Valitsuse vahetus

Вы неправильно коня поставили, товарищ гроссмейстер,– залебезил одноглазый.– Конь так не ходит.
Пардон, пардон, извиняюсь,-ответил гроссмейстер,-после лекции я несколько устал.

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. Kaksteist tooli

Pühapäeval peetud kõnes teatas Andrus Ansip oma tagasiastumisest peale üheksat aastat Eesti Vabariigi peaministrina. Fakt ise ei tulnud muidugi kellelegi üllatusena. Oma 22. veebruari raadiointervjuus oli Siim Kallas selle uudise juba ka ametlikult avalikuks teinud – jättes tagasiastumise avalduse viisakalt siiski Ansipi enda teha. Päev varem oli Reformierakonna juhatus volitanud Siim Kallast moodustama uut valitsust (seda muidugi “juhul kui peaminister Andrus Ansip peaks kunagi tagasi astuma“).

See kõik tõi aga kaasa hulganisti kulmukergitamist teemal “kas nii käibki?” kuni otseste viideteni, nagu oleks sedalaadi vangerdus kuidagi ebademokraatlik (Hõbemägi ja Kiisler). Niivõrd, kui Eesti koos oma põhiseaduse ja parlamendiga on demokraatlik riik, ei saa olla suuremat kahtlust selle osas, et ebademokraatlik see küll ei ole – ning jah, üldjoontes nii need asjad tegelikult käivadki.

Ilmselgelt ei ole küsimus siin selles, kas Ansipil on õigus tagasi astuda. Kuna peaministri tagasiastumine toob kaasa kogu valitsuse ametist lahkumise, siis on selge ka see, et keegi peab uue valitsuse moodustama. Arvatavasti ei tekita suuremat sorti vaidlust ka lähtekoht, et suurima parlamendiparteina võiks selles protsessis jäme ots olla Reformierakonna käes. Nii et probleem – kui see üldse eksisteerib – näib olevat kuskil mujal. Probleem tundub olevat peidus selles, et Siim Kallas tuleb nö. “mujalt”, et “teda ei ole valitud”.

Aga ka see argument osutub lähemal vaatlemisel veidi kummaliseks. Tavaliselt, kuigi mitte alati (meenutagem Mart Siimanni valitsust), on peaministril tõepoolest ette näidata soliidne häältesaak viimastelt valimistelt. Ometigi ei vali Eestis peaministrit rahvas. Peaministri esitab president (keda samuti ei vali rahvas) ning kinnitab Riigikogu, kellel ainsana on “rahva mandaat” – ja ka seal toimib see mandaat tegelikult läbi erakondade. Ka see ei tohiks kellegi jaoks uudis olla. Üheksakümnendate keskel ja lõpus oli meil ridamisi nö. “kutsutute valitsusi”, kus figureeris sageli ministreid, kes ei tulnud Riigikogust (nagu täna tavaks on), vaid  olid mõnikord saanud oma ametikoha olemata ise kunagi valimistel kandideerinud. Muuhulgas alustasid oma ministrikarjääri selliselt “mitte-poliitilistena” näiteks Toomas Hendrik Ilves ning Jaak Aaviksoo.

Peaministri puhul on asi siiski natuke teine. Enamuse inimeste jaoks on seda ametit vast tõesti veidi keeruline “kutsutuna” ette kujutada. Samas ei ole Euroopas ka see sugugi ennekuulmatu, et teatud oludes võiks valitsuse kokku panna keegi “väljast”. Näiteks juhtus nii Itaalias, kui peale Silvio Berlusconi tagasiastumist 2011. aastal tegi president Napolitano ettepaneku kriisivalitsuse moodustamiseks endisele eurovolinikule Mario Montile. Monti valitsuses ei olnud muide ainsatki valitud poliitikut ning see juhtis Itaaliat kuni järgmiste valimisteni 2013. aastal.

Milles siis on asi?

Sellele küsimusele vastuse otsimisel jõuame kähku ühe probleemi juurde, mis on viimasel paaril aastal ka Eesti poliitikaga seoses üsna pidevalt päevakorral olnud: “millel põhineb võimu legitiimsus?” Jällegi, niivõrd kui Eesti on demokraatlik riik, on lihtne vastus muidugi “valimistel.” Lähemalt vaadates osutub see lihtsus aga petlikuks. Tänapäeval võtame me praktiliselt enesestmõistetavana, et enamushääletusel põhinevad valimised väljendavad rahva poliitilist tahet ning et see tahe on seaduseks kõigile kodanikele. Samas ei ole sugugi enesestmõistetav, miks täpselt peaks vähemus enamuse tahet enda jaoks siduvaks pidama. Või ka see, miks peaks valimispäeval saavutatud enamusel põhinev legitiimsus kestma edasi ka siis, kui selles väljendatud tahe osutub hiljem olema vähemuses.

Põhjust, miks see kõik nii on – või vähemalt võiks olla – tuntakse kaasaegses poliitfilosoofias “ühiskondliku lepingu” kontseptsioonina. Kui 17. ja 18. sajandi Euroopas hakkas tasapisi levima arusaam sellest, et inimesed võiks olla vabad ja võrdsed, siis kerkis sellega koos küsimus, et kuidas seda vabadust ja võrdsust praktikas realiseerida, ilma, et oleks võimalik toetuda mingile universaalsele ja välisele autoriteedile (olgu selleks siis Jumal või monarh). Üks “ühiskondliku lepingu” olulisemaid teoreetikuid, Jean-Jacques Rousseau on öelnud, et ühiskonna vajalikkus tuleneb inimeste erinevate huvide vastandumisest, selle võimalikkus aga nendesamade huvide kokkusobivusest. Vastanduvana moodustavad meie erinevad individuaalsed poliitilised huvid “kõigi tahte” (volonté de tous), samas kui nende erinevate huvide ühine nimetaja, see, mis lubab neid kokku sobitada, on “üldine tahe” (volonté générale). Just nimelt “üldine tahe” on Rousseau tänaseni väga mõjuka nägemuse kohaselt see, millel saab põhineda legitiimne võim vabade ja võrdsete kodanike puhul.

Kujundlikult võib öelda, et kui monarhia puhul on meil tegemist ühiskonnakorraldusega, mille puhul on olemas justkui “sammas”, millele kogu ühiskond toetub, siis “üldine tahe” on nagu võlv, mille puhul sedalaadi ühte keskset toetuspunkti ei ole olemas. Selle asemel püsib kogu struktuur üleval selle erinevate osade omavahelis(t)e pinge(te) najal – toetudes iseendale.

“Üldist tahet”, mis on siduv kõigile kodanikele, saab väljendada ainult rahvas tervikuna – ning selliselt on selle teadasaamine mõistagi märksa keerulisem ülesanne, kui uurida välja, mida arvab ühes või teises küsimuses monarh, diktaator või füürer. Parlamentaarses demokraatias – nagu näiteks Eestis – on üldise tahte kõige fundamentaalsemaks manifestatsiooniks rahvahääletusel vastu võetud põhiseadus, mis omakorda sätestab legitiimse võimu edasised institutsioonid ja protseduurid. Regulaarselt toimuvatel valimistel täidetakse see tahe konkreetse sisuga, nende tulemusena saab parlament mandaadi valijate esindamiseks mingi perioodi vältel. See mandaat sisaldab ka parlamendi võimet kinnitada ametisse valitsus, milline iganes selle konrkeetne koosseis siis ka ei oleks.

Samas tuleb aga meeles pidada, et ei parlament ega ammugi valitsus ise ei kehasta üldist tahet (mida Rousseau arvates ei saa isegi esindada), vaid on lihtsalt selle üks konkreetne peegeldus. Üldine tahe ise ei lakka valimiste vahelisel ajal olemast – ja kui parlamendi mandaat on terveks valimisperioodiks muutumatu, siis üldine tahe seda ei ole. Ideaalsetes oludes on need lahknevused siiski väiksed ja ületatavad ning ei sea kahtluse alla ei valimistel antud mandaati ega sellele toetuvaid edasisi institutsioone või konkreetseid otsuseid. Siin on aga hea veelkord mõelda eelpool mainitud võlvi-metafoori peale. Nagu öeldud – võlv ei püsi koos ühegi konkreetse kivi abil ja kui mõned neist eemaldada, ei juhtu suurt miskit. Ühel hetkel aga muutub iga järgmine äravõetav kivi terviku stabiilsuse jaoks aina kriitilisemaks. Üksikuna võttes on pea kõik rahvast esindava mandaadi komponendid vahetatavad või asendatavad. Üheskoos ja korraga nad seda aga paraku ilma uuesti valija poole pöördumata olla ei pruugi.

Sedalaadi kriisi, mis nõuaks uut valitsust, Eestis täna ilmselt ei ole – ja nende jaoks, kelle arvates on, ei saa Kallase valitsus ka kindlasti olema piisavalt “uus”. Erinevalt Mario Montist ei tule Kallas lahendama riiklikku kriisi, ta ei tule lahendama isegi valitsuse kriisi – vaid ühe valitsuserakonna oma. Mul pole siinkohal vähimatki kavatsust seda põhjust alahinnata, ja tegelikult tundub mulle, et muutused, mida Siim Kallas on maininud, võiks oma sisult aidata seda viimastel aastatel seda üldise tahte ja mandaadi veidi lappama läinud omavahelist seost parandada.

Samas on Kallase ja Ansipi toolidevahetus ise aga laiema üldsuse silmis veel üks tollest mandaadi-võlvist ära võetud kivi. Ilmselt saabki just see olema Siim Kallase valitsuse esimese saja päeva üks kõige olulisemaid väljakutseid – kas neil õnnestub jalg sellele sillapeale saada ning veenda nii Reformierakonna vahepeal “jalutama läinud hääli” kui ka neid, kes valimistel mõnda muud parteid on eelistanud, et nende mandaat (kindlasti endiselt demokraatlik ning seaduspärane) on endiselt ka piisavalt lähedal sellele üldisele tahtele, mis nende võimule paratamatult aluseks on. Sest muidu on nii, nagu tõdes hiljuti ametist lahkunud kehtiva demokraatliku mandaadiga kultuuriminister: “Sellises olukorras ei ole mul mõtet kabinetis istuda, ma ei saa nagunii mitte midagi tehtud.”

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    mulle tundub see poleemika (mitte isegi konkreetselt sinu tekst, vaid arutelu peaministri vahetuse legitiimsuse üle laiemalt) kaunis kunstlik. Vastaksin presidendi mõne päeva vanuste lakooniliste sõnadega: Eestis kinnitab peaministri kandidaadi pärast parlamendierakondadega konsulteerimist Vabariigi President. Parlament seejärel otsustab. Ainult nii ja mitte kuidagi teisiti ei saa Eestis ei peaministri kandidaati ega peaministrit leida. Lisaks – Lätis värskelt leiti peaminister samamoodi. Soome sotsid eelmises valitsuses tegid samu vangerdusi, UK-s on see päris tavaline. Itaalias sai mõned päevad tagasi peaministriks mees, kes parlamendivalimistel pole veel vist kunagi elus osalenud, küll aga on tugev kohalik poliitik jne. Parlamendidemokraatias on sel viisil (president otsib kandidaadi läbi konsultatsioonide – kes võiks saada enamuse toetuse, millele lisanduvad pehmed, kirjutamata kriteeriumid, nagu nt kahtlustuse puudumine koostöös FSBga vms) leitav peaministrikandidaat ja seejärel kinnitatav peaminister meie mängureeglite järgi üdini legitiimne. See presidendi kureeritav protsess peakski iseenesest olema uut legitiimsust loov. Ja nagu Läti hiljutine näide ilmestas, see võib olla aegavõttev ning mitut erinevat kandidaati kõrvaleheitev. Aga ei pruugi muidugi. Lühidalt – mulle tundub, et sinu siinne arutlus on rohkem katse sobitada ka viimast poliitilist arengut oma käsitlusse eksisteerivast põhimõttelisest probleemist, kui sündmuses endas äkilist probleemi diagnoosiv. Taaskord, luban endale väikese kvaasidemagoogilise võtte, toetudes autoriteedile – ent ka minu jaoks on VP kombel viimased aastad näidanud, et demokraatia toimimisega seonduvat mõekõrguselt ületavad on meil sisulised probleemid, millede osas aga ühiskond (või tallinna humanitaarintelligents) ei ole oma nõudlikkuses kaugeltki nii praktiline kui – “üldküsimustes”.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Andreas, mulle jälle tundub, et sa polemiseerid siin seisukohtadega, mida ma pole esitanud. Nagu ma kohe alguses mainin, ei ole minu jaoks Ansipi-Kallase vahetuse demokraatlikkus, seaduslikkus või legitiimsus küll kuidagi küsimuse all. Ma ju ütlengi, et “jah, üldjoontes nii need asjad tegelikult käivadki” – ja see ei ole mingi peen iroonia.

    Ka ei püüdnud ma “probleemi diagnoosida”, pigem katsusin pakkuda selgitust sellele, miks päris paljud siiski kogu asjas mingit (olgu siis Sinu jaoks “kaunis kunstlikku”) probleemi tajuvad. Sellele võib muidugi vastata, et “nothing to see here, please move on”, aga ma ei tea, kas see ikka täna päriselt olukorra lahendab.

    Selle osas, kas “demokraatia toimimisega seonduv” on sisuline probleem või mitte jääme ilmselt erinevatele arvamustele, aga samas kuulaks ma hea meelega, et millised on Sinu arvates siis need sisulised küsimused, millega Sa mind ja ülejäänud Tallinna humanitaarintelligentsi pigem tegelemas näeksid.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    ei vaidlegi otseselt, kasutan võimalust lihtsalt seda vahetamisemehaanikale keskendunud kriitikat kusagil adresseerida. Sisuliste probleemide osas näen neidsamu, mida kodanikud minu ümbergi – haridus, tervishoid, pensioni- või eakatepoliitika, laste vaesus, põhivabadused (partnerlusseadus) jne. Ma ei arva, et sina Tallinna humanitaarintelligentsi adressaati poleks võibolla pidanud kasutama, kaines vestluses oleks see liigne sildistamine, aga kui poliitikuks transformeerunud Oudekki väljaarvata, siis tundub see mulle siiski teatud ühiskonnakriitikat hästi kokkuvõttev ja mitte liiga ebaõnnestunud osutaja. See on kriitika, mille põhiobjektiks on dermokraatia oletatavad toimetõrked ja selle teema osas (arvestades nende marginaalsete probleemide ülivähest kordaminekut inimeste tegelikule elukorraldusele) ülesnäidatud üliteravale, pingestatud, vastanduvale nõudlikkusele, mis on teravas kontrastis masendava huvi- ja ideedepuudusega eelpool nimetatud, “tegelike” probleemide osas.

  • ahto lobjakas

    legitiimsus ei ole ainult protseduuriline kysimus. ma läheks Tarmo texti alusel Tarmo vastusest kaugemale: Siim Kallasel on legitiimsusprobleeme kyll & mitu: (1) Ansipi valitsuse senine praktika (mandaat=valimised; valimised=tagatoa tahe; tagatoa tahe=hämarus), mille jätkuna Ansip–>Kallas vangerdust nähakse; (2) omaenese minevik; (3) mandaadi puudumine (mis ei vôimalda môôta tahte-legitiimsust), (4) Ansipi katapultimine vastuteenena (mille eest?) volinikuks ilma avaliku diskussioonita, etc. kôik see annab yksiti ja kombineeritult oma sisendi “legitiimsusse,” mis on môistena umbmäärane, aga reaalsusena ysna yhene.

    aga laiemalt on tahte kysimus minu arust vaid yks osa vôrrandist. bookendiks yhel pool on normatiivne kontekst (ausus, läbipaistvus, avatus etc) & teiselt poolt suveräänsus (Prantsuse & teiste suurte ajaloos on [avalikkuse] tahe automaatselt suverään, meil on suveräänsus vähemalt osaliselt välise definitsiooni & garantii asi)

  • marektamm

    Võtan vabaduse ja nopin üles selle eristuse “tegelike” probleemide (millega peaks tegelema) ja “oletatavate” demokraatia toimetõrgete vahel (millega pigem tegelema ei peaks). Tunnistan, et minu jaoks on need mõlemad ühtviisi “tegelikud”, enamgi veel, need on omavahel lahutamatult seotud. Leian, et erakondade suutmatus/soovimatus tegeleda pikaajaliste ühiskondlike probleemidega, nagu tervishoid, pensionipoliitika või põhivabadused, on suuresti seotud üldise poliitilise legitiimsuskriisiga, poliitilise eliidi võõrandumisega ühiskonnast, poliittehnoloogilise mõtteviisi prevaleerimisega jms. Kust sünnivad lahendused nendele konkreetsetele probleemidele (mida on ühiskonnas tõstatatud korduvalt, viimati AER-is ja presidendi eilses kõnes)? Minu arusaamises ennekõike aruteludest, kuhu on kaasatud kogu kohalik (ja miks mitte ka osa välismaisest) ajupotentsiaalist. Ent kui valitseb arusaam, et poliitikat tehakse ja lahendusi otsitakse vaid erakonnakontorites (viide poliitilise süsteemi üldisele kriisile), siis paraku on vähetõenäoline, et sünnivad nutikad lahendused. Nii et kuniks ei saa paremini tööle meie üldisi poliitilisi mehhanisme, ei ole ka eriti lootust, et sünnivad lahendused mainitud konkreetsetele kitsaskohtadele (tervishoid, sisse- ja väljaränne, põhivabadused jne).

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Andreas, kas ma saan õigesti aru, et su väide on selline, et seni kuni tegelikud probleemid nagu laste vaesus ja pensionide jätkusuutlikkus pole lahendatud, ei ole eriti teretulnud, kui humanitaarid demokraatiateemadel sõna võtavad? Ning et nad võiksid ümber profileeruda ning hoopis ilmutada ideid uute majanduskasvu mootorite leidmiseks?

    Konkreetse postituse juurde tagasi tulles, kas see “Tallinna humanitaarintelligentsi” silt oli kuidagi mõeldud tähistama ka selle artikli autorit, kes on pikaajaliselt majanduskasvu panustanud pankurina, või oli siin ka tegu lihtsalt aja jooksul paisu taha kogunenud üldiste mõtetega?

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    Daniel, ma koristasin need mõtetud ja ebatäpsed, ebaausad sildid ära enne, kui sa postitasid.

    edit: seega said täiesti valesti aru. Aga osaliselt minu süü läbi

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    kõik me võime sõna võtta ja mida rohkem seda teeme ja üksteist ka ära kuulame, seda parem. Minu seisukoht on lihtsalt sama, mis aasta tagasi. Jah, Eestis võiks olla poliitikasse sisenemise barjäärid madalamad. Jah, vahel lähevad poliitikud ülbeks ja hea oleks, kui toimiksid tagasiside mehhanismid, mis võimaldaksid võetud kursse korrigeerida. Politiilise süsteemi suhteline suletus soosib tagasiside leebet eiramist. Aga nende probleemide suurusjärk on kordades väiksem, kui need, millele VP eile tähelepanu osundas või millest mina rääkisin. Alampalga suurus on ka poleemilisem – Eesti inimeste reaalse käekäigu seisukohast – kui näiteks Ansipi ja Kallase vangerduse mehaanikast väljalugeda püütav fundamentaalne probleemistik esindusdemokraatia toime, eneseregulatsiooni tõrkumise osas.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Andreas, kardetavalt ei ole kuskilt võtta seda Archimedese punkti, millelt hinnata millised probleemid on “tegelikult” tähtsad ja millised seda vaid humanitaaride arvates (sorry, couldn’t resist :) ). Just mõned päevad tagasi kuulsin ma ühe tuntud IRL-i poliitiku suust, et Sinu poolt olulisena ära mainitud partnerlusseaduse temaatika on “pehme ja väga marginaalne”. Äkki saame nii kokku leppida, et igaüks valib ise, mis talle täpselt tähtis on – ja siis tegeleb sellega? Oleks ju päris liberaalne vaade?

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    jah, muidugi, ma olen kõigega nõus, mida sa praegu ütlesid. Selle vahega, et kui meist igaühe jaoks ongi kõige olulisem see, mis on, siis ühisosa, selleks vajaliku ressursi ja ühispingutuse seisukohast on siiski vaja vaielda ja selgitada, mis siiski on olulisem :)

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Minu jaoks on küsimus pigem selles, et kas siin tekstis või keskkonnas full disclosure moodi asi ei võiks olla juures?

    Tunnen, et selles juhutmis on traagiline, et Kallas oli minnes väga vettinud mäger. Kogu muu tsirkus ja positiivsete artiklite lasu ja ilusad pealkirjad “Aitame Kallasel uut valitsust koostada”, mis sisuliselt mängivad “teeme nüüd kõik koos” tundele tulid sama lagedast taevast kui Partsi kottimine tema rongidega. Forsseeritult, kui nii tahate.

    See on nii lohutu, et seest on tühi ja taevas on rusuv poola vikerkaar oma kõigis halltoonides. Midagi ei muutu; joome oma kraanivett edasi.

  • marektamm

    Ei taha küll muutuda kinnismõtteliseks, ent leian endiselt, et selles seisukohas on peidus fundamentaalne vastuolu või vähemalt ebakõla. Kui me ühest küljest nendime, et tagasiside ja eneseregulatsioon poliitilises süsteemis ei toimi ehk siis meie riigivalitsemises on fundamentaalseid probleeme, ja teisest küljest leiame, et valitsus ei soovi tegeleda konkreetsete akuutsete probleemidega, siis tekib paratamatult küsimus, et millele rajada lootus, et kui avalikkuses üldistele poliitikakorralduse probleemidele keskendumise asemel adresseerida konkreetseid lahendustvajavaid küsimusi, siis neid viimaseid ka kuulda võetakse. Ma ise leian endiselt, et selmet ehitada paratamatult meelevaldseid probleemide tähtsusjärjekordi, tuleks mõlema üldise probleemideringiga tegeleda koos, sest teise lahendus peitub esimeses.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Jaagup, kas see postitus kuulub sinu arvates sinna positiivsete artiklite lasusse?

    FD osas: konkreetselt Kallase või RE puhul ei ole mul enda teada midagi disclose-ida. Jah, me oleme Kajaga head sõbrad (eeldan, et see on üldteada) ja seetõttu ka aeg-ajalt räägime, aga käsi südamel – Siim Kallase tagasitulekust kuulsin ma hoopis muudest allikatest ja põhimõtteliselt samal ajal, kui see ka üldiselt avalikuks sai (teisisõnu, päris hilja).

    Kas midagi veel?

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    abstraktselt tahaks sellegagi nõustuda, aga situatsioonilises poliitikas ei suuda. Probleemide juures, kus lahenduseni jõudmine algab ja tihti lõppeb põhimõttelistes debattides erinevate filosoofiliste mõistete sisustamisega, mille saatus võib olla ka tõdemuses küsimuseasetuse mõttetusest (pole ka vähelevinud saatus või faas erinevate filosoofiliste küsimuste elukaares), on irratsionaalne siduda neid küsimustega, kus me vähemalt lõpuni pole sellistest küsimustest (mis on demokraatia, mis on võim, legitiimsus) kammitsetud. Eelistan ühsikondliku progressi väljavaate säilitamise nimel hoida demokraatia edendamise arutelu filosoofilist osa igapäedebattidest eemal, koduste raamaturiiulite vahel ja argises arutelus, praktilisuse nimel, piirduda tõdemusega, et meile kõigile oleks parem kui aktsepteeriksime demokraatiat kui protseduuride kogumit. See on käegakatsutav instrumentaarium, kus saame vajadusel ka midagi paremaks teha.

  • marektamm

    Tänu, see vastus seletas nii mõndagi. Me lähtekohad on kaunis erinevad, mina ei arva, et sisulist arutelu demokraatia, võimu ja legitiimsuse üle peaks pidama privaatsfääris ja avalikus sfääris tegelema üksnes praktiliste ja päevakorraliste probleemidega. Leian, et viimase paarisaja aasta Lääne ühiskonna üks suurimaid saavutusi seisnebki selles, mida Habermas nimetab avalikkuse struktuurimuutuseks, s.t. siis selles, et fundamentaalsed poliitilised arutelud liikusid alates 18. sajandist eravestlustest ja salongidest (“riiulite vahelt”) ajakirjandusse ja avalikku ruumi. Niisamuti olen üsna veendunud, et kui poliitilisi otsuseid langetada üksnes situatiivselt ja praktilisuse nimel, välistades igasuguse filosoofilise (laiemalt — abstraktsetes terminites) arutelu või siis reserveerides selle “elukaugetele humanitaaridele”, siis tulemus on kaunis niru (sama niru, nagu püüda langetada kõiki poliitilisi otsuseid filosoofilise vaidluse käigus).

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Ma lisaks veel, et tegelikult väljendad Sa, Andreas, oma repliigiga sellest, kuidas “demokraatia on protseduuride kogum” ju samuti üht põhimõttelist teoreetilist seisukohta – konkreetselt Schumpeteri oma.

  • Jaanus Arukaevu

    Daniel, miks teemat nii keeruliseks muuta? Demokraatia on ju üks viise kasutada võimu. See toimib seni kuni võimu legitiimsuse alus – rahvas – tahab võimu enda käes hoida. Ei ole mõistlik hoida analüüsi fookuses võimu teostajate – poliitikute – teid, kes justkui oleks kohustatud hoidma võimu “valijate” käes. Lähtepunktiks peaks olema võimu omajate käitumine, kes võivad olla liiga ettevaatamatud ja lasta võimu enda käest ära võtta.

    Antud juhul on küsimus, kas praegu toimuv võimu vahetumine on valijate arvates “sobilik”? Või väljendab see võimu liigset usurpeerimist ( Kas sellised sammud meenutavad “juhitud demokraatiat?”) ning nõuavab seetõttu rahva reageeringut kasvõi igaks juhuks, et mitte keegi mitte kunagi ei tahaks üritada rahvalt võimu enda kätte võtta.
    Jah, küsimus on protseduurides. Demokraatia seisneb rahvale garanteeritud protseduurides., et keegi ei otsusta rahva eest.

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Minu jaoks oli see mõtlik artikkel, mis tekitas tunde et “kuule, Tarmo, viitsid sel teemal Memokraati kirjutada”. Siin rohkem ei saakski. Ilmselt reageerisin üle, sest olen ise tige selle projekti suhtes.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Np. Võin veel kinnitada, et antud asja kirjutamiseks ei tulnud mulle kellegi teise poolt mingeid palveid, vihjeid ega soovitusi. Konkreetselt oligi see reaktsioon Kiisleri ja Hõbemägi artiklitele – kuigi jah, see vangerdus ise oli muidugi huvitav ja mõtteid tekitav kaasus ning selle osas ma mõtlesin juba veidi varem, et kas mul oleks midagi huvitavat öelda või arvata.

    “Projekti” enda suhtes on mul muide kahetised tunded, aga püüdsin kirjutades seda isiklikku aspekti võimalikult kõrval hoida.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Ahto, ma tegelikult just sedalaadi „legitiimsusprobleeme”, mida sa ridamisi mainid, selle võlvi-metafooriga silmas pidasingi. Samas tuleks olla täpne, mislaadi probleemiga on tegu, kuna eraldivõetuna ei ole ükski neist „fataalne”. Jah, meile meeldiks, meie arvates oleks „legitiimsem”, kui otsuseid tehtaks parlamendis ja mitte kuskil Kadrioru kohvikus – aga see asi on olnud parlamentaarse demokraatia pärisosa kui mitte päris algusest peale, siis vähemalt päris ammu. Carl Schmitt kirjutas sellest üldisest hädast (suuresti Weimari vabariigi näitel) juba 1923. aastal. Samuti oleks tore, kui peaminister oleks kandideerinud viimastel valimistel ning saanud seal ka korraliku toetuse – aga jällegi, see ei ole ei de jure ega ka de facto nõue sellesse ametisse astumiseks, nagu senine kogemus nii meilt kui mujalt päris ilmekalt tõestab. Muidugi oleks kena, kui valitsuskoalitsiooni avalik toetus oleks suurem kui opositsioonil – see teeks märksa lihtsamalt usutavaks selle, et tegu on endiselt kehtiva enamuse-põhise mandaadiga, aga valimistevahelisel ajal põhineb parlamentaarses demokraatias mandaat siiski riigikogu kohtade jaotusel ja mitte avaliku arvamuse küsitlustel. Ka eeldavad ilmselt paljud, et kui erakond on valimistel mingi programmiga kandideerinud ja selle alusel valitsusse pääsenud, siis selles sisalduvaid printsiipe ja suundi enne valitsusperioodi lõppu oluliselt ei muudeta – aga jällegi, PS §62 sätestab, et riigikogu liige ei ole mandaadiga seotud ning seega ei ole seda ka erakonnad või valitsus. Üksikute ja eraldivõetutena peab parlamentaarne esindusmandaat sellised (need nimetatud ja veel mitmed nimetamata) asjad vastu – ükski neist ei ole see “sammas”, millele “legitiimsuse lagi” ainsana toetuks. Nad on kivid “legitiimsuse võlvis”, kus nad üksteist toetavad, ühtlasi üksteisele toetudes kogu struktuuri ülal hoides.

    Muide, see, kuidas Ansip volinikuks katapulteeritakse on veel omaette huvitav küsimus, aga pigem hoopis Euroopa Komisjoni demokraatliku mandaadi aspektist, mis on täitsa eraldi ussipurk.

  • ahto lobjakas

    rangelt vôttes tähendab sinu vôlvi-analoogia siiski seda, et kôik kivid on vajalikud. vôtad yhe välja, kaob kogu struktuuri integrity. mis omakorda tähendab, et yks legitiimsuse element ei ole yks-yheselt teisega asendatav/kompenseeritav (nt valituks osutumine ei kôrvalda muid kahtlusi etc). eri kive ei saa/tohigi mängida yksteise vastu. komponentide yle jagelemine tähendab terviku kadumist intellektuaalsest & eetilisest fookusest. see ongi see, mis on minu arust Eesti demokraatia suurim puudus. loomulikult vôib konstrueerida keisse, kus yhel pool on suurem kivihunnik kui teisel pool — aga seda, et vôlv tuleb selleks maha vôtta, ei panda tähele. loomulikult on poliitikas legitiimsus alati konkurentsi objekt — aga demokraatlik poliitik peaks käituma nagu ta seda poleks. (paralleel snookerist: kaks mängijat, kumbki tahab vôita, aga môlemad on kasvanud eetikakoodeksis, mis eeldab, et iga oma tehtud rikkumine tunnistatakse kohe yles. & vôlv pysib).