Miks?!??

679f930.gif

Käisin eile kohtus Untitled 12 asjas tunnistajaks. Väga kummaline kogemus oli. Anda kohtus vande all ütlusi Burroughsi, Nabokovi, Joyce-i, Becketti, Sade ja muidugi Kauri kohta. Rääkida filmidest nagu “Behind the Green Door” ning püüda jooksu pealt prokuröri nõudmisel välja mõelda, kuidas võiks olla eesti keeles “money shot”. Seletada, milline nägi välja Marcus Harvey “Myra” ja miks see sellise skandaali tekitas. Kirjeldada, kuidas Von Krahli “Ainult võltsid jäävad ellu” lavastuses näitlejad lavale saabudes esimese asjana ämbrisse oksendasid, kuidas Rasmus Kaljujärv “Kõntsas” kaht naist seksuaalselt alandas, kuidas näitlejad seal näoli mudas roomasid, kuidas Taavi Eelmaa ühes teises Von Krahli lavastuses endal laval persest Eesti lipu välja tõmbas – ja kuidas see oli tsitaat ning omakorda viide Hermann Nitschile ning Günter Brusile. Ja nii edasi ja nii edasi.

Kõige kummalisem kogu selle kummalise asja juures oli minu jaoks kohtuniku ning prokuröri siiras arusaamatus ja hämmeldus, mille saab kokku võtta ühteainsasse sõnasse: “MIKS?!??” Miks inimesed kõike seda teevad, miks nad – kui kasutada prokuröri sõnu – “raiskavad oma elu ära piiride ületamisele”?

Ma pean ausalt tunnistama, et olin sellest küsimusest rabatud ning hiljem veidi järele mõelnuna adusin, et ise pole ma seda osanud juba väga, väga ammu esitada. Aga see on tegelikult huvitav ja oluline küsimus – tõepoolest, MIKS??!!? Miks seda kõike teha? Miks roomata nägupidi mudas, miks oksendada laval, miks loopida toitu, miks joosta alasti ringi ja röökida, miks onaneerida riigilipu peale, miks lõigata end žiletiteradega, miks pritsida publikut verega, miks sittuda purki, miks teha filme ning kirjutada romaane, kus tegelased piinavad, vägistavad ja tükeldavad teisi inimesi – ja miks kirjeldada “detailselt ja pealetükkivalt seksuaalvahekorda mehe ja lapse vahel”? Enamgi veel, miks peaks keegi tahtma kõike seda vaadata, lugeda ja muul moel kogeda, ja miks sellest akadeemilisi artikleid kirjutada ning kohtus tunnistusi anda? Miks peaks kellelgi tulema pähe varastada näituselt purk sitaga? Miks on lugematud, pealtnäha täiesti tavalised, mõistlikud ja haritud inimesed kõiki selliseid asju teinud?!

Kui sellele küsimusele vastuseid otsima hakata, siis kõigepealt oleks hea mõte vaadata veidi lähemalt seda, mis on kunst ja kuidas suhtub see maailma, milles me elame. Lääne esteetikas on läbi ajaloo olnud üheks fundamentaalseks printsiibiks arusaam kunstist kui mimêsis-est. Selle, juba vähemalt Platonilt pärineva arusaama järgi, matkib kunst päris elu – ning mida täiuslikum on imitatsioon, seda parema kunsti/kunstnikuga on tegu. Platon ise oli muide mimeetilise kunsti suhtes väga kriitiline: kuivõrd tema arust oli meid ümbritsev maailm pelgalt koopia täiuslike ideaalide maailmast, saab kunst parimal juhul olla ebatäiusliku koopia ebatäiuslik koopia. Sellel arusaamal on väga sügavad juured – kui me räägime millestki, mis ei ole “päris”, “tegelik” või “autentne”, siis me kasutame selleks ju sõna “kunstlik” ( artificial, artificiel, artificiale, künstlich, искусственный, jne.) Kuidas ületada seda kunsti ja tegelikkuse vahelist lõhet, on seega olnud kunstnike jaoks põhjapanevaks küsimuseks läbi kogu Lääne kultuuri ajaloo ning suurema osa selle ajaloo vältel oli vastuseks aina täiuslikum representatsioon. Mõeldagu siinkohal näiteks ruumilise perspektiivi kasutuselevõtust renessansiajastu kunstis või baroki trompe-l’œil vaimustusest.

Tervel hulgal erinevail põhjustel hakkas 18. sajandi lõpul ning 19. sajandi alguses arusaam kunsti kui perfektse imitatsiooni võimalikkusest murenema. Selle kõrvale – ning peatselt asemele – tekkisid teooriad kunstist kui väljendusest, kui kommunikatsioonist, kui “art pour l’art” puhtast vormist, kui millest iganes mis tekitab “esteetilise reaktsiooni”. Kui klassikaline esteetika (mille mõjuväljas me elame suuresti tänaseni) lähtus eeldusest, et “ilu” on objektiivne ning universaalne, siis tasapisi kerkis selle osas aina enam kahtlusi ning vastuhääli. 18. sajandi lõpul üritas Immanuel Kant erinevaid esteetika-teooriad ühendada, väites, et ilu on “subjektiivne universaal” ning rõhutades, et esteetiline hinnang peab lähtuma teatud “huvitust heameelest” (saksa k. interesseloses Wohlgefallen), sest ainult nii saame me rääkida “ilust” kui objekti omadusest ja mitte pelgalt meie subjektiivsete eelistuste või tõekspidamiste projektsioonist.

Probleemiks on siin aga see, et selline vaade rõhutab veelkordselt kunsti ja tegelikkuse eraldatust, kunsti hermeetilisust. Kunst saab selliselt käsitleda ainult väikest osa sellest, mida me kogeme, ning peab seda väikest osa käsitlema moel, mis lubab meil hoida oma “huvitut” positsiooni. Kunst jääb sellisel moel alati “kunstlikuks”, selle sõna “mittetegelikus”, “võltsis” ja “tehislikus” mõistes. Ja see tundus paljude kunstnike jaoks väga ahistav väljavaade. Kui kunstil on üldse midagi öelda selle kohta, milline on meie elamise-kogemus, siis ei saa see olla piiratud ainult sellega, mis on kaunis, ülev või sulnis – kuna meie kõigi elud sisaldavad väga palju sellist, mis seda ilmselgelt ei ole. Kui kunst tahab olla “tõeline”, siis peab ta suutma tekitada meis tundeid ja emotsioone lisaks “huvitule heameelele”. Kunst peab suutma käsitleda mitte ainult ilu, vaid ka inetust, mitte ainult kõrget, vaid ka madalat, mitte ainult üllast ja head, vaid ka alatut ja kurja, mitte ainult püha, vaid ka profaanset, mitte ainult sulnist, vaid ka rõvedat, mitte ainult lubatut, vaid ka lubamatut. Kõikide nende paaride tumedamad pooled on samavõrd inimlikud emotsioonid kui helged – ning nagu kaasaegse kunsti ajalugu on näidanud, on nad mitmes mõttes vast isegi tugevamad ja olulisemad.

Kunsti võime tekitada tugevaid emotsioone ning seeläbi mõjutada meie hinnanguid ja ka tegusid oli tuttav muidugi juba vanadele kreeklastele, sealhulgas, taaskord, Platonile, kes oli ka selle kunsti aspekti suhtes väga kahtlustav ning leidis, et seetõttu tuleks ideaalses riigis kaitsta noori “ebapuhta” kunsti korrumpeerivate mõjude eest. Nii ei ole üllatav, et pea iga uue kunstiliigi esilekerkimist on saatnud tulised vaidlused. 19. sajandi lõpu impressioniste ja sümboliste, 20. sajandi alguse ekspressioniste, kubiste, abstraktsioniste, sürrealiste, dadaiste; sajandi keskpaiga rokkmuusikuid, punkareid; sajandi lõpu performance-kunstnikke, räppareid jne jne. on kõiki, vähemalt algselt, süüdistatud “ilu” perverteerimises, sündsusetuses ja lihtsalt mõttetuses. Kõik nad lõhkusid ja rikkusid ühel või teisel moel kehtivaid esteetilisi norme ja tõekspidamisi – ja reeglina mitte selleks, et neid lõhkuda lihtsalt lõhkumise rõõmust, vaid selleks, et pääseda välja mimeesise, representatsiooni ning “huvitu heameele” hullusärgist, et saada kuidagi lähemale tegelikkusele, sellele, mis on “päris”.

Ja siin on ka üks võimalik võti transgressiooni juurde kunstis ja kirjanduses. See on moodus jõuda välja lugeja, vaataja ja kuulajani otsesel moel, ilma vahenduse ja representatsioonita. Von Krahli “Sex pistolsis” oleks näitlejad võinud tulla lavale, pista pea ämbrisse ja öökida – ning iga inimene publikus oleks saanud aru, et neile tahetakse näidata inimest, kes oksendab. Kui aga lavale astub inimene ja oksendabki päriselt, siis toob see meie poolt kaasa täiesti fundamentaalselt inimliku reaktsiooni: jälestuse. See jõuab meieni, tahame me seda või mitte, sest see on päris. Kui Marina Abramović lõikab end laval istudes žiletiga nii, et veri voolab üle ta näo, on see päris. Me teame, et ta tunneb lõike valu ja vere soolast maitset päriselt, mitte lihtsalt ei palu meil seda olukorda endale ette kujutada.

See on see, kuidas mina vastaks küsimusele “MIKS?!?”. Aga ma muidugi ei tea, kas see vastus prokuröri jaoks veenev või isegi üldse relevantne oleks. Ma kahtlustan, et ei oleks.

Siis aga tuli mulle pähe veel üks teine, palju lühem võimalik vastus. Kui keegi küsib, miks peaks inimesed raiskama oma elu sellele, et ületada piire, võiksin ma vastata George Mallory sõnadega, kui temalt 1923. aastal küsiti, et miks ta tahab Mount Everesti otsa ronida.

“Because it’s there,” vastas Mallory.

  • http://jaanus.com/ Jaanus

    “Miks” teemal arutlemine on kahtlemata huvitav. Aga vabaduse sügav definitsioon on, et ma ei pea “miks” küsimusele vastama, kui ma ei taha. Ei siis, kui seda küsib teine inimene, ja eriti mitte siis, kui seda küsib riik. Minu jaoks on ainus õige vastus “miks” küsimusele selles kontekstis kahel kujul väljendatuna “mis vahet seal on” ja “pole sinu (riigi) asi”. Who cares, none of your business.

  • SIM kaart

    Et vastus oleks: “A vot tegin! Päris karm olen ja suur innovaator ka!”

  • Tõnn Sarv
  • Alar Ehandi

    Minu isiklik arvamus – ma ei tahagi selliseid asju ei lugeda ega vaadata. Minule isiklikult ei paku need midagi peale ebameeldivate emotsioonide ja elu on selleks liiga ilus, et seda ebameeldivate emotsioonidega vabatahtlikult rikkuda. Ning ma ei saa ka aru, misk selliseid asju on vaja kirjutada ja teha. Miks eesti film räägib 90% juhtudes masendavatest, rasketest ja vastikutest teemadest selle asemel et teha rõõmsaid ja positiivseid emotsioone tekitavaid filme, või vähemalt neutraalseid. Seetõttu ma reeglina eesti filmi vaatama ei lähegi. Kunagi käisin, enam ei kipu. Von Krahlis kah ei ole ammu käinud. Ning ma olen selle juures intelligentne ja arukas inimene, vähemasti oma arust.

    Samas ma saan aru ja aktsepteerin, kui mõni teine ei saa rõvedust või masendust kirjutamata või lugemata elada. Ja see peaks neile lubatud olema. Kuigi mina tunen neile veidike kaasa, sest mingi valu, ahastus või appikarje peab selle inimese sees olema, mis selist loomingut tegema paneb.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Kõigepealt seda, et sa ei peagi selliseid asju ei lugema ega vaatama, keegi ei sunni ja midagi pole lahti, kui ei loe ega vaata. Sedalaadi asjad, nii teatris, muusikas, kunstis kui kirjanduses, ei olegi niiöelda “tavatarbija” jaoks mõeldud. Need on asjad, mis tüüpiliselt eeldavad teatavat varasema kogemuse tausta – ilma selleta ongi sealt raske midagi kätte saada peale suure segaduse, vastikuse ja vihastamise.

    Kui sa mainid valu, ahastust või appikarjet, siis julgen oma mõningase isikliku kogemuse najal kinnitada, et enamuse kunstnike, muusikute, kirjanike jne. sees on sedalaadi asi tõepoolest olemas. Tavaliselt see ongi põhjus, miks üldse kunstiga tegelema hakatakse.

    Mis viib meid järgmise huvitava teema juurde. Näitasin selle postituse msutandit oma heale sõbrale Eero Epnerile, kes on NO99 dramaturg ning samas ka diplomeeritud kunstiajaloolane. Ja oma vastuses mainis Eero veel üht transgressiivse kunsti huvitavat aspekti: seda, et see töötab mitte ainult hea-halva, lubatu-lubamatu, ilusa-koleda vastandustes, vaid lisaks veel ka niiöelda pinge-lõdvestuse vastanduse registris. Meie tänases (kapitalistlikus) maailmas, märkis Eero, on kunst ja kultuur aina enam suunatud meelelahutusele, lõõgastusele, vaataja lõdvestamisele – ja see on asi, mida inimesed üldiselt ka “kultuurilt” ootavad. See on täpselt see, mida sa ise mainisid, kuidas sa tahaks näha rohkem rõõmsaid ja positiivseid emotsioone tekitavaid filme. Ja selles pole midagi valet. Neid filme – nagu ka samalaadi raamatuid – on palju. Palju rohkem, kui neid teisi. Samas transgressiivne kunst ei luba lõdvestuda, see tekitab pinget. Ja siin on huvitav tähele panna, kuidas meis tekitavad pinget asjad, mis on “liiga tõelised”, liiga päris. Prokuröri peamine etteheide Kaurile ongi just see, et kirjeldused on liiga otsesed, ei ole piisavalt kunstilised (nagu Nabokovi “Lolitas”, kus tegelikult ju kirjeldatakse sisuliselt sama asja: lapse seksuaalset ärakasutamist).

    Ja see ongi muide üks moodus, kuidas kirjanduskriitikas on “Lolitat” interpreteeritud: see näitab, kuidas me oleme valmis leppima kõikvõimalike perverssustega, kui need vaid piisavalt kaunisse pakendisse panna. Peaasi, et oleks rõõmus ja positiivseid emotsioone tekitav.

  • Virgo Kuusk

    Oletan, et Imre Rammul tunnistas eksperdina kohtus, et detailne seksuaalvägivalla kirjeldus nagu U12 tekst erutab seksuaalhälvetega inimesi, k.a. pedofiile. Seksuaalhälbega inimestele on selline detailne tekst justnagu narkootikum, päris seksuaaltegevuse jäljendus, mida otsib internetis ja kus iganes. Nad saavad mõnda aega sellisest tekstist seksuaalset naudingut, kuni on vaja veelgi tugevamat stiimulit. Tugevam stiimul saab olla ainult päris lapse vägistamine. See on seksuaalkurjategijatel väga sagedane järkjärguline protsess, mida eksperdid on täheldanud. Ilmselt Rammul eksperdina seda ka mainis, kuigi see on mõistagi salastatud.

    Muide, siin on ka vastus artiklis esitatud küsimusele “Miks?”. Postmodenistliku kunsti nautija on nüristunud tunnetega kunsti nautija (võrdle renessansi aja peene tajuga),sarnaselt nüristunud reaktsiooniga narkomaanile või seksuaalkurjategijale. Narkomaani stimulaatoriks on üha suurenev narkootilise aine doos, postmodernistliku kunsti austajal on samasugune piiride nihutamine ehk tugevama doosi saamine vulgaarsuse ja igapidise shokeerimise abil (võrdle renessansiaja inimene vs MTV põlvkond). Pedofiilsel seksuaalkurjategijal samamoodi, tekstis kirjeldatav reaalsuse kirjeldus ehk “väikene doos” muutub põlevaks vajaduseks päris elus tundva ja hingava lapse kallal seksuaalsadismi harrastada, et saada tugevamat kaifi, tugevamat doosi. Tsiteerin artiklit: “Kui Marina Abramović lõikab end laval istudes žiletiga nii, et veri voolab üle ta näo, on see päris. Me teame, et ta tunneb lõike valu ja vere soolast maitset päriselt, mitte lihtsalt ei palu meil seda olukorda endale ette kujutada.” Sama väidavad ka seksuaalkurjategijad – pedofiilse sadistliku tegevuse lugemine pole tema jaoks piisav, vaja on näiteks žiletiga elava lapse genitaale mutileerida ja ta ära vägistada, ta tunneb valu ja vere soolast maitset päriselt. See on päris, see on tõeline kunst, tõeline kaif ja rahuldus. Bingo!

  • Virgo Kuusk

    PS! Kurjus on tõesti banaalne, nagu Hannah Arendt on täheldanud. Seda leiab ootamatult palju ka kirjanike ja kultuuriloolaste seas.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Väljavõte ajakirjast Eesti Noorus nr 10/1935: „Ning viimaseks uudiseks moraalikaitse alal on Adamson-Ericu ja F. Sannamehe häbiposti sidumine. Need kunstnikud esinevad praegu Kunstihoones käiva Kujutava Kunsti Sihtkapitali valitsuse aastanäitusel mõningate teostega, millel kujutatud naise keha. Seltskond kõneleb neist teostest suure kõlbliku meelepahaga, samuti on ka ajakirjanduses nende kohta moraalitsevaid märkusi tehtud. Nii siis: moraal on tõusnud esiplaanile kunstinähete hindamisel!“

  • Pingback: We need to talk about lawyers | Kari's journal()

  • Virgo Kuusk

    Seksuaalkurjategija mõttemaailmaga inimesele on täiesti ükskõik, kas keegi kõrgelt haritud spetsialist peab seda kunstiks või mitte. Tema loeb lihtsalt internetist pornoteksti, kus on kirjeldatud detailselt vägivaldne seksuaaltegevus. Seda on U12 lehekülgede kaupa. Oleks naiivne arvata, et harimatu seksuaalhälvetega noor mees huvitub mingist intellektuaalsest ja moraalsest dimensioonist selles kohmakas tekstis (mis muide eksisteerib ainult autori lähedaste sõprade peades, oma kliki piires ja mõne hea fantaasiaga kirjandustekstide Derrida’liku dekonstruktsiooniga tegeleva spetsialisti ponnistustes). Tavaline seksuaalhälbega harimatu inimene loeb käsi püksis internetist sadistlikku keppi sisaldavaid pedofiilseid tekste nagu U12 ja vahib paljaste laste pilte, kuni ei saa enam rahuldust. Seejärel, kui jälle väga kiimaseks muutub, läheb mõte naabrilaste peale. Võibolla erutab teda laste nutt ja valust karjumine jne. Äkki on see tundmatu seksuaalpervert praegu Viimsis, äkki Mustamäel, äkki sinu naabermajas. Pärast on raske sellele psüühiliselt haigele seksuaalkurjategijale seletada, et miks sa seda mu lapsega tegid, see oli ju vaid tänapäeva kunst ning kindlasti mitte innustuseks ja järgimiseks mõeldud.

  • Jaak Saks

    Ilmaasjata jutt, aga kogu see asi meenutab mulle abikaasa suguvõsas levinud lugu harrastajast hambaarstist, kes igal koosviibimisel lahkesti oma “praksist” külastada palus.

    Kohus teeb kunsti, liberaalidest saavad rahvuslased, rahvuslastest maksuparadiiside pooldajad ning sotsialistidest valge mehe koorma kandjad. Igaüks võtab lihtsalt järgmise ettejuhtuva tooli ringmängus.

    MaxPaine kindlapeale, kõigile meist.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    1980. aastal luges Mark Chapman üht raamatut ning talle tuli pähe tappa John Lennon. Kas see on Salingeri probleem? Kas “Kuristik rukkis” tuleks seetõttu ära keelata, et üks inimene sealt sellise idee sai ja selle ka ellu viis?

  • Virgo Kuusk

    “Kuristik rukkis” raamatus pole ju ühegi sõnaga kirjeldatud John Lennoni tapmist, seega neid asju ei saa võrrelda. U12s on seevastu lehekülgede kaupa kirjeldatud laste piinamist ja vägistamisi. On näidatud, et seksuaalhälvetega inimeste jaoks on detailsed seksuaalvägivalla kirjeldused erutavad ja innustavad tõelisteks kuritegudeks. Ka Lolitas pole ühtegi detailset seksuaalakti kirjeldust jne jne.

  • Ene Lääne

    Miskipärast loen alati võõristusega kui kirjutatakse tavatarbijast. Et kellele vastandub see tavatarbija? Elitaarsele tarbijale? Peene maitsega tarbijale?
    Ilusa ja koleda vastandus on tõesti see, mis tekitab emotsiooni, aga ainult siis, kui teoses on ka ilusat. Pinge? Pinget ei tekita asjad, mis on liiga tõelised, liiga loomulikud, liiga elulised, vaid meelevaldsed, uskumatud, vastumeelsust tekitavad ja seda isegi siis, kui esitatakse dokumentaali kujul. Just sellepärast tekitavadki pinget, et need ei ole normaalsed. Kas see on sellepärast kunst, et pinget tekitab? Sellisel juhul peaks mõni “Pealtnägija” lugu ka kunst olema.

    Minu meelest kirjutatakse ebaproportsionaalselt palju kolekirjandust ja seetõttu saavad roosamanna maigulised naistekad kõlapinda.
    Kui väide on, et on liiga palju rõõmsaid ja positiivseid emotsioone tekitavaid raamatuid, siis vast tood näiteid viimase aja kirjandusest. Peale Jonassoni raamatute. Vajaksin nimekirja

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Hea küll, aitab.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Ma paningi nimme “tavatarbija” jutumärkidesse – pidasin seal silmas inimesi, kes ootavadki kunstilt ja kultuurilt eelkõige lõõgastust ja meelelahutust. Ja vastandub see neile, kes kunstilt ja kultuurilt seda ei oota. Siin pole midagi pistmist “peene maitse” või “elitaarsusega,” lihtsalt erinevad ootused ja lähenemised.

    Ning ei, see, kui öelda, et transgressiivne kunst põhineb pingel, ei tähenda, et kõik, milles on pinge, oleks seeläbi kunst. Samamoodi nagu see, kui öelda, et sport ajab higiseks ei tähenda, et saunas käimine oleks sport.

    Nimekirja osas: ma pole viimsel ajal eesti keeles ilmunul eriti silma peal hoidnud, aga kui sa küsid, siis näiteks Ruitlase “Vee peal” julgeks soovitada. Tegin korra ka Varraku kodulehe lahti, sealt hakkas silma, et uus Baricco on väljas, pole küll seda konkreetset raamatut ise lugenud, aga varasema põhjal ennustaks, et võiks sobida. Kui soovid, siis võime kasvõi Solarise Apollos kohtuda, räägi mulle veidi lähemalt oma maitsest ja eelistustest ja ma aitan sul korvi täis laduda.

  • Ene Lääne

    Sellega olen täiesti nõus, et kõik, milles on pinge, ei ole kunst. Siit ka küsimus, et kas “Untitled 12” on kunst, kultuur või kaitsevad mõned kultuuritegelased lihtsalt sõnavabadust, tehes kogemata reklaami asjale, mis seda ei vääri?

    Pakkumine isiklikult aidata head kirjandust valida on nii intrigeeriv, et mul on kiusatus see vastu võtta. Võib olla olen tõesti nädalavahetusel Solarises. FB abil pole ilmselt äratundmisega raskusi – ma olen FB profiilidest see, kes on pildil kaabuga. Mulle saab sõnumit saata.

  • Ene Lääne

    Lugesin altpoolt, et küsimus pole mitte sõnavabaduse ega U12 kaitsmises, vaid lihtsalt arutelus küsimuse üle, miks inimesed ületavad piire. Isiklikult arvan, et inimesed ei ületa kunsti ega eneseväljenduse nimel iseenda kehtestatud piire, vaid pigem ikka ületavad piire, mille ühiskond on seadnud ja mille vastu nad tunnevad vajadust protestida. Ei arva, et keegi läheks inimest tapma, vägistama või varastama sellepärast, et ta teab, et seal jookseb tema piir ning tunneb vajadust piiri ületada. See oleks nonsenss.

    Küsimus tekib enamasti ikka loomingu koha pealt, et miks inimene tunneb, et ühiskondlik piir, mis takistab kirjutada rõvedust, teda ahistab ning peab vajalikuks seda piiri nihutada?

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Seda ma postituses püüdsingi selgitada, et miks. Aga ju siis ei õnnestunud.

    Ma kardan, et homse osas on mul juba veidi teised plaanid, aga pühapäeval võiks täitsa hea mõte olla kirjutamise vahele korra raamatupoodi jalutada. Teeme nii, et ma ajan end pühapäeval kella kaheks Apollosse, leia mind sealt üles ja otsime siis sulle veidi lugemist.

  • https://personainfieri.wordpress.com/ Persona Infieri

    “miks inimesed raiskavad oma elu piiride ületamise peale?”

    See ilmselt tuleneb liikidevahelistest erinevustest. Juba eeldus on vale – inimesed, see on väljasurev liik. Stultoloogilisest vaatekohast on kõik selge – iga liiki “stultus vulgaris” (maakeeli harilik loll) kuuluv olend peaks funktsionaalselt püsima temasse sisestatud programmi piires ning mitte tegelema programmiväliste asjadega, mis pole neile ette nähtud, see on võrreldav pahavaralise nakatumisega ning appi tuleks kutsuda mehhaanik, kes probleemi fikseerib. Ammustel aegadel, kui jumalad polnud lahkunud Maalt ja siin kehtis Nibiru võim ja kindel kord, tegelesid stultus vulgarised põhiliselt kulla kaevandamise ja püramiidide ehitamisega. Sel ajal ali uute isendite valmistane kontrolli all ja vajas Nibiru sertifikaati. Paraku see aeg sai otsa ning uute lollide valmistamine väljus kontrolli alt. Igaüks võis endale toanurgas lolli valmis meisterdada. See tähendas ühtlasi ebakvaliteetse lollvara piiramatut levikut. Lisaks hakkas võõrliik stultus perekonnast inimesi välja tõrkuma kuni saavutas valitseva positsiooni. Umbes nagu ameerika naarits (mink) tõrjub välja euroopa naaritsat. Siis on veel identiteediküsimus, sest liiginimetus loll on halvustava tähendusega, mistõttu on liigi esindajatel kalduvus oma päritolu varjata ning samastuda inimestega. Harilik loll häbeneb oma päritolu – isa oli loll, vanaisa oli loll, aga sina? …. Eee, mina olen Põltsamaalt. Selle asemel tuleks lollidel tugevdada positiivset identiteeti – siin ma seisan – mina, loll – ja ma olen selle üle uhke, sest teisiti ei saa! Tegelikult on need väga elementaarsed küsimused, mille lahendamiseks on tarvis tunda bioloogiat ja liikidevahelisi erinevusi. Stultoloogiliselt võib igasugust mitteprogrammilist tegevust käsitleda hälbena, mida tuleks ravida. Seetõttu on võimuesindajate arusaamatust rõhutav reaktsioon selle kaasuse puhul arusaadav ja mõistetav. Liigi põhiülesanne on teatud funktsioonide järjepidev täitmine ja need, kes režiimile ei allu, tuleb utiliseerida, aga võimud lähtuvad eeldusest, et kõik on stultus vulgarise alamliigi esindajad (siis on muidugi veel stultus primused ja stultus robustused). Inimese näol on tegemist aga hoopis teistsuguse geneetilise fenomeniga, kelle puhul stultoloogia reeglid ei pruugi rakenduda.

  • Pingback: Miks alasti? – Jooksevmõtete seisukoht()

  • Virgo Kuusk

    Psühhopatoloogia lühikursus ehk abiks kaasaja adolf-eichmannidele. Ilmselt tekitab see lühikirjeldus U12 teemaga seoses ohtralt äratundmisrõõmu.

    Antisotsiaalne isiksushäire ehk psühhopaatia või sotsiopaatia (nartsissistliku isiksushäire
    raskekujuline vorm).
    + Empaatiavõime puudumine.
    + Inimestega manipuleerimine ja kontrollivajadus. Teisi üritatakse panna tegema asju, mida
    need muidu ei teeks.
    + Patoloogiline valetamine ja demagoogia. Nad on väga loomulikud valetajad. Peavad end
    võimekamateks, kui nad tegelikult on.
    + Süütunde puudumine. Võimetus tunda süüd ja kahetsust, võib süüdistada hoopis ohvrit.
    + Kõrgendatud enesehinnang, ületähtsustatud ettekujutus enda olulisusest
    + Tunnete teesklemine.
    + Võimetus vastutada enda tegude eest.
    + Emotsionaalne külmus. Surm, vigastused, tapmised, jätavad psühhopaadi emotsioonituks.

    Histriooniline isiksushäire.
    + Püsiv iha erutavate sündmuste, tunnustuse ja tegevuste järele, kus oleks võimalik olla tähelepanu keskpunktis.
    + Enesedramatiseerimine, teatraalsus, emotsioonide liialdatud väljendamine.
    + Õõnes ja labiilne emotsionaalsus.
    + Egotsentrilisus ja hoolimatus teiste vastu.

    Nartsissistlik isiksushäire.
    + Usub õigusse saada erikohtlemise osaliseks.
    + Kasutab teisi inimesi enda huvides ära.
    + Nõuab rõhutatult enda imetlemist ja tähelepanu.
    + Käitub üleolevalt ja häbenematult.
    + Empaatiavõime puudumine.
    + Inimene peab ise end tähtsaks ehk ta liialdab ja suurendab oma saavutusi.
    + Eneseimetlus.
    + Usub siiralt, et ta on ainulaadne ja erakordne.

    Sadism.
    Kalduvus seksuaalsele aktiivsusele, mis hõlmab valu, häbistamise ja alandamise tekitamist. Sageli saavutab inimene seksuaalse erutuse sadistlikust aktiivsusest.

  • Siim Pauklin

    Kultuuri areng reaalajas ja reaalelus: “Politseil on vahi all rekordarv pedofiile”. Vt. linki allpool. Tekib paratamatult küsimus, kas see on trendi algus ja mis on selle reaalelulise muutuse põhjus?
    http://www.err.ee/602184/politseil-on-vahi-all-rekordarv-pedofiile