Tänavateatrist

sw

On kindel põhjus, miks “Star Wars” filmiti 1970ndatel, aga mitte praegu. Siis tundus kõigile, et kosmoserüütlite võitlus Darth Vaderiga on kujund − kujund selle kohta, mis toimus ka päriselus. Nii kunstis kui poliitikas olid toona asjad “selged”. Teati, mis on hea ja mis on halb. Fašism oli halb, inimõigused head. Nixon oli kahtlane, Kennedy oli cool. Vainole “ei”, Pätsile postuumselt “jaa”. Maailm oli jaotatud neokonservatiivses võtmes kaheks vastandlikuks pooleks, mustaks ja valgeks, ja selles oli võimalik orienteeruda. Kuid siis asjad muutusid. Väga hea, et muutusid.

Pärast viimast Keskerakonna kongressi on aga mitmed taas lasermõõgad tupest tõmmanud. Nii mõnelgi juhul on avastatud endas sisemine Chewbacca, kes tormab võitlusesse Kurja vastu. Edgar Savisaarest on taas saanud Darth Vader, kelle vastu positsioneerimises näeb oma Hank-Solo-võimalust isegi Urmas Reinsalu, headuse saadik, kes veel aastake tagasi nõjatus Riigikogus mõõka hoidva puusaga puldile ja ütles, et seksuaalvähemused võiksid oma õigustega veidi oodata. Ainult kurjuse erialaspetsialistid EKRE, kelle põhimõtete hind on mõõdetav tasuta eetriajaga Tallinna Televisioonis, on püsinud kenasti varjus ning oma kahest otsast lõkendava kurjuse mõõga vöö peal hoidnud.

Aga Eesti poliitika ei ole Star Wars. Siin ei ole häid ega kurje jõudusid. Siin ei ole populiste ja mittepopuliste, alatuid ja aatemehi. Kõiki on kõikjal. See ei tähenda, et kõik oleksid “halvad”. Kõik ei ole halvad. (Ja mina ei ole kindlasti inimene, et midagi sellist ülepea öelda.) See tähendab hoopis, et sääraste moraalsete otsuste langetamine on vähemalt vastuoluline, et mitte öelda enamat, ja see ei puuduta ainult poliitikute omavahelist sissisõda ammuhüljatud tähesõdade kaevikutes. Kui “Postimehe” uuriva ajakirjanduse nimeline rakuke tegi Priit Toobalile tünni, siis ei olnud see moraalne võit, vaid veider viis püüda taaskehtestada ajakirjanduse kui moral high groundi institutsiooni. Ent see high ground on juba ammu kommertsialiseerunud ning kaotanud seetõttu igasuguse erapooletuse: tünn oli ajalehele hea mitte seetõttu, et see oleks kehtestanud avaliku kontrolli poliitikute moraalse käitumismustri üle, vaid seetõttu, et see oli klikitundlik. Ei, Eesti avalikkuses ei jookse eraldusribad selle vahel, kes oleks hea ja kes oleks kuri. Eraldusribad on, kuid need jooksevad mujalt.

Üks eraldusriba näib jooksvat suure ja väikese pildi vahelt. Keskerakond defineeris end oma kongressil korduvalt kui väikese (lihtsa, iga jne) inimese ainsat lootust. Selles definitsioonis oli küll palju lõbusat, kuid samas tabati sellega midagi Eesti poliitikale olemuslikku. Keskerakond näeb turul nišši, mis on tühi − väikese pildi suurust nišši. Ajal, mil ülemistel korrustel arvatakse, et Eesti riik on valmis ning ajatäiteks on paras fantaseerida “suurest pildist” ja “suurest narratiivist”, käib all liftinupu juures suuremat sorti trügimine, mida pidulikuma sulega võiks kirjeldada ka kui olelusvõitlust. Taavi Rõivase pikk artikkel päev pärast Keskerakonna kongressi “Postimehes” oli niivõrd deklaratiivne ja üleüldine, et suutis juurutada vaid kuvandit temast kui kodumaisest David Cameronist: eliitkooli kasvandikust, kes satub sinu kodukanti ainult siis, kui ta sinu postkasti tuleb. (Aga ta ei tule, sest sul ei käi ju posti.) See ongi tänase Eesti poliitika üks eraldusribasid: on need, kes räägivad suurest pildist, ja need, kes räägivad väikesest.

Suure pildi osas ei tohiks olla ju tegelikult küsimusi. Me oleme Euroopasse jõudnud kultuuriliselt (sajand tagasi) ja institutsionaalselt (kakskümmend aastat tagasi), nüüd oleks paras aeg jõuda sinna ka oma väärtustega. Väga palju suuremat narratiivi on raske välja mõelda, seda enam, et see on niivõrd kompleksne, et sellest sõltub − nagu on ettevõtjad ja investorid juba oma “radikaalselt vasakäärmuslikus” (Helme) toonil korduvalt öelnud − mitte ainult pehmode mõnutunne, vaid väga otseselt ka meie majanduskasv. Ainult et: säärase “suure pildi” deklaratiivse sõnastamisega esseedes, artiklites ja memodes ei ole suurt midagi pihta hakata. Me võime kurjustada nendega, kes on geide ja pagulaste vastu, ja võime nende üle ironiseerida (mina olen seda teinud), see hakkab tasapisi muutuma tüütuks. Kui inimesed on teistsuguste vastu, siis ei ole see kokkuvõtvalt ju inimeste süü: see on poliitikute tegemata töö. Nad ei viitsi. Sest see töö ei ole piisavalt “suur”.

Jah, see kõlab nüüd veidi nagu tolstoilaste üleskutse, aga tõepoolest: kas suure pildi projekti mehed ei võiks ehk korraks mitte ainult oma põhimõtete eest lasermõõgaga “seista” ja “võidelda”, vaid neid ka lihtsalt “selgitada”? See ei ole ainult retooriline võimekus, mis ei luba poliitikuid uskuda: see on ka teatud tegemata teod, lihtsad performatiivsed aktid. Muide, need aktid poleks midagi uut. Neil, kellel on veel valimiste ajast peas Nõmme turu põhiplaan ja Vabaduse väljaku sisenemis- ning väljumisrajad, omavad märkimisväärset kogemust inimestega kontakti leidmisel ja nende veenmisel. Seni on seda võimekust kasutatud Eesti poliitikas vaid iseka geeni huvides ehk parlamendipääsme saamisel. Kuid sellisel tänavateatri võtmes lahendatud personaalsel kontaktil − muide, tõusev trend ka kaasaegses teatris −, on potentsiaali ka millekski enamaks. Jah, on potentsiaali aidata selgitada ühiskonnale vajalikke väärtuseid. Rahvas ei saa kunagi poliitikutest võõranduda. Vastupidi aga küll, ja see juhtub just hetkel, mil väike pilt muutub ebaoluliseks ning suur pilt võtab üle.

Keskerakonna kongressil sõnastati üks oluline veelahe “nende” ja “meie” vahel. Aga see mooseslik veelahe ei ole hea ja kurja vahel, see on fantaseerivate spungiotsijate ja igapäevast inimlikku kontakti kasutavate poliitikute vahel. Keskerakond on alati olnud tugev turuväravates, ühissaunades ja tehasepinkide taga. Sealt on ära toodud valimisvõidud. (Samasugused taktikalised lahingüksused on mobiliseerinud ka EKRE.) Aga ma usun, et sealt saaks tuua ära ka muud võidud. Sest praegu on endalgi raske uskuda, et kõik, kes räägivad euroopalikest väärtustest, seda tõesti ka ise mõtlevad.

Ruuben Kaalep pidas hiljuti märkimisväärse tunglakõne, kus muu jampsi sees suutis ta mh ka tõdeda, et lääneeurooplastel puuduvad juured ja identiteet − eat this, roomlased ja pariislased ja eriti teie, laisad ülesöönud Eesti rahva pikka leiba nüsivad ateenlased. Ent silmatorkav on hoopis Kaalepi tundlik sotsiaalne närv, mis on tabanud ära Rõivase ja teiste distantseeritud ja deklaratiivse ebakindluse. Kaalep kasutab kahes järjestikuses lauses kolm korda väljendit, et mingeid väärtuseid “surutakse peale”, aga läbivalt ka väljendit “enda eest võitlema”. Need ei ole juhuslikud metafoorid. Sõja- ja lahinguretoorika kasutamine ei ole iseloomulik ainult talle. Mõned kasutavad moodsamat kõnepruuki, teised on jõudnud ristirüütlite-aegse sõnavarani.

Kuid siin ongi üks teistsugune võimalus. Poliitikud, kes seisavad Fesaris “hea” eest, saavad sõita kohtadele, välja astuda oma kuluhüvitise eest ostetud Škodast ning näidata mitte seda, et selles lahingus on nemad õigel poolel, vaid et lahingut ei olegi. Siin ei ole käimas sõda. Euroopalikud väärtused ei ole asi, mille nimel tuleb “võidelda” ja “lahingut lüüa”. Need väärtused on normaalsed igapäevased ja isegi igavad tõdemused, mis aitavad inimestel üksteisega hoolimata erinevustest koos olla ja üksteist vastastikku rikastada. Turul, ühissaunas ja treipingi taga. Ajastul, mil poliitika muutub järjest teatraalsemaks ja performatiivsemaks, oleks värskendav kuulda naasmisest igava igapäeva rüppe. Sinna, kus ootavad inimesed.

  • Kari Käsper

    Väga õige point. Eesti poliitikud jätavad iga päev kasutamata võimalusi selgitada/levitada väärtusi, teha sümboolseid või vähem sümboolseid tegusid, mis reaalselt aitaksid ühiskonnas rahumeelselt kooseksisteerida. Aga see on ka loogiline, sest Eesti riigi valitsemine on alati olnud väärtuste mõttes õõnes, sest eesmärgiks on olnud neoliberaalselt õhuke ja ülitõhus majanduslikult edukas riik. Sisemise rahu tagamist on alati võetud kui vaid sisejulgeoleku ja riigi kehtestamise küsimust, mitte inimõiguste edendamise või diskrimineerimise vastu võitlemise oma. Ka poliitikud müüvad ennast eelkõige riigimasina operaatoritena, kellelt oodatakse esimese asjana bürokraatia vähendamist. Väärtusteemad olid varem delegeeritud Euroopa tasemele või jäetud lihtsalt ebaolulistena lahendamata ja nüüd kus järsku tuli hakata nende asjadega tegelema polnud nad selleks lihtsalt valmis (ega ole siiamaani). Nii ongi äärmuslastel lihtne oma kultuurisõdu luua ja pidada.