Kui seda ei tee Eesti, siis teeb seda keegi teine

Kujutlegem, et kuue aasta pärast veebruaris kirjutavad Tesla elektriauto leiutaja Elon Musk, režissöör Quentin Tarantino ning Jaapani kirjanik Haruki Murakami Eesti presidendi Facebooki seinale õnnesoovid vabariigi aastapäevaks. “Kuigi ma ei ela Eestis, ja peamiselt olen ma siiski jaapanlane, tunnen ma juba mitu aastat, et Eesti on natuke minu maa ka,” kirjutab Murakami, kellel on Eestis investeerimiskonto ning kes kasutab sarnaselt sadade tuhandete teiste inimestega rahvusvaheliseks asjaajamiseks Eesti riigi poolt antud digitaalset identiteeti.

Selline uus edulugu tooks Eestile rahvusvaheliselt tuntust ja suurendaks pehmet turvalisust. Riigikassasse laekuks rohkem raha tänu miljonitele maksvatele klientidele, kes samas ei kasutaks meie riigi füüsilist infrastruktuuri või loodusvarasid.

Eesti majandus on otsinud tükk aega uut suunda. Me püüdleme oskuste poole, mis ei oleks vaid lihtsakoeline transiit poliitiliselt keeruka Venemaa ja Lääne vahel ning tahame leida midagi, mis tooks rohkem kasu kui allhanke tegemine meist rikkamatele.

Lubage, et küsin ühe lihtsa Mnemoturniiri stiilis küsimuse: “Enamik maailma kõige väärtuslikematest ettevõtetest on registreeritud ühes kindlas kohas. Kus?” Vastuseks on USA osariik Delaware, kes on suutnud enda juurde meelitada Apple-i, Google-i, Coca-Cola, aga ka meie oma Grabcad-i. Põhjuseks, miks firmad ennast seal registreerivad, ei ole eelkõige madalad maksud või asukoht, vaid usaldusväärne äriseadustik.

Asukoht ei ole tähtis. Apple ja Google tegutsevad füüsiliselt Silicon Valleys, Coca-Cola tegelik kodu on Atlantas, Grabcad on Eestis. Aga samal ajal on nad kõik ka seotud Virumaa suuruse Delaware-iga. Osariik hakkas teadlikult „ettevõtluse paradiisi“ ehitama üle 100 aasta tagasi ning selle tegevuse kaudu saadav frantsiisimaks moodustab siiani viiendiku osariigi tuludest.

Delaware-iga sarnaseid lugusid on mitmeid. Lugusid, kus piirkond või väikeriik on suutnud läbi õigete otsuste ja parema keskkonna enda külge meelitada suurel hulgal kapitali. Šveitslased tegid läbimurde aastal 1934, mil uue pangandusseadusega muudeti panga ja isiku vaheline suhe sama salajaseks kui arsti ja patsiendi suhe. Viimastel aastatel on Šveits küll olnud sunnitud pangasaladuse reegleid lõdvemaks muutma, kuid edu on juba saavutatud. Šveitsi tehtut kopeerisid Luksemburg ja Lichtenstein, kes on samuti, hoolimata oma riigi väiksusest ja loodusvarade vähesusest, suutnud kasvatada elanikkonna heaolu ja säilitada oma riigi kultuuri.

Täna on Eestis 1,3 miljonit inimest ja ca 70 000 ettevõtet, kellest aktiivselt tegutsevad umbes 30 000. See on väike turg. Majandusruum, kus meie inimesed ja ettevõtted peamiselt tegutsevad, on tänu Venemaa sündmustele viimase poolaasta jooksul pigem kahanenud kui kasvanud. Samas, ilma tulubaasi suurendamiseta ei ole võimalik tõsta elanike elukvaliteeti. Vaja on rohkem inimesi ja ettevõtteid, kes kõik panustaksid Eesti majandusse.
Mis on võimalikud lahendused?

Variant 1: Orgaaniline kasv. Rohkem lapsi tähendab suuremat elanikkonda. Egiptuses kasvab elanikkond igas kuus 100 000 inimese võrra, aastaga üle miljoni. Üks aasta ja üks Eesti täis inimesi juures. Eestis rahvaarv ei kasva, vaid kahaneb, millesse oma panuse annab väljaränne. Seega orgaaniline kasv ei anna kiiret tulemust.

Variant 2: Immigratsioon. USA, Saksamaa, Inglismaa näitel saab täiendavate töökäte sissetoomisega oluliselt parandada majanduse konkurentsivõimet ja suurendada tulubaasi. Eestis on võõrtööjõu sissetoomine limiteeritud, kuid isegi elamislubade müügi skandaali ajal ei jõutud maagilise numbrini 1200. Aga isegi kui jõuaks, ei oleks sellest palju abi, kui koos väljarändega kaob 5000 inimest aastas. Arvestades, et Rootsis ja Soomes on sotsiaalsed garantiid immigrantidele oluliselt paremad, siis sellel laiuskraadil oma atraktiivsust suurendada on Eestil pea võimatu ning isegi kui meie tahaks, ei taha immigrandid meile tulla.

Mis tõi meid siia, ei vii enam edasi. Oma majandusruumi ja kliendibaasi suurendamiseks vajame olulist murrangut – üleminekut, mis viiks ühelt kvaliteedilt teisele. Vajame uutmoodi mõtlemist, mis ei ole enam regionaalne, vaid globaalne.

Delaware-i algne eesmärk oli meelitada New Yorgi ettevõtteid, kuid tulemus sai kokkuvõttes nii hea, et nüüd kasutavad nende õigusruumi mitte ainult Ameerika, vaid ka Eestist pärit ettevõtted. Šveits ja Luksemburg sihtisid esialgu vaid Lääne-Euroopat ja nüüd teenindavad kogu maailma. Nad kõik mõtlesid ja tegutsesid sihipäraselt oma keskkonna parandamise nimel ja said aru, et nende kliendid ei pea ennast füüsiliselt asukohaga siduma, kui neil kuskil mujal on parem-mugavam-soodsam.

Teisi riike kopeerida pole mõtet, kuid Eestil on omad eelised. Nii erasektor kui avalik sektor on viinud enamuse oma teenustest digitaalseks ja veelgi olulisem: asukohast sõltumatuks. Riigiga digitaalse asjaajamise võimalused – e-pangandus, maksuamet, digitaalne identiteet ja allkiri – need on vaid mõned näited, kuidas igapäevategevused on muudetud mugavaks. Piisab vaid mõni kuu välismaal elada, kui saad aru, kui suur on kontrast asjaajamise lihtsuses võrreldes Eestiga.

Turvalise digitaalse identiteedi ehk e-residentsuse jagamise kaudu inimeste ja ettevõtete liitmine oma teenuste ja majandusruumiga on Eesti võimalus. Juba täna on näiteks koostöö Jaapaniga selgelt välja toonud, et vajadus Euroopa Liidus (NB! mitte ainult Eestis) usaldusväärselt ja probleemivabalt asja ajada on suur. Eesti saaks siin olla abiks.

E-residentsuse eelregistreerimisel avaldas nädal tagasi kõigest 24 tunni jooksul üle 6000 isiku (168-st erinevast riigist) soovi saada e-eestlaseks. Suurem osa neist panid end kirja sellepärast, et see on lihtsalt nii „COOL“ ja nad ei osanudki kohe öelda, mis neile sellest kasu võiks olla. Arusaadav. Erinevaid e-residentsusega seotud riski- ja ohustsenaariumeid on märgatavalt lihtsam konstrueerida, kui otsida vastust, mis sellest kaardist kasu võiks olla. Kuid meenutagem, et Eesti ID-kaartki ei pakkunud alguses just palju kasutust ning hirme nähti rohkem kui võimalusi. Ometi, koos kasutajatega tulid ka ideed.

Tahe kasvada on Eestis olemas. Ja seda mitte ainult start-upide maailmas, vaid ka juba väljakujunenud sektorites nagu näiteks finants ja telekommunikatsioon. Huvi globaalseks minna on suur ning ka riik on valmis keskkonna parandamise nimel vaeva nägema. E-residentsus ehk usaldusväärne digitaalne identiteet on siinkohal võti uude maailma. Kuid see maailm selle ukse taga vajab loomist. Võtmest üksi ei piisa, vaja on ka maailma parimat majanduskeskkonda.

Eestil on terve põlvkond noori ettevõtjaid, kes ajavad globaalset äri ja on näinud erinevate piirkondade, seadusruumide, ettevõtete edulugusid. Seome nende mõtted vanemate tegijate elukogemusega ja anname uutele ideedele võimaluse.

Justiitsministeerium teeks koostöös eksportööride ja start-up liidrite klubiga uue äriseadustiku, Siseministeerium tagaks julgeoleku, Rahandusministeerium mõtleks välja e-residentide jaoks motiveeriva maksupoliitika, ettevõtjad looksid uusi teenuseid, kultuuriinimesed aitaksid jutustada lugu jne.

Sellel teekonnal on palju riske ja nendega peab tegelema, kuid Eesti digitaalsel ühiskonnal on täna võimalus muuta maailma, kui me seda ise tahame. See kõik ei juhtu mõne kuuga – see peab olema aastatepikkune sihipärane töö, kuid kõige selle ühistöö tulemusena saaksime hüppeliselt suurendada oma majandusruumi, samas lahjendamata oma kultuuri ja kaitstes oma keelt.

Meil ei ole palju ideid, kuidas teha Eestit suuremaks. E-residentsus ja seda toetav avatud majandusruum võib olla meie võimalus. Aeg on muuta maailma ja näidata selle käigus, et ka Eesti võib olla oluliselt laiem kui tema tänased piirid.

Taavi Kotka on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler side ja riigi infosüsteemide alal.

  • Kari Käsper

    ID kaarti kasutatakse, sest see on kohustuslik. E-residentsus on vabatahtlik ja eeldab usaldust (Eesti) riigi vastu. Post-Snowden maailmas pole riikidel eriti usalduskrediiti jäänud.

  • Kristjan Lepik

    Globaalne sõda talentide meelitamise suhtes käib juba täie hooga ning edaspidi muudkui intensiivistub.

    Mis on Eestil väljapoole pakkuda? Palju vähem kui meile ilmselt keskmisena tundub. Unikaalseid eeliseid ei ole väga palju. Seega peaksime väga põhjalikult mõtlema, mis on meie eelised ning neid üritama realiseerida.

    Kui majanduskeskkonda vaadata, siis see e-residentsus on üks selle osa. Või üks täiendav tahk unikaalset lisandväärtust mida maailmale pakkuda. See üksi ei päästa, kuid kui tervikuna suudame väga hea ettevõtluskeskkonna luua ja välistalentidele huvitav sihtpunkt olla, siis peaks see just sellistest komponentidest koosnema.

    Kui tulevikku vaadata – näiteks peatselt võiks ju olla selline situatsioon – Lõuna-Korea klient ostab Saksamaa e-poest ning isikutuvastus on läbi Eesti ID kaardi. See loob väga palju uusi ärivõimalusi ning põhjusele paljudele Eestiga äri siduda.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Mobiil-ID on ikka tihti kasutusel just mugavusest? See usalduse puudus, millele sa viitad, ei puuduta seejuures ju kuidagi ainult riike, vaid ka erafirmasid. Ja just see tühimik on täidetav, kui tahta. Kui Eesti poolt jagatud e-ID on lihtne, mõistetav ja kolmandate isikute poolsed andmete vaatamise protseduurid on algusest peale ka kasutajale läbipaistvad, on võimalik üles ehitada usaldust.

  • Kari Käsper

    Inimõiguste kaitse kohustus on eelkõige riigil. Eesti e-riigi hind on olnud läbi sõrmede vaatamine massilise inimõiguste rikkumisele, mida see võimaldab. Võimetus või tahtmatus näha Eesti riiki potentsiaalse inimõiguste kuritarvitajana (‘Eestis inimõigusi ei rikuta’-narratiiv) koos usuga tehnoloogiasse kui kõikide probleemide lahendusse on loonud konteksti, milles e-riiki on saanud arendada suhteliselt kiiresti ja vabalt.

    Selleks, et IKT saaks tuua kuldaja, transformeerida ühiskonnad ja maailmamajanduse, ei piisa, et üks riik loob mingi reeglistiku ja lahenduse, vaid see tuleb kehtestada üleilmselt (ja selliselt, et see toob kasu kõigile ja austab inimõigusi). Kui e-residentsust vaadata sellise pilguga, siis on Eesti liiga väike, et kõik maailma inimesed seda kasutama hakkaksid.

  • http://www.zazler.com/ Rudolf Osman

    E-residentsus on minu meelest infrastruktuuri projekt. Lisandväärtuse koha pealt võtmetähtsusega on Taavi Kotka lause “ettevõtjad looksid uusi teenuseid”. Kui ettevõtjad (nii Eestist kui välismaalt) sellega kaasa ei lähe, siis on raske konkureerida teiste e-residentsusega analoogsete teenustega.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Eesti on mõne aasta pärast EL-i eesistujariik, tõenäoliselt väga tugeva digitaalse agendaga. Ma küll usun, et inimesed nagu sina saaksid teha väga väärtuslikke ettepanekuid just täna, kuidas inimõigused oleksid tulevastes platvormides paremini kaitstud ning ei ole sugugi välistatud, et maailma tulevikule on sellel mingi mõju. Või mitte?

  • Kari Käsper

    Jah, ikka valmis, kui keegi ka kuulab. Kirjutasin ka Sirbis sarnasel teemal ükskord: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/2014-02-13-13-59-29-3/

  • Asse Sauga

    Eesti väga hea eelis on see, et digitaalse asjaajamise juriidika on suures osas ära tehtud ning praktikas juba üle 10a kasutatud. Et koos e-residentsusega ka toetavat infrat arendada, tuleb see minu arvates totaalselt ümber teha. X-tee on 15a vana tehnoloogia ning väga keeruline, kallis ja arusaamatu. Lahendusena on Blockchaini tehnoloogiad olemas, mis on tulevik ning kuhu maailm tervikuna liigub. Idee pilveriigist ei ole iseenesest midagi uut kuid kui juba teha, siis korralikult ning kaugemale tulevikule mõeldes: http://www.bitnation.co/

  • Jaak Raid

    julge pealehakkamine on pool võitu.
    samas juhiks tähelepanu mõnele praktilisele rakendamisega seotud probleemile. esiteks teema on kompleksne ja puudutab väga erinevaid seaduseid erinevatel tasemetel ning olukordades. mõelge näiteks pankrotiseaduse kontekstis või veel enam reguleeritud tegevusharusi nagu näiteks finantsvahendus või siis näiteks maksundus, kohtulahendid jne, jne.
    ameerikas delaware konkureerib teiste osariikidega nii kohtutasude, lahendite kiiruse aga eelkõige sellega, et ülalpool loetletud küsimustes on võimalik lahenditele ette tugineda. eestis ei saa millelegile tugineda, praktikad puuduvad, kindlust ei ole ja palju juhtumeid mis on käigu pealt lahendatud, heidavad süsteemile tublilt varju. mõelge mida esimene multinatsionaal võiks näiteks võtmeküsimusi puudutavast juriidilisest arvamusest lugeda

  • Martin Rand

    Mulle on müüdud see teema. Palun inglisekeelset artiklit, mida saaks jagada. “Market pull” teeb igasuguse tootearendamise lihtsamaks.

  • Kaspar Korjus

    tore kuulda, Martin! :) Hetkel töötame välja turunduskommunikatsiooni nii siseseks kui väliseks suhtluseks. Hetkel parim infokoht on e-estonia launch page http://e-estonia.com/e-residents/

  • http://tehnokratt.net/ petskratt

    Ma hakkan ennast järjekordselt kordama – aga Daniel, palun näita mulle ära koht kus andmete vaatamise protseduurid läbipaistvad on. Tunnistagem endale, et süsteemi läbipaistvus on ilmselt lihtsalt üks “kultuuriinimeste jutustatud lugu” – või loodad Sa, et Taavi projekt toob meile läbipaistvuse, mida xTee pole siiani suutnud tuua?

    Otseloomulikult ei takista see e-residentsuse edu – ja kindlasti saavad seda arendama needsamad arendajad, kes on omandanud vilumuse jätte mulje, et nad realiseerivad ja on jällekord realiseerinud funktsionaalsuspunkte mida nad kunagi pole realiseerida plaaninudki. Sest meile ju piisab, kui powerpointis kasutatakse veidi läbikumavat pilti läbipaistvuse illustreerimiseks – ja oleks lõpmata keeruline väljakutse saada vastus küsimusele “kas selle ainsa päringutelogi kuvava kodamigra baasi logi sisaldab ka kõiki päringuid”…

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Nojah, siin ma sinuga väga vaielda ei suuda ega taha, kuigi oleks hea näha vastavat debatti laiemalt toimumas. Samas ei näe nagu teist varianti, kui et see argument, mida me maailmale pakume, tegelikult ka lõpuks sisaldab läbipaistvust by design + õigeid ootusi.

  • http://tehnokratt.net/ petskratt

    Indeed, “loodame, et kellelgi on speki kirjutamise ajal see meeles” – ja mitte näiteks deadline või müügipreemia :-)

  • Raimo Kaarlaid

    See on ainult aja küsimus, millal kõik teeused, mida on võimalik tehniliselt interneti teel lahendada, ka sinna kolivad. Mida kiiremini tõuseb inimtööjõu ja langeb tehnoloogia maksumus, seda kiiremini see juhtub. Väikeses Eestis, kus ei ole liiga palju raha, et pidada üleval ankeete arvutisse toksivate klienditeenindajate armeed, on see eriti hästi näha. Rääkimata kasutajatest, kes säästavad e-teenuseid tarbides miljoneid töötunde.

    Mõeldes e-residentsusele siis see on kahtlemata võimalus, mis võib avada Eestile mitmeid uksi, kuid kas me oskame selle võimaluse ära kasutada? Enne kui saab toimuda antud alal väiksemgi läbimurre, tuleb teha ära palju tehnilist tööd ja leida lahendusi mitmetele teemaga kaasnevatele probleemidele. Aga mis meil kaotada on, suurem osa sellest tööst, tuleks tulevikku silmas pidades ka ilma e-residentsuseta ära teha.

    Ma arvan, et hetkel on üheks võtmeküsimuseks see, kuidas koondada kokku inimesed, kes on valmis antud teemat edasi viima ja see ei jääks vaid üksikute entusiastide projektiks. Eestis on piisavalt helgeid päid, kes võtaksid meeleldi vastu uusi väljakutseid ja töötaksid lahenduste kallal. Alustada võiks näiteks sellest, et avalikustada kusagil veebilehel tööplaan ja erinevates valdkondades lahendamist vajavad küsimused. Ma arvan, et nii mõnegi valdkonna spetsialist lahendaks juba puhtalt hasardist mõne probleemi ära.

  • Kaarel Veskis

    Eestis on 100 000 absoluutses vaesuses elavat inimest, suur osa ülejäänutest elab “suhtelises vaesuses”, aga sisuliselt siiski võlaorjuses. Riik ei tee absoluutselt midagi nende inimeste ja ka näiteks puuetega inimeste õiguste kaitsmiseks. Igal inimesel aga on inimõiguste ülddeklaratsiooni kohaselt õigus sissetulekule, mis tagab vähemalt tema elementaarsete põhivajaduste katmise. Esmatähtis nii Eestis kui kogu maailmas oleks seega sisse viia kodanikupalk või sellele sarnane sotsiaaltagatiste süsteem. Soomes näiteks ei ole vaesus pooltki nii hull probleem kui meil, kuid seal toetavad kodanikupalga pilootprojekte nii erakondade esimehed kui peaminister, meil aga — … Riik, mis absoluutselt ei arvesta oma kodanike põhiõigustega, ei saa olla piisavalt usaldusväärne ka rahvusvaheliselt sääraste e-teenuste müümiseks. Igal juhul peaksid prioriteedid olema mujal.

  • Vanda Maria Mmv

    Tähelepanu !!!

    minu nimi on Mavis Carlos, i esindaja Aiico kindlustus laenu laenuandja äriühing Brasiilias, anname välja laenu 2% huvitatud määra, kui olete huvitatud võtke see e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd oma laenu üleandmine kohe. võite meiega ühendust võtta ka selle vandeadvokaat e-post: amaah.credit.offer@gmail.com ka. meie firma on kunagi valmis üle mingi summa teile alates 5000 € kuni 100.000.000 euro mõni teie projekti oleme kunagi valmis krediidi teid periood 1 või 2 nädal tehing.

    Attention !!!

    my name is Mavis Carlos, i representative of Aiico insurance loan lending company in Brazil, we give out loan at 2% interested rate, if you are interested kindly contact this email:(maviscalos_laen_laenamine@outlook.com)now for your loan transfer immediately. you can also contact us on this barrister email:amaah.credit.offer@gmail.com also. our company are ever ready to transfer any amount to you starting from 5000 euro to 100.000.000 euro for any of your project, we are ever ready to credit you in an period of 1 or 2 week transaction.

  • Eva

    e-residentsus pakub ka uutele teenuspakkujatele võimaluse: http://www.become-e-resident.com

  • Diana Ots

    Kas see artikkel on kuskil olemas juba ka inglise keeles?

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Päris sellisel kujul minu teada ei ole, kuid rahvusvahelist meediakajastust sel teema leiab palju, näiteks: http://www.wired.co.uk/magazine/archive/2015/07/features/estonia-e-resident.