Milleks meile idufirmad?

idufirmade-joonised-copy-of-copy-of-new-page-2

Sten Tamkivi, Kristjan Lepik

Eesti armastab ja vihkab oma startup-ettevõtteid. Mitte millestki alustades, vaid ajude ja pikkade öötundidega suure raha tegemise lood tunduvad mõnele romantilisemale vaatlejale nagu kaasaegne ime ja meie majanduse ainus päästerõngas. Teise jaoks on kogu see “äpindus”  arusaamatu, naiivne mäng. Iga idufirma-loo peale on põlglikke rehmajaid, kes tahaksid rohkem neile läbinisti tuttavat “päris majandust”, aga on ka elevil kaasaelajaid.

TEADMATUS POLE PAHA PÄRAST

Pelgalt viimase kuu jooksul on sõna “startup” või “idufirma” esinenud Eesti meedias 1-19 artiklit päevas. Enim majandus- ja IT-väljaannetes, aga üha rohkem ka üldhuvi-kanaleis:

Allikas: station.ee

Selle kajastuste-laine sees torkab aga silma püsiv alamhulk negatiivseid hinnanguid: kuidas nad tegelevad mõttetute asjadega, räägivad ennast suuremaks kui sisu väärt on, põletavad raha ja ehk isegi on kuidagi ebaausad. Näiteks alles äsja oma tootesse investeerima asunud, käibe-eelse startupi Jobbatical aastaaruannetest tuuakse parastavalt välja kahjuminumbreid, ja üks segaduses lugeja ütleb otse välja, et ta ei saa aru, mis värk selle Transferwise’i kahjumiga on, räägiti ju, et juhid pidid ju jube rikkad olema. See kõik võib esmapilgul tunduda lausa pahatahtlik trend, aga usume, et skepsise taga on lihtsalt palju teadmatust ja väärinfot selle kohta, mida idufirmad püüavad teha ja kuidas nende progressi hinnata.

Subjektiivsete arvamuste kõikumine seinast seina on vabas meedias igati OK. (Lugejate kommentaarides toodud anonüümseid hinnanguid noorte ettevõtjate isikute kohta ei soovita siiski lugeda, nagu ikka.)  Eesti tehnoloogiafirmade asutajate seas on valdavaks reaktsiooniks igale järgmisele torkele üksteise lohutamine, et ära pane tähele, tee oma asja, karavan läheb edasi ja kui su äri juhtumisi õnnestub, siis küll ka sentiment muutub.

Aga äkki õnnestuks meil sektori kapseldumise asemel rahulikult läbi valgustada mõned kitsaskohad ja eeldused, mille raames idufirmad toimetavad, et ka nende varases faasis oleks avalikkusel kergem hinnata, kuidas neil läheb? Ja mine tea, ehk ka vaikimisi positiivsemalt suhtuda.

Seda siinses postituses teha proovimegi, nii puust ja punaseks ja visuaalselt kui välja tuleb. Alustame kohe päris algusest: millises tehnoloogilises keskkonnas startupid maailmas tekivad, kuidas nende mõnikord jaburad tooted arenevad, kes kogu seda eneseotsingut rahastavad ja miks meil neid veidraid moodustusi Eestis üldse vaja on.

ÄRATÕUGE: Tehnoloogia odavnemine

Inimestena oleme me harjunud ümbritsevast maailmast mõtlema lineaarselt. Näiteks homne tööpäev on ootuspäraselt sama pikk kui tänane ja iga järgmine neist 186 kilomeetrist Tallinnast Tartusse on sama pikk kui eelmine. Ka areng toimub enamasti tasapisi. Selleks, et kaks korda kiiremini joosta tuleb aastaid trenni teha, ja algkoolist doktorikraadini arendatakse oma teadmisi lausa aastakümneid. Meie jaoks ei ole tavaline mõelda, mis juhtuks, kui sa teeks midagi juba täna 2X paremini kui eile, ja ülehomme duubeldaks tulemusi veelkord.

Eksponentsiaalne kasvukõver ehk “hokikepp”

Aga juhtub nii. Näiteks selline näeb välja graafik kui algne väärtus 0.1 (olgu see siis klientide arv, kasum, pingutus, mis iganes) kahekordistub iga päev ja jõuab juba 24 päeva pärast väärtuseni miljon:

Tänu järsule raketi-kiirendusel paremas servas tabab sellist graafiku vaatajat üks meelepete: tundub, nagu esimesed 15 päeva ei toimugi midagi. Aga tasub meeles pidada, et kasvamise pingutus igast punktist järgmiseni ei ole mitte kuidagi väiksem või lihtsam kui miljonite mäng lõpus. Seega ka selle graafiku näiliselt “lamedad” esimesed 7 päeva “vaikset tiksumist” peidavad endas 64 korda kasvu: 0.1, 0.2, 0.4, 0.8, 1.6, 3.2, 6.4…

Kui need nii põhimõtteliselt erinevad lineaarsed ja eksponentsiaalsed arengud ristuvad, tekib inimeste peades teatav kognitiivne konflikt, millele juhtis 90ndatel tähelepanu Microsofti asutaja Bill Gates: inimesed ülehindavad tehnoloogia arengu lühiajalist mõju ja alahindavad muutust, mis juhtub pikaajaliselt. Piltlikult öeldes on vanavanema jaoks Oculuse tehistõelisus aastaid lihtsalt üks veider kehva graafikaga arvutimäng, kuni ta ühel hommikul sealt enam oma lapselapsi enam üles ei suuda leida:

idufirmade-joonised-copy-of-copy-of-new-page-2

Paljudes tehnoloogia-valdkondades elamegi me mitte lineaarsete, vaid eksponentsiaalsete muutuste ajastul, iga päev. Ka ilmselt tehnoloogia-kauged inimesed on ehk kuulnud Moore’i seadusest, mis ütleb, et iga 18 kuu järel kahekordistub sama raha eest saada oleva tehnoloogia arvutusvõimsus. Seda trendi oleme saanud jälgida juba enam kui sajandi ja seni on kõik aeg-ajalt kerkinud pidurdumise märgid edukalt ületatud:

Moore'i seadus kirjeldab, kuidas arvutid muutuvad kiiremaks ja odavamaks
Moore’i seadus kirjeldab, kuidas arvutid muutuvad eksponentsiaalselt kiiremaks ja odavamaks.

Lisaks tarbija rõõmule veel sagedamini müügile paisatavast kaks korda kiiremast iPhone’ist tähendab see trend eksponentsiaalset muutust tehnoloogia loomise poolel tegutsejatele. Kui keegi programmeerib tarkvaratoote, siis ta võib kindel olla, et iga 18 kuu järel maksab selle ülalpidamine 2X vähem, või jaksab sama tarkvara 2X rohkem ära teha. Seda muutust saab ärikeskkonnas siis vastavalt kasutada selleks, et teenida ajas üha suuremat kasumit, või lasta turu laiendamiseks jätkuvalt hindu madalamaks:

Vähem kui 25 aastaga langeb $500 hinnaga alustava tehnoloogia hind alal 5 sendi. Allikas: KPCB

Moore’i seadus ei ole tehnoloogia võimekuse ja hinnamuutuse lagi. Näiteks ühe inimese genoomi kaardistamise puhul on 100 miljoni dollarisest hinnalipikust saanud vaid kümnekonna aastaga 1000 dollarit:

historical-cost-per-genome-and-moores-law
Alates 2007. aastast on geenitehnoloogia odavnenud arvutitest järsult kiiremini.

Hea uudis on, et sellises keskkonnas saavad järjest pisemad tiimid järjest väiksemate vahenditega teha ülisuure mõjuga ettevõtteid, ka väikeses Eestis.

Tehnoloogia PEALE äri ehitamise veidrused

Startup ehk idufirma on Steve Blank’i sõnastatud populaarse definitsiooni kohaselt “ajutine inimorganisatsioon, mis otsib korratavat ja skaleeritavat ärimudelit”. Siin torkab ilmselt silma eristus, et startup ei ole seega veel “päris firma”, mis teab, kuidas ta raha teenib, vaid grupp inimesi, kes alles otsib seda teed.

Suurem osa Eesti idufirmasid on oma uute äriideede realiseerimiseks ja opereerimiseks otsustanud kasutada tarkvara. See lihtsalt muutub nii kiiresti kättesaadavamaks ja pakub mudelite katsetamiseks palju paindlikkust. Seda, mida enne tehti tehasetäie füüsiliste masinate ja sadade teenindavate inimestega, tehakse nüüd näiteks tarkvaraga mõjutades ühte tööpinki või korraldades klienditeenindust tehisintellekti toel läbi iseteenindus-äppide.

Tarkvarapõhisel majandusel on veel paar huvitavat omadust.

Esiteks on tarkvaratoote puhul iga järgneva koopia tegemise marginaalne kulu null. Kui üks miljon täiendavat Tallinki klienti eeldavad firmalt mitmeid miljardeid uute laevade ehitamise investeeringuid, siis täiendav miljon Skype kasutajat maksis firmale otsestes kuludes vaid niipalju sente kui läks tarkvara allalaadimiseks serveriruumi ja internetimahtu. Interneti ülesehituses on koopia tegemine nii loomulik osa, et me isegi ei mõtle sellele, et kui nt Postimehe või Delfi avalehte külastab korraks 100,000 lugejat, siis nende arvutitesse ja telefonidesse sündis välgukiirusel 100,000 identset isiklikku koopiat:

marginal_cost

Teiseks, mida sügavamale juba toimivasse majandusse tarkvaraga torkima minnakse, seda tõenäolisem on, et palju uusi ideid on kõrvaltvaataja jaoks võõristavad või lausa lollakad. Näiteks kui keegi üritab katsetada viise, kuidas tarkvara abil paarikümne aasta pärast Marsi-reisidel vee- ja hapnikuvaeses keskkonnas astronautidele süüa toota, siis võib teeme esimene prototüüp olla ju lihtsalt tarkvara-põhine lillepott. Ei ole kahtlust, et keskealisel Eesti mehel, kes juba lapsest saadik on näinud, kuidas vanaemal kaktused ka savist potis edukalt kasvasid on esmareaktsioonina selge, et tegu on mõttetu vidinaga. Tõepoolest, miks juhtida niisutussüsteemi tarkvaraga, kui vanaemal on kastmiseks piimapaki-kann?

Kui tehnoloogiline innovatsioon tundub kõrvalseisja jaoks kohe hea mõte, on see pigem marginaalne parendus olemasoleva suhtes, mitte eksponentsiaalsete tehnoloogiate ära kasutamine. Pisikeste parenduste häda on aga see, et õnnestumise korral on ka võit inkrementaalne, mitte suurusjärkusid suurem.

Teekonnal rumalusest tõsiduseni läbib iga idee küpsemisfaasi, seda katsetatakse ja selgitatakse ja ühiskonnal läheb aega et sellega harjuda ja normaalseks pidada. Vaata kasvõi enda pealt, kuidas Sa ise suhtusid 1995. a suure antenniga Nokia mobiiltelefonil SMSi toksimisse, võrreldes sellega, kuidas täna kasutad oma nutitelefonis Facebooki. Põhimõtteliselt saadad ju tähemärke üle mobiilivõrgu, aga midagi tundub nagu teistmoodi?

Samasugusel kõveral esimestest veidrustest masskasutuseni on ka täna terve rida tehnoloogiaid:

emergingtech_graphic-2
Täna “kuumadest” tehnoloogiatest on mõned optimistliku haibi tipul, teised aga juba mõistlike rakenduste aluseks. Allikas: Gartner

Kolmandaks tasub meeles pidada, et tehnoloogiaga eksperimenteerimise mängumaa on väga erinev alustava idufirma puhul, võrreldes mõne pika ajalooga, suure ja rikka firmaga.

Kui Sa oled ilma brändi, ressursside ja klientideta startup, siis sa ei saa eraldada 5% oma miljardi-käibest labori-ekperimentideks, sest… sul ei ole veel käivet. Sa pead suutma ka oma esimest toodet müüa, et kellelegi palka maksta. Ja selle esimese tootega turule minnes sa pead olema 10 korda parem kui kõik senised tooted turul, et üldse keegi sind ära kuulatagi viitsiks. 10% odavam või kiirem ei ole uue tulija jaoks piisav.

Just nii näemegi tekkimas tarkvarapõhiseid mudeleid, kus mõni uus tulija pakub vana ja kallist teenust näiteks päris tasuta. Mis võiks olla tarbija jaoks ahvatlevam? Suurte murrangute käigus toimub seega loodava väärtuse krabamine ettevõttesse (value capture) teistmoodi.

Näiteks Skype võttis vanade telekomide käest ära ca $30B+ kaugekõneäri, aga teenis ise sama ajaga, üle pikkade aastate kokku vaid $3B käivet (tulu). Seega $27B jäeti justkui teenimata, ja jagati robinhoodilikult laiali hoopis tarbijate rahakottidesse, s.t mujale majandusse – tarbimisse, säästmisesse ja nii edasi. Sellist käitumist võib vaadata kui vanast ärist õhu väljalaskmist ja head asja kogu maailmale (kõigile tarbijatele), aga võib alati ka mõnitada, et küll need Skype asutajad on lollid, oleks võinud ju kohe 2X või 10X suuremat kasumit teenida. Tähelepanuta jääb, et vaid natuke odavam toode tasuta pakkumise asemel poleks ilmselt olnud piisav, et üldse keegi hooliks.

Aga kust see raha siis tuleb?

Eksponentsiaalselt muutuvas keskkonnas, pea olematut edu-tõenäosust ignoreerides idufirma loomist nimetataksegi riski võtmiseks. Riski võtavad firma asutaja, esimesed töötajad ja investorid. Klient enamasti ei võta riski vaid ostab toote turuhinnaga. Riski ei võta ka riik: ka startupi põhjaminemise korral maksab see samamoodi makse nagu iga teine firma, eriti Eesti puhul, kus peamine maksukoormus on palkadel, mitte kasumil. Startupil esimesed ju on ja teist mitte. Ja kohe kindlasti ei võta mingit riski kõrvalised pealtvaatajad.

Seega üks hea uudis: vastandina aeg-ajalt kõlavatele sapistele kommentaaridele, ei saa ka põhja mineva idufirma puhul “petta” mitte keegi, kui ettevõtja ajab asju ka pankroti korral seaduslikult ja eetiliselt. Traagikat muidugi jagub, mõnes peres peab vanem leidma uue töö ja mõne varajase fänni jaoks võib kaduda ka meeldiv toode — aga need asjad on pigem normaalne tsükkel majanduses, mitte startupide eripära.

Toote arendamise algkapitali vajadust saame graafikul visualiseerida J-tähe kujulise kurviga. Tüüpilise idufirma alguses on vaja osta mõned arvutid ja lauad, ja palgata nende taha tarkvara looma ja müüma mõned riskialtid inimesed. Kui toode valmis saab ja keegi seda ostab, tuleb raha tagasi, loodetavasti üha kiirenevas tempos, kuni seda hakkab üle jääma ise oma kulude katmiseks ja lõpuks ka investoritele:

Aga unustame hetkeks tarkvara. Lihtsama näite peale mõeldes peab festivalil jäätiseputka rajaja hommikul ostma 100 jäätist hinnaga 1 EUR, et müüa need õhtuks maha hinnaga 1.20/tk. Sellisel juhul on tal vaja ärisse sisenemiseks 100 EUR algkapitali ja 12 tundi hiljem on ta tagasi teeninud 120 EUR. Keerulise tarkvarafirma puhul on graafiku kuju sama, aga telgede markeeringud erinevad: näiteks võib toote turuleviimiseni investeeringuvajadus olla mitte 100 EUR vaid 10 miljonit EUR, esimese käibe tekkimise punkt mõõdetav 24 kuuga 12 tunni asemel, ja see, kas toote hilisem müügihind on 1.20 või 1200 EUR tükist kapitali kaasamise hetkel veel täiesti ebaselge.

Äri õnnestumist saab kummalgi juhul hinnata ainult planeeritud eesmärkide täitmise järgi. Eeldame näitena, et idufirma investorid on nõustunud, et esimesed kaks aastat ei ole vaja tulu teenida, vaid on hilisemaks teenimiseks vaja tehnoloogiline platvorm ehitada. Sel juhul selle idufirma esimese kalendriaast aruandest kahjumi leidmine on umbes sama sisuline analüüs, kui lehepealkiri jäätiseputkast, kes enne uste avamist oli külmkapi täitmise kulude tõttu juba “sügavas kahjumis”. Tulude-kulude vahekord saab teatavaks siiski alles õhtul, kui kliendid on tagasi koju läinud.

Ajal ja kulul on tehnoloogiamaailmas veel üks seos. Eksponentsiaalsete muutuste tempo on paradoksaalsel moel halb uudis neile, kel on julgust alustada konkrentidest isegi vaid aasta-kaks varem. Varem startijad võivad “trahvina” innovaatilisuse eest kanda sadu kordi suuremaid kulusid kui ettevaatlikumad konkurendid, kes rakendavad mingi tehnoloogia järgmist, odavamat versiooni. Eksponendid töötavad mõlemat pidi: võidud kasvavad kui lumepall ja vead tapavad kiiremini kui kunagi varem, sest su konkurendid naudivad samuti eksponentsiaalseid laineid.

On olemas investorid, kes soovivad rahastada prognoositavate rahavoogudega “jäätiseputkasid” (näiteks pangalaen või  private equity) ja kardavad kui tuld nii suurt riski nagu tehnoloogiasektoris. Ja on riskiinvestorid (venture capital), kes otsivad fikseeritud 6% aastatootluse asemel oluliselt suuremaid võite.

Idufirmade investorid annavadki neile raha arvestades, et igas katsetuses tulemuseni ei pruugita jõudagi. Riskikapitalistide puhul jääb üle 50% tehingutest kahjumisse, ja 5% tehingutest toovad üle 10-kordselt investeeringu tagasi. Väga huvitav on statistika, mis näitab, et kõige edukamate fondide kaotusega tehingute osakaal on kõrgem kui keskpärastel fondidel. Ebaõnnestunud projektid on selle äri lahutamatu osa.

1461903423332
Ka parimate riskikapitalistide tehnigutest pooled kaotavad raha ja 6% toovad 60% kogukasumist. Allikas: Benedict Evans

Ei asutajate ega investorite seas ole inimest, kes kindlalt ette teaks, milline innovatsioon õnnestub ja milline mitte. Kogu sellekohane teadmine on tagantjärele tarkus – lihtne on hiljem öelda, millistesse idufirmadesse pidanuks investeerima ja millistesse mitte.

Muidugi on ka variant austada vanasõna, et “võlg on võõra oma” ja teha asju ise, väliste investoriteta ja nö peost-suhu kasvades.

Selle kõige lihtsam näide tarkvaramaailmas on müüa ühele kliendile inimtunde, mitte arendada toodet/teenust, mida saaks kasutada miljon inimest. Jah, risk on madalam, sest uue programmerija palkamisega saab venitada senikaua, kui uus klient juba tuludega ootamas. Aga samas skaleerub see äri lineaarselt koos uute inimestega. Töötundide kogusele rajatud tehnoloogiaäri kasvatamine eeldab India või Ukraina rahvaarvu, mitte Eesti oma. Liigne riskikartlikuse tulemus Eestile: majandusharu kasvul on rahvaarvu lagi ees, ja see lagi on meil kordi madalamal kui konkureerivatel riikidel.

Teine variant on ehitada küll tulevikus skaleeruvat toodet, aga ainult nii, et edasi investeerid seda raha, mida juba teeninud oled. Mitte kaasata professionaalsete investorite kapitali. Tulemus: konkreetne äri kasvab oluliselt aeglasemalt kui hästi rahastatud konkurent, ja selle tõenäosus mitte võitjaks tulla on ülisuur. Samuti jääb Eestisse lühiajaliselt palkade, maksude jm kuludena saabumata välisinvestorite raha.

Milleks EestiLE NEED sageli tuksi minevad ÄRID?

Jättes kõrvale pelgalt lihtsama portfelliteooria, et ühe kasvama hakkava Skype, Transferwise või Pipedrive’ni jõudmiseks on meil vaja 100 tiimi, kes oma idufirma ehitamist prooviksid, on juba täna näha, millist spetsiifilist kasu toovad startupid Eesti majandusele.

Esiteks välisinvesteeringud. Riskiinvestorite panused Eesti idufirmadesse on jõudsalt kasvanud (kogukonna vabatahtlike poolt peetav tabel asub siin), 2014 aasta 68 miljoni EUR järel jõuti 2015 juba 100 miljoni piirimaile (2016 numbrid on veel poolikud). Kuna kohalike investorite kiht on õhuke on viimasel kahel aastal üle 90% startupi-miljonitest olnud otsesed välisinvesteeringud:

screenshot

Teiseks loovad idufirmad juba varajases faasis kõrgepalgalisi töökohti. Mida varajasemas faasis idufirma, seda suurema osa kuludest moodustavad tööjõukulud. Eesti idufirmad maksid 2015.a. palkadeks hinnanguliselt 55 miljonit eurot, sellest ligikaudu 23 miljonit on otsesed tööjõumaksud ning ülejäänud läheb suures osas tarbimisse. Lisaks kaudsed tulud riigile – investorid ja partnerid, kes oma külastustega Eestisse nii raha kui teadmisi jätavad.

Seega vähemalt 60 miljonit eurot aastas tuuakse Eesti majandusse idufirmade poolt, ning veel 2007 aastal oli see summa nullilähedane. Idufirmad ei vaja Eestist enamasti kliente ning välisinvestorid paigutavad selle summa teise riiki, kui Eestist piisavalt häid meeskondi ei leia. Seega on see raha, mis muidu Eestisse ei jõuaks. Ning isegi kui idufirma kõige kaduva teed läheb, siis on need summad ikkagi Eesti majandust toetanud.

Kolmandaks, kui meil ei ole firmasid nende riskantses alguses, ei ole meil neid ka nende edukas lõpus (IPO, M&A, etc). Alloveval joonisel on näitena toodud USA tarkvaraettevõtte Box finantseerimise ajalugu. Kui esimesed investeeringud olid tehtud väga kõrge riskiga tooresse projekti, siis neid finantseerisid riskikapitalistid (teiste hulgas ka DFJ, mille juht on Steve Jürvetson). Viimased investorid võtsid juba palju vähem riski, kuna ettevõte oli juba küpses faasis ning valmistus börsile minekuks. Siit on ka näha, et ühe tehnoloogiaettevõtte finantseerimine on palju erinevaid tehinguid sisaldav keerukas protsess. Igal joonisel olevas punktis on ettevõtte omanikel ja juhtkonnal palju valikuid – millist tüüpi investoreid kasutada? Kas müüa ettevõte üldse maha? Näiteks umbes 100 miljoniga müüdud GrabCAD jõudis oma arenguga asutajate müügihetkeks selle joonise keskele ning jätkuvalt oli kahjumlik. Kuigi mõned on ka kritiseerinud müüki, siis vaadake jooniselt tootlusi – hilisemate investorite tootlused olid Box’i puhul väikesed või isegi negatiivsed, võitjad on need, kes sisenevad vara:

28-box-returns
Box.com eri faasi investorite teenistus nende börsile minemisel. Allikas: Disruption Observer

Lisaks erilistele patriootidest idufirma-asutajatele, kelle kogu majandustegevus on Eestis (näiteks Jobbatical, Fleep, Plumbr jne), on Eestile kasulikud ka meie asutajate välismaised seiklused. Levinud mudeli kohaselt on Eesti idude emafirma sageli mujal, ja Eestis on “vaid” arenduskontor. See mudel on edukalt püsinud 2000-ndate keskpaiga suurtest näidetest nagu Skype ja Playtech, aga sama liini jätkavad täna enamik teisi väliskapitali kaasajaid. Eesti tütarfirma on selles mudelis kogu aeg “kasumis”, sest rahvusvahelised maksujuristid soovitavad nii: emafirma kannab tavaliselt kulude katteks Eestisse raha nt 8-12% fikseeritud “kasumiga”, eriti kuna meil tulumaksu investeeringutel ju ei ole. Aga see on ka kohaliku “kasumi” lagi, päris tulud nii ettevõtte klientidelt kui ka võimalikest firma müükidest tulevikus liiguvad ikkagi seal, kus emafirma.

Ja veelgi pikema vinnaga on meil kasu ka sellest, kui välismaal tegutseval etteõtjal on Eestis ainult oma isiklik investeerimiskeha, mis hoiab tema aktsiaid. Kõigi meie suuremate startup-edulugude taga, kas siis kui nad on välismaal registreeritud on ports asutajate OÜ-sid, kuhu edu korral võiks laekuda omanikutulu. Need OÜ-d otse ei loo küll eriti töökohti, ega pole neil veel lähiaastail midagi investeerida — aga kui mõnel nendest on ühel päeval kontodel esimene kümme miljonit Ameerikas teenitud raha, küll ka need edasi-investeeringud tulevad kuniks meil siin uusi startuppe leidub.

Kuidas siis mõista IDUFIRMAT?

Üks vana hea trikk, kuidas ühiskonnas koos edukamalt hakkama saada on rakendada empaatiat, ja proovida ennast asetada teise inimese kingadesse. Loodetavasti on ülaltoodu aidanud pisut selgitada, miks isegi sageli tuksi minevad idufirmad on Eesti majanduse jaoks kasulikumad, kui nende puudumine.

Lõpetuseks mõned praktilised soovitused, kuidas ka kõrvalseisjad võiks paremini mõista meie idufirmade tegevust ning saada aru, kas neil parasjagu läheb halvasti või hästi:

  • Pea meeles, et idufirma vaikimisi seisund on ära suremine. Idufirma asutaja kogu eksistentsi mõte on iga nädal eemaldada jägrmine risk, mis tema firmad hääbumise poole kallutab: leida investor, palgata puuduv inimene, parandada ära toode, leida esimene maksev klient jne. Mida lähemal on hetkeks kaasatud kapitali jääk pangaarvel nullile, seda stressirohkem on tiimi seisund, vaatamata nende lõputule ja siirale usule, et lõpuks kõik siiski õnnestub.
  • Ole vaikimisi heatahtlik ja optimistlik. Kogu ülejäänud turg on selle startupi vastu niikuinii, umbes 80% tõenäosusega kaob see esimese 4 aasta jooksul. Selles ohus ei ole uudisväärtust, selle trajektoori prognoosimine ei ole raketiteadus ja “allakäigu tõendite” leidmine ei loo kellelegi väärtust juurde. Kui suhtled raskelt haige sugulasega, kas siis pigem plaksutad uute kasvajate vohamise peale, või rõõmustad, et mõni verenäitaja on ka paremaks läinud viimases analüüsis? Patsuta talle parem õlale ja soovi parimat.
  • Äriregistri raamatupidamisaruanded on idufirmade puhul paraku vaid küsitava väärtusega meelelahutus, aga enamasti täiesti kasutud varajase tehnoloogiaettevõtte hindamisel. Kahjum kirjeldab palgafondi, aga isegi seda ei anna hästi tagasi arvutada, kui Sul on teada vaid “aasta keskmine töötajate arv”. Seda siis firma puhul, kes palkab ja vahest ka vallandab nädalatega, kellel aasta alguses võib olla 2 ja lõpus 48 inimest… Raamatupidamises on betoon põhivara, targad inimesed aga mitte. Investeering ajudesse on paberil lihtsalt kulu.
  • Mõtle järele, mis raha see on, mis ettevõtte algusfaasis “põleb”? Investorid teevad oma otsused teadlikult ja teenivad portfelli peale tulu, mitte ei saa petta. Asutajad on pannud mängu teadlikult oma viimase kapitali ja parimad aastad – ka neid ei peteta. Isegi EASi või Euroopa Liidu toetused on taotletud avalike mängureeglite kohaselt. Kui Sa arvad, et riik varajastesse tehnoloogiatesse toetusi jagama ei peaks, siis mine valimistele, mitte ära nahuta idufirmat, kes ulatab käe iga õlekõrre järele, mis eduni aitab elus püsida. Startup ei peta kelleltki välja tema maksuraha, vaid vastupidi – idufirma kõige suurem kulu on reeglina palgafond, mis pea täies mahus läheb ju Eestis tarbimiseks ja kuni 68% tulu- ja sotsiaalmaksu-kuluks.
  • Kui Sind tegelikult huvitab, siis küsi asutajalt parem, mis numbreid tema jälgib oma äri praeguses faasis ja kuidas nendega läheb. Tasub ka mõista, et erinevas faasis idufirmadel on ka erinevad mõõdikud – kes mõõdab tehingute arvu, kes kasutajate kasvu, kes juba käivet. Üldiselt on tuhat põhjust, miks varajases faasis oma sisenumbreid mitte avaldada, eriti kui need nädalati veel üles-alla pendeldavad. Aga küsija suu pihta ei lööda, ja paljude idufirmade filosoofiasse tegelikult sobitub läbipaistvus hästi.
  • Ära kunagi mõnita läbikukkujat. Riskijulgus, seejuures julgus kukkudes püsti tõusta, püksipõlved kloppida ja uuesti proovida on Eesti majanduse pika-ajalise edu ainus võimalus.
  • Andres Susi

    Väga hea postitus! Sellest võiks teha veel ühe summary postituse stiilis “kuidas seletada sugulastele, millega sa tegeled” :)

  • Tõnu Roolaht

    Kui raamatupidamisandmed ei väljenda algfaasis idufirmade puhul midagi, siis miks ei ole loodud “eksponentsiaalse kasvu” konteksti sobivat eesmärgi suunas liikumist kajastavat avaliku ja arusaadava aruandluse head tava. On ebaaus loota, et traditsiooniline ettevõtlus peab alluma läbipaistvuse reeglitele ja riskijulgus jätab õiguse “ahju taga nahistada”. Kui väide on, et raamatupidamine ei kajasta idufirmade arenguseisu adekvaatselt, tuleb ühiskondliku kriitika vältimise sõnumiga panustada läbipaistva, avaliku ja selgitatud aruandluse hea tava loomisesse.

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Nojust, vaikimini eeldus on ju ikka “ahju taga nahistamine”…

    Idufirmadel ei ole vaja eraldi raamatupidamist, majandusarvestus laiemalt on teabetööle jalgu jäänud, seda räägitakse alates sellest, et ka suurte firmade puhul GAAP jm raamtupidamisstandardid ei võimalda inimkapitali _investeerida_ (vaid sellele ainult kulutada) kuni GDP radarilt mööda libisevast väärtusloomeni riikide võrdluses. Otsisin kiirelt ja isegi Eestis leiab sellekohaseid arvamuslugusi nt 12 aasta tagant: http://www.aripaev.ee/uudised/2004/04/11/inimkapitali-saab-moota
    Raamatupidamismetoodikad on kahjuks minu isiklikest huvidest ja kompetentsist nii kaugel, et jätan selle rõõmuga teistele. Praktikuna lihtsalt ütlen, et varases faasis teadmistemahukas äris on jooksev raamatupidamisaruanne midagi, mida tehakse riigile ja audiitorile, mitte juthimistööriist.

    Kuna see nii on, siis kasutatakse sisemiselt juhtimiselt teisi mõõdikuid, ja nagu viitasime, on neid palju ja nad muutuvad sageli. Finantsi puhul jälgib iga startup rahajääki pangakontol, mitte arvestuslikku finantstulemit. Ja toote progressi mõttes nt Teleporti puhul jälgisime kaks aastat tagasi kasutajate kasvu, siis liikusime “profileeritud” kasutajate jälgimisele, mida kauem aeg edasi liigub, seda rohkem on andmeid, et jälgida ka kasutusmustreid, mitte ainult uute kasutajate lisandumist. Lisaks hoiame silma peal mitmetel meie spetsiifiliste elukalliduse ja -kvaliteedi andmestikega seotud meetrikatel. Igal ühel meie eesmärkidele ja toote ülesehitusele vastavad definitsioonid. Mina ei näe, et neid oleks mõistlik või võimalik kuidagi GAAP-moel standardiseerida, kui kedagi konkreetne startup huvitab, siis on palju lihtsam küsida, “mida mõõdate ja kuidas läheb?”

    Mis puudutab “suuremal organisatsioonil on oma miinused”, siis sellest, miks need miinused viivad kaotuseni väiksemate ja kiiremate konkurentide ees, on klassikud piisavalt kirjutanud: http://www.claytonchristensen.com/key-concepts/
    Aga kui Swedbank tahab oma kõhus inkubeerida uutmoodi fintechi või Eesti Energia kondensaatoreid, siis lasku muidugi käia.

  • Andrus Kurvits

    Väga hea ülevaade ja selgitused. Tänud!

  • Mart Tasa

    Kiitus hea ja ülevaatliku artikli eest! Proovides mõista mõlemat osapoolt (nii pro-startup kui ka sellist keskmiselt skeptilist nn vanakooli inimest), siis ma arvan, et annaks hea pildi see, kui tõsta rahavoogude J-kõver selle “Emerging Technology Hype Curve’i” peale. Ehk siis, kõige rohkem vilet ja hype’i tuleb siis, kui projekt või idee on alles lapsekingades, ent täpselt hoomamatu (? = sest kõik startupid ei jõua eksponentsiaalse kasvu faasi ja konkreetsete kasuminumbriteni) potentsiaal on tohutu. See selgitab (vist?) ka skeptilisust Transferwise’i osas – sellises mahus turundustegevust saab jätkata seni, kuni uut raha peale tuleb. Kui ei tule, siis on lõpp kiire (?). Niisiis ka idufirmade puhul saavad nad rohkem tähelepanu siis, kui otseselt tulemusi ette näidata ei ole, ent hiljem kui juba tulemused on, siis ei ole vaja enam sellist meediaelu. Niisiis tundub mulle nn keskmise inimese skeptilisus põhjendatuna.

    Teine küsimus on startupide ja idufirmade mõiste definitsiooni osas. Antud juhul (ja Eestis vist üldiselt) on idufirmaks eelkõige IT-idu a la äpp. Kuidas aga liigituks näiteks Tesla sellesse konteksti? Kas Tesla on idufirma või järgivad nemad eelkõige nn lineaarset mudelit. Kui aga viimast, siis kuivõrd on põhjendatud kõrge ettevõtte väärtus (aktsiahinna põhjal arvutatuna) ja kehvad majandustulemused, kui võrrelda neid “traditsioonilisemate” autotootjatega a la Daimler?

    Kolmas küsimus on filosoofilisemat laadi ja suunatud rahandusinimestele. Et kuidas on selline üldisem “eksponentsiaalse kasvu ootus” ja seetõttu pilvedes olevad idufirmade väärtused põhjendatav praeguse “anomaalse(?)” odava raha ajastuga? Sest üldiselt ei ole eksponentsiaalse raha kasvu (ettevõtte väärtuse) lubamine ju midagi uut. Analoogselt toimisid ja toimiks ka erinevad püramiidskeemid (ei taha kuidagi solvata idufirmade konteksti antud juhul), ent miskipärast on ühiskondliku kokkuleppe tulemusel otsustatud, et püramiidskeemid on ebaseaduslikud (või vähemalt taunitud).

    Aga jõudu kõikidele idudele!

  • Mart Tasa

    Ja võib-olla üks filosoofilisemat laadi järjemõte veel idufirmade kohta, mis võib-olla aitab põhjendada ühiskonna üldisemat laadi ebausku(?) idufirmade osas ja pigem alateadlikku kiindumust traditsioonilisemate ettevõtete vastu (tulles tagasi selle lineaarse ja eksponentsiaalse ettevõte väärtuse kasvu joonise juurde): Kuigi idufirmade väärtus kasvab potentsiaalselt küll eksponentsiaalselt, siis saab sellest väärtusest osa võrdlemisi väike osa ühiskonnast, kuna IT-idufirmade nö tarneahelad/väärtusahelad on lihtsalt niivõrd lühikesed. IT-firmas on ju väga jämedalt öeldes tööl hunnik IT-spetse ja juhid, keda isegi parema tahtmise korral ei saa olema suhteliselt suur arv/läbilõikav osa Eesti ühiskonnast (muidugi, mingil määral annab ettevõtet küll Eestis laiendada, tuues sisse väljast spetsialiste juurde, aga summa summaarum ei hakka meil kunagi olema enamus ühiskonnast ju kõrgharidusega IT spetsialistid?). Traditsioonilisemas ettevõttes, mille väärtuse kasv on heal juhul lineaarne, jaguneb see lisandväärtus palju laiemale osale ühiskonnas, alates inseneridest ja juhtidest kuni tehasetöötajateni, tarnijateni ja laotöötajateni. Kui võtta arvesse, et järjest kasvava osa tööülesannetest on asendatav arvutite-robotite poolt, siis on äärmiselt tähtis kuidagi kaasata ka seda ühiskonnaosa sellesse väärtusahelasse, mis muidugi muudaks eksponentsiaalset väärtuse kasvu trendiga lineaarse suunas. Või mitte? Või aitaks seda olukorda tulevikus lahendada kasumimaksu kehtestamine ettevõtetele ja nii nö vägisi selle rikkuse ümberjaotamine ühiskonnas?

  • Martin Vahi

    Rääkides vastastikusest armastusest, siis hea oleks teada, kuidas Hr. Sten Tamkivi’l see empaatia rakendamine siis välja nägi, kui ta Skype direktor oli ja USA luureagentuur, NSA, Skype inseneridega koostöös, järelikult ka Skype direktori, kas Sten Tamkivi või tema vahetu järglase, Tiit Paaninan’i, teadmisel, Skype’i pealtkuulamismooduli paigaldas?

    Skype osteti Microsofti poolt Wikipedia jutu järgi 2011_05_11.

    Sten Tamkivi oli, Wikipedia jutu järgi, Skype direktor ajavahemikul 2005–2012.

    Tsitaat aadressilt:

    https://www.theguardian.com/world/2013/jul/11/microsoft-nsa-collaboration-user-data

    “In July last year, nine months after Microsoft bought Skype, the NSA boasted that a new capability had tripled the amount of Skype video calls being collected through Prism;”

    Seega üks kahest, kas Sten Tamkivi tegi koostööd välismaa luureagentuuriga, võimaldades välismaa luureagentuuril pealt kuulata kõigi Eesti tipp-poliitikute järgi, kes Skype’t kasutasid, või tegi seda koostööd Sten Tamkivi vahetu järglane, Tiit Paaninen. Kuupäevade järgi näib Paaninen paremini sobivat, aga ega Paaninen’i pole ka veel, erinevalt Simmist, välismaa luureagentuuriga koostöö eest vangi pandud.

    Tsitaat aadressilt

    https://et.wikipedia.org/wiki/Skype

    https://archive.is/jjQ8J

    “Alates 4. septembrist 2013 saab ettevõtte tegevjuhiks Tiit Paananeni asemel Andrus Järg.”

    Põhimõtteliselt, keegi, tõenäoliselt Paaninen, keeras käru kogu planeedile ja meie suurepärase E-riigi “organid” ei pane olukorda üldse pahaks.

  • Martin Vahi

    Kultuurilise poole pealt on selle Skype’i NSA tgaukse paigaldamise loo

    https://archive.is/MYv0p

    juures huvitav see, et Skype’t üritatakse nii tipp-poliitikute kui ka tipp-ametkonna ridades serveerida välismaale kui Eesti edulugu, aga kui siis keegi seda eesti edu-lugu räigelt rüvetab —kõnede võtmise tarkvarasse pealtkuulamismooduli paigaldamine tarkvara haldava firma poolt on kindlalt antud tarkvara-projekti rüvetamine— ja see tegevus toimub veel viisil, et rüvetamise käigus tehakse koostööd välismaa luureagentuuriga, võimaldades välismaa luureagentuuril pealt kuulata Eesti poliitikuid ja kõrgemat ametnikkonda, siis ükski neist ametnikest ega poliitikutest ei tunne ennast isiklikult puudutatuna.

    Selle loo peale tuleb ikka kohe väga keelele sõna “orja-rahvas”.

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Ebavõrdsuse kas ja muutus tööhõives on väga OK teemad, mida arutada, aga hargnevad väga kiiresti mitmes suunas laiali…

    Paar kiiret kommentaari:
    1) eksponentsiaalsed tehnoloogilised muutused võimaldavad idufirmade teket, aga ei tulene ainult idufirmadest. Näiteks meenub Rio Tino autonoomne kaevandus (https://www.australianmining.com.au/features/mining-automation-the-be-all-and-end-all/) — seal tööta jäänud rekkajuhtide töötus ja teistpidi kaevanduseomanike poole kaldus majanduslik võit progressist on vägagi “traditsiooniline” majandus.

    2) varandusliku kihistumise vastu võideldes tuleks mõelda graafiku kuju poole, mis kellegi jaoks eesmärgina olulisem on: kas see, et põhjas oleks supp paksem, või, et top 2% teenijate tipp oleks jõulisemalt piiratud. Supi paksendamisel, ehk inimeste vaesusest välja aitamisel oleme tehnoloogia abil teinud meeletuid edusamme. Just oli twitteris sarnane vestlus: https://twitter.com/seikatsu/status/775314786913488896

    Kui see trend jätkub, ja üha suurem osa planeedist näeb, et tema enda ja ta laste vaesus väheneb ja elukvaliteet kasvab, siis ma usun, et on ka oluliselt vähem trotsivat viha selle üle, kas ühel Zuckerbergil või Page’il on miljard rohkem või vähem?

  • Tõnu Roolaht

    Kontseptuaalselt on endised idufirmad ka Microsoft, Apple, Google, Facebook jpt.

  • Tõnu Roolaht

    Siin algatataksegi juba vaikselt edukate postidufirmade (Microsoft, Google, Facebook, AirBnb) neo-monopolismi probleemi (turu, varade ja mõjujõu liigne kontsentreerumine globaalse ühiskonna vaatest), mis on väga tore. See on idufirmade eduka “hokikepistumise” vähe arutletud, kuid oma suurte varjukülgedega tagajärg, mis ei erine olemuselt väga 20-sajandi alguse raudteemonopolide ja muude monopolide teemast. Formaalselt on küll uute tulijate konkurentsi, kuid turujõu mõttes selgelt monopolilaadne turusituatsioon.

  • Tõnu Roolaht

    “Fake it, ‘til you make it!” majandusharus ainult asutajalt sõbralikult küsimisest läbipaistvuseks paraku ei piisa, sest arenguseisundi ilustamine on paraku idufirmade geneetilise koodi väga sage element ka päris elus. Rahajääk aitab üksnes hinnata elulisust mitte arengut ja saadud investeeringu kõrget läbi põletamise määra põhjendab ju idufirma alati kiire kasvu eelistamisega jooksvale kasumlikkusele (a la Transferwise). Kas selline suuresti orgaanilise kasvuga ja põhiliselt oma rahadega arenev iduettevõte nagu Fortumo on seega justkui arengukurvides mahajääja? Rohkelt raha tõstes saaks ju ambitsioonikam olla? Minu meelest näitavad nemad, et saab küllaltki edukalt idutada ka jooksva kasumlikkuse majandusreeglit austades. P.S. Konglomeraatsuse kasuks räägib mõneti veel kiirendite ja metakiirendite tekke rohkus, mis seda oma taristuga seotud õpikõverat siis tasandada püüavad. Suure organisatsiooni paindumatuse ja rajasõltuvuste probleemile vihjasin miinuseid mainides tõesti, kuid pigem ongi see teema uue dünaamilise suurorganisatsiooni lahendi otsingutest, kus teadmusjuhtimine ja uuendused ei jää mineviku võrkudesse kinni.

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Ma jäin praegu mõtlema, et vist tegelikult ei saa täpselt aru, mis oleks Sinu jaoks selle standardiseeritud aruandluse eesmärk? Kui investorite kaitse, siis investoritel ei ole probleemi läbipaistva data saamisega (selleks on investeerimislepingutes tingimused + nõukogukohad). Kui ebavõrdsemad väikeinvestorid pilti jõuavad (börsil), siis tulevad ka reeglid, mis infojagamist reglementeerivad — ja raha põletavate avalike firmade hulk on ka murdosa sellest, mis 2000 mulli lõhkemisel, neid jõuavad ka professionaalsed analüütikud täiendavalt katta jne.
    Kui meedia, niisama uudishimu või konkurendid oleks eesmärk, siis ma arvan küll, et täiendav bürokraatiakoormus standardiseeritud raportite näol pole õigustatud…
    “Fake it, till you make it” on muidugi peenike punane joon, mida mööda alustavad firmad jalutavad, eriti kuni Sul midagi eriti polegi. :) Aga ka see ei takista näiteks ajakirjanikul mõne Eesti founderiga maha istumast õlle kõrval, et ok, teeme off the record, aga räägi mulle, kuidas Sa _tegelikult_ oma äri mõõdad ja plaane sead, harimise ja tuleviku lugude tausta-konteksti mõttes. Eeldab usaldust, aga ma ei näe, et seda ka proovitaks eriti.

    Raha tõstmine ja põletamine pole eesmärk, muidugi. Kui keegi päris ilma saab eksponentsiaalsele trajektoorile, siis müts maha. Aga Fortumo on Sul hea näide küll, sest ka nemad lõpuks tõstsid ja arvestatavad $10M, tõsi, alles 6ndal tegevusaastal. Ja nagu meedia tähele pani (https://techcrunch.com/2013/02/21/fortumo-raises-10m-from-intel-capital-greycroft-to-take-on-bango-and-more-in-carrier-billing-inks-deals-with-china-mobile-and-vodafone/ ), siis võis seda ka mõjutada just see, et teised konkurendid sektoris olid paremini rahastatud ja said lubada agressivsemat investeerimist kui Fortumo, vaatamata sellele, et nad ise juba raha teenisid.

  • Tõnu Roolaht

    Küsimus on tegelikult finantsarvestuse ja aruandluse traditsioonide austamises. Rahvusvaheliselt on kõnealuses mõõtmes kaks telje ehk skaala äärmust secrecy ehk saladuslikkus (minu ettevõtte tegevustulem on seadusruumiga reguleeritult omanike, investorite ja hädavajalike teadjate asi) ning transparency/full disclosure ehk täielik avalikustamine (aruandlusandmed on avalikuks kasutuseks kõigile kättesaadavad). Eesti kuulub oma arvestus ja aruandlustraditsioonidelt selgesti pigem telje avalikustamise otsa poolde. See ei puuduta mitte avaliku kauplemist, vaid registripidaja poolset aruandlusandmete kättesaadavaks tegemist kõigile. Nende andmete peal on näiteks võimalik jooksutada (mõningase haru eripära arvestamisega) nö traditsiooniliste ettevõtete pankroti tõenäosuse mudeleid ja teha muud ärivaldkonna arengu või majandusanalüüsi. Samas keskkonnas tegutsevate idufirmade eripära arvestava aruandlustavandi puudumisel selline võimalus paraku puudub. Seepärast piirdute oma kirjutiseski ju anekdootlikele tõenditele tugineva 100 miljoni umbkaudse mainimisega. Olgu võrdluseks öeldud, et Eesti majanduse ühe juulikuu eksporditulude tase on suurusjärgus 886,7 miljonit eurot ning see ei ole saadav uudisnupukesi keevitades, vaid igakuiste aruannete baasil, mis ongi samuti avalikustamise kui arvepidamistavandi üks tagamõte. Ühiskonna seisukohalt pole idufirma majandustegevus seega paraku asutajate ning investorite vaheline siseasi juba seetõttu, et see rikub korduvalt kõneks olnud majandustegevuse läbipaistvuse tavandit ja põhimõtet. Idufirmade tihti piiride ülene iseloom ainult komplitseerib, arvestusalaste manipulatsioonide võimaluse tõttu (Eesti tütar näiliselt kasumis jms.), seda ülevaatlikust ning arusaadavust. Tõde on aga see, et selles maailmas ilustatakse vahel lühiajaliselt olukorda isegi investoritele (näiteks teadvalt üsnagi ebareaalsete esmaste tarnetähtaegadega Kickstarteri ja Indiegogo kampaaniad vms).

  • Martin Vahi

    See on väga huvitav, et mõned inimesed usuvad, et ajaveeb suudab konkureerida peavoolumeediaga. Kõiges. Sõltumata RSS-lugerite paindlikkusest.

  • Siiri

    Lühikese vahelehõikena võin pikaaegse praktikuna soovitada tutvumist RTJ 5 arendusväljaminekute kapitaliseerimisega. Sealsed näited on muidugi eelajaloolised, kuid võimaldavad arendusfaasis tehtavate kulutuste kapitaliseerimist küll. Analoogseid põhimõtteid leiab ka rahvusvahelistest standarditest (IFRS etc). On ju igati loogiline, et kui mingi toode (olgu see siis kas saapavabrik või veebikeskkond) tulevikus omanikele positiivseid rahavooge genereerib, võib selle loomiseks tehtavad tööjõukulud kapitaliseerida ning amortiseerida toote kasuliku eluea jooksul. Lihtsalt kapitaliseerimise definitsioonid tuleb hoolikalt üle vaadata ja kõik peab kenasti mõõdetav olema. Sellega, nagu mõistan, probleeme pole. Olen nõus, et Eesti keskmisest suuremat startupilembust arvestades võiksid ametnikud mingi idufirma-RTJ-i toota & üles riputada küll, oleks ka valdkonnasiseseslt terminid paigas ja võrreldavus olemas.

    Artikkel ise on igati innustav, hariv ja (eriti noorema põlve ettevõtjatele) jagamist/levitamist väärt.

  • Märt Aro

    Lugesin selle pika arutluse siin läbi ning endiselt jääb ebaselgeks mida saavutada soovite?

    Viimase poindi peale ma kommenteeriks, et aruandluse mõttes kõik Eestis tegutsevad ettevõtted (sh idud) peavad järgima samu reegleid ning pole eriti võimalust neid mitte järgida, kui karistada ei taha saada.

    Fake it till you make it tundub siiski väga väikeste idude teema. A investeeringu roundi sooviv startup peab reeglina läbima auditeerimise mõne rahvusvaheliselt tunnustatud audiitorfirma poolt (A’la KPMG).

  • Märt Aro

    Ma ei usu, et tänapäeval loodavatest ettevõtetest keegi suudaks maailma endale allutada. Ma pole täheldanud ühtegi endist idu, mis oleks rohkem kui paaris vertikaalis globaalses mõttes oluline mängija.

    Ka ühes vertikaalis globaalse monopoli saavutand ettevõtete jaoks on olemas risk saada nii tugevalt trahvitud, et nad võivad putka kinni panna. Aktiivselt taolist trahvimise poliitikat ka rakendatakse. Ehk siis monopoolsesse seisundisse sattunud ettevõtted peavad väga hoolega jälgima oma igat käiku.

    Samuti liiga ülbeks minnes leiaks kindlasti keegi viisi kuidas pirukas ära napsata (neid lugusid on samuti palju aga kõik me ilmselt teame järgmisi: Nokia, Kodak, Blackberry). Seega peab tehnoloogia sektoris olema suht humble ja samas hungry. Teiseks – ka ühes vertikaalis globaalse monopoli saavutamine vaba turu keskkonnas on äärmiselt keeruline.

    Pigem on vaja luua soodne keskkond idude tekkimiseks, et neid saaks tekkida võimalikult palju ja, et nad saaksid katta võimalikult erinevaid vertikaale. Pole mingit kahtlust, et päeva lõpuks sellest kõik võidaksid (teenuste kvaliteet paraneks, samas hinnad langeksid kõvasti).

    Pigem on probleemid vana majanduse ettevõtetega. Finants institutsioonid tunduvad tava inimesest palju vähem hoolivat kui tehnoloogia ettevõtted. Selle tõttu ma usun, et järjest enam näeme idude tekkimist finantsvallas, kus vanade turuosaliste käest püütakse turgu võtta pakkudes rahvale sõbralikumaid tingimusi (@TransferWise).

    Konspiratsiooni teooriat arendades. Vanast majandusest veel selliseid perekondi paras ports (A’la Rothschild), kellel on igal pool “näpp sees”. Samas nad tegutsevad täiesti kardinate tagant. See on pigem koht, mida peaks taunima, sest me isegi ei tea, mis mänge seal mängitakse.

  • Tõnu Roolaht

    Nii Microsoft kui Google on selgelt liiga suure mõjujõuga korporatsioonid (seda igapäevaelu üle kontrolli omamise mõttes). Microsofti pole see trahvimine väga oluliselt mõjutanud ning tema erinevad tooted on valitsevad ikkagi üsnagi mitmes erinevas väärtusahelas. Ei ole nõus, et teenuskvaliteet saab üheselt parem. Teinekord on ülimalt püüdlik ning pugejalik teenindaja suisa vastumeelne. Samuti tõrjutakse midagi uue tulekuga ka alati turult välja ning väljatõrjutud lahendi eelistajad kaotavad.

  • Tõnu Roolaht

    Teema oli pigem selles, et ühtsed arvestusreeglid kõigile ettevõtetele pole idufirmade arenguseisundi kajastajatena kõnekad, mitte see, et nad neid teisteltki nõutavaid aruandeid ei esitaks. Fake it till you make it ei puuduta aga enamasti raamatupidamislikult auditeeritavat poolt, vaid tehnoloogia turukõlblikkuse saavutamise osas tehtavaid liialdusi ja muude strateegiliste arenguaspektide ilustamist avalikus kommunikatsioonis. A ringi puhul räägime juba sisuliselt ükssarviku tasandile jõudmisest, kuid sealgi on hoiatavaid näiteid, nagu see sõrmeverest tervisediagnostika muinasjutt.

  • Märt Aro

    Nõus, et Google ja Microsofti näol on tegu tugevate ettevõtetega. Samas näiteks world top 50 ettevõtete listis neid kumbagi pole.
    https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_largest_companies_by_revenue

    Samas – oled viimastel aastatel kuulnud mõnest maailma muutvast tootest, millega Microsoft oleks hakkama saanud? Tehnoloogia ettevõtja vaatenurgast mulle näib Microsoft küll peamiselt järgi jooksikuna ja kiiresti degreadeeruvana.

    Ja kui vaadata Forbes’i selle aasta suurimate ettevõtete listi, siis seal tipus troonivad hoopis 3 Hiina panka!!!
    http://www.forbes.com/sites/steveschaefer/2016/05/25/the-worlds-largest-companies-2016/#198e4f8c37eb

    Teisalt mulle tekib küsimus, et miks me siin üldse taolist teemat arutame? Kui juttu oli idu ettevõtetest (Eesti keeles). Eesti inimeste omanduses pole hetkel ühtegi globaalses mõttes monopoli seisuse riskiga iduettevõtet. Igal juhul võiks ju neid olla.

    Ei mõista, kust see pugejalik teenindaja nüüd siia teemasse puutub.

    On selge, et innovatsiooniga majanduslikus mõttes kehvemad alternatiivid kaotavad turgu ning nende taga olnud inimesed peavad võibolla isegi ümber profileeruma. Kõikide all pidasin silmas tavainimest, kelle jaoks teenused muutuvad soodsamaks / kättesaadavamaks jne.

  • Tõnu Roolaht

    Pugejalikuks muudab teenindajad see viia tärni süsteem, mis ei suuda alati siiski olla ülim tõde, aga mida tõlgendatakse iduettevõtluse vallas tihti teenuskvaliteedi paranemise ühe olulise tõukejõuna.

  • Märt Aro

    Üldiselt olen Sinuga nõus, et aruandluse standardeid võiks üle vaadata ja kaasajastada (sest hetkel inimesed ei saa hästi aru, miks enamus startuppe nii suures kahjumis peavad olema. Investeeringut käsitletakse puhta kuluna ning sellele vastukaaluks ei saa midagi tulu poolel käsitleda).

    Samas viimase kommentaari osas mulle näib, et püüad leida probleemi, mida tegelikult pole olemas.

    1) Oma kogemusele toetudes ütleksin, et eestlased on liialdamises enamasti pigem viletsad (võrredes näiteks Lõuna-Eurooplastega). Meil on ema piimaga kaasa antud mingi alalhoidlikkus, millest ei saa üle ega ümber. Otseselt valetamine pole ammugi meie kultuuriruumis paslik. Seega see liialdamine pigem on üsna kindlates raamides meil siin.

    Muidugi preseed ja seed investorid on teretulnud oma kogemusest rääkima. Samuti nagu Sten juba ülalpool ära märkis, investori asi on teha oma due-diligence, kui soovib varajases faasis ettevõttesse investeerida.

    2) Olles põgusalt teemaga tutvunud, siis on jäänud mulje, et A roundiks Eesti kontekstis peetakse juba suurusjärk 1-2M EUR kaasamist. Ükssarvikutest seega asi alles väga kaugel (1B+).

    Audit, mis tehakse due diligence jaoks sisaldab kõike, mida oskad ilmselt ette kujutada. Alates sellest, et kõik juriidiline pool oleks korras kuni selleni mitu rida koodi sul on ja kas see teeb seda, mida sa räägid et ta teeb.

    Ehk siis ma hetkel võtaks nii kokku, et räägime mikro ettevõtete aruandluse puudulikkusest. Ja pigem väidaks, et kedagi tegelikult ei huvita rohkem detailne aruandlus, kui juba seadusega ette nähtud on.

  • Märt Aro

    Ehk tood ka allika, millele väide toetub? :)

    Kui puhtalt isiklik kogemus, siis ma oma kogemusele toetudes võin öelda, et tõesti tärnide kogumise kontekstis olen tajunud ehk paaril korral elu jooksul veidi liiga püüdlikku teenindust. Ja olen väga aktiivne taoliste teenuste kasutaja, sest reisin erinevates riikides üle nädala.

    Ei saa absoluutselt välita, et Booking.com või Uberi teenus oleks kuidagigi kehvem aleternatiivides, sest nad koguvad aktiivselt kasutaja tagasisidet, pigem vastupidi. Uberi autod on alati olnud laitmatult puhtad, juht on alati olnud korrektne ja meeldiv (mida ei saa kaugeltki alati taksode kohta väita). Booking.com heade tärnidega majutused (tavaliselt alla 8+ tärni ei võtagi enam oma valimisse) on üldiselt olnud ka ainult meeldivaks kogemuseks.

    Oma kogemusele toetudes. Iga kell eelistaksin pigem õrnalt liiga püüdlikku teenindust kui viletsat teenindust.

  • Tõnu Roolaht

    Selles küsimuses toetun tõepoolest isiklikule kogemusele, kus teenindaja vähene tegevuskogemus ja samas ülipüüdlikkus loovad korraliku, kuid isikupäratu teenuse. Samuti on meie eelistused isikuomadustest tulenevalt erinevad. Mina näiteks vajan nn taksoteenust sageli ülimalt füüsiliselt väsinu ja higisena, kus uude autosse istuda on rohkem häbi kui vanasse ja mitte kõige puhtamasse. Issanda loomaaed on mitmekesisem kui keskmine massitarbija.