probleemina ühte ja kõige suuremat: Eesti keskkonna tundmatus välisinvestorite jaoks. Selle üle tunnevad muret ka need, kelle firma on täna Eestis, sest nad näevad, et teatud piirist suurema kasvukapitali kaasamisel suureneb ka neile surve kolida. Mõneti on see meie noore vabariigi ja veel noorema ettevõtluskultuuri puhul mõistetav, aga samas ka selgelt probleem, mille lahendamine ei ole ühegi konkreetse startupi võimuses. Ekstreemsemate näidetena toodi välja kogemus Eesti advokaadiga, kes oma kliendist Ameerika investorit aktiivselt veenis, miks siinne keskkond ei sobi riskiinvesteeringuteks, ja ühe välisinvestoriga, kes ka pärast iseseisvat uurimist ei tahtnud uskuda, et Eestis puudub ettevõtetel kasumimaks tagasi investeeritud rahalt.
Ettepanek konkreetseteks sammudeks
Ülaltoodut sünteesides ja et mitte jääda vaid virisema, nagu viimasel ajal kriitikuile ette heidetakse, pakuksin välja mõned konkreetsed sammud, mida Eesti riigis ettevõtluskeskkonna eest hea seisvad inimesed võiksid tõsta kõrgele kohale oma 2014 aasta tööplaanides. Vabandan, kui sel nimekirjal on mõnevõrra “tehtagu!”-maik juures, aga ma kardan, et sellise mastaabiga süstemaatilisi reforme riigis ei suuda ükski erafirma ette võtta omapäi. Ja õnneks on meil piisavalt juba olemasolevaid asutusi, kes on deklareerinud oma huvi kuulda, kuidas nad Eesti ettevõtteid aidata saavad. Palun, näiteks nii:
1. Süstemaatilne töö välisinvestoritega, kes võiksid investeerida Eesti idufirmadesse. Sihikule võtta Eesti firmad, kes on välisinvestoritelt juba raha tõstnud, ja seejärel nt Top50 Euroopa ja USA äriinglite ühendust ja riskiinvestorit, samuti neid teenindavad Eesti ja nende kodumaa juristid. Töö eesmärgiks võiks olla, et
- esmalt kaardistada nende emotsionaalsed hirmud ja praktilised probleemid Eestisse investeerimisel
- kokku panna tegevuskava konkreetsete sammudega, et neid adresseerida (kas sisulisi takistusi eemaldada või alusetuid hirme aktiivse kommunikatsiooniga likvideerida)
- neid reaalselt integreerida Eesti e-keskkondade hüvedesse (koolitada, väljastada soovijatele mitte-residendi ID-kaardid, jne). (Selgub, et mõned startupid on selliseid “stardipakette” juba lasknud oma juristidel oma investorite jaoks toota.)
2. Eesti äriseadustiku audit rahvusvaheliste era-investeeringute nurga alt. Nagu näiteks tarkvaral on oma loomulik elutsükkel ja ei ole ime kui seda iga 5-10 aasta tagant peab muutunud keskkonna jaoks ümber kohandama või -kirjutama, siis võiks sellisena käsitleda ka meie seadusandlust.
Oleks paras üle vaadata maailmas üha standardiseeruvad erinevate investeerimisringide (seed, venture, growth, etc) ja osapoolte (inglid, riskikapitalistid jne) tehingustruktuurid aastal 2014. Mis neist asjadest tegelikult täna Eestis töötavad ja millised mitte? Kas tavapärasest startupile pakutavast term sheet-ist saaks Eestis legaalselt ellu viia 10% või 50% või 80%? Ja millised võiksid olla muudatused seadustes, et Eesti firmad saaksid kapitalile ligi kodumaalt lahkumata?
Esmasteks värskendamisevajaduses punktideks oleksid: juhatuse-nõukogu struktureerimine, negatiivse osakapitali keeld, optsioonide maksustamine. Sealt edasi aktsiaklassid jm.
3. Topeltmaksustamise lepingud. Eksportivad ettevõtjad oskavad täpsemalt öelda, milliste riikidega ja millistes valdkondades on probleemid kõige suuremad. Minu isiklik kogemus piirdub California osariigiga, mis ei tunnista kõiki USA föderaalseid topeltmaksustamise-vastaseid kokkuleppeid Eesti Vabariigiga. Siit võiks kooruda vägagi taktikaline tegevusplaan meie välisministeeriumi ja saatkondade majanduspoliitikasse?
* * *
Rahandusminister on hiljuti seletanud, et 25 miljoni EUR jagu maksuauku tuleks täita sellega, et pätte rohkem pitsitada. Jah, muidugi, midagi neilt kindlasti saab, kuni nad leiavad uued augud ja järgmisena “radari all lendavate” 999 eurosteks tükeldatud petuarvete püüdmiseks tuleb ka ausal ettevõtjal varsti detailselt deklareerida superandmebaasi juba iga arveldatud sent. Jutt sellest, et käibemaksureform on suunatud ausa konkurentsi tagamisele ei ole ju ideloogiliselt samuti halb. Siin on ainult üks teine aga: need firmad, kelle muresid siin täna vahendan, ei konkureeri teiste käibemaksukohuslastega Eesti siseturul, vaid kogu maailmaga.
Meelde kipuvad vanasõnad lapsest ja pesuveest või raiumisest ja laastude lendamisest. Ja see noortest firmadest laastude lendamise protsess juba kahjuks käib, mitte ei oota järjekordet "ärge virisege, ettevõtjad-kaabakad, et teil kõigil jälle natuke ebamugavam on"-testi.
Need mõnikümmend miljonit tänast “auku”, ja sadu miljoneid rahvuslikku rikkust tulevatel aastatel lebavad veel käeulatuses. Tuleb edasi näha vaeva, et Eestis oleks samm-sammult üha enam selline keskkond, mis on rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline.
Väikeriikide näidetest rääkides on ehk Singapur tuntuim neist, kes on võtnud emafirmade koondamise enda õigusruumi prioriteediks ja mõõdab oma edu protsendiga kõigist välisfirmadest, mille Aasia peakontorid on valinud just neid. Eesti võiks meie unistustes samasugust Euroopa Liidu tugipunkti pakkuda nii idast kui läänest laienevatele firmadele. Ja selleks, et suurele hulgale maailma ettevõtjatele atraktiivsemaks muutuda, ongi hea esimene proovikivi, et meie enda hoogsalt alustavad firmad ei oleks sunnitud juriidiliselt Eestist lahkuma.
—
* Selle posituse aluseks olevad andmed tulid #EstonianMafia väärikatelt firmadelt: GrabCAD, Transferwise, ZeroTurnaround, Erply, Weekdone, Plumbr, Fortumo, Pipedrive, RealEyes, Fits.me, MetaMed, Now!Innovations. Suur tänu aega leidmast, Kristo Käärmann, Jevgeni Kabanov, Kristjan Hiiemaa, Jüri Kaljundi, Priit Potter, Rain Rannu, Urmas Purde, Mihkel Jäätma, Heikki Haldre, Jaan Tallinn ja Üllar Jaaksoo.
Sten Tamkivi on Memokraadi kaasautor.