Te võite seda postitust lugeda ülaltoodud loo saatel, mille lasi 1967. aastal välja Briti bänd Procol Harum. Sellest laulust sai nii suur hitt, et kriitikute hinnangul tappis see bändi edasise edu. Lugu meeldis kõigile liiga palju. Enne kui bänd aru sai, oli juba hilja, inimestel oli lihtsalt tükiks ajaks süda paha sellest, kui palju nad seda laulu kuulanud olid. Asi polnud ju selles, et laul oli halb. See on siiani täiesti geniaalne. Asi oli hoopis selles, et see oli liiga äge.
Kui Eesti uuesti iseseisvus, olid kõik kohad täis väikeseid sinimustvalgeid, suuri sinimustvalgeid ja lihtsalt sinimustvalgeid asju. Seda oli nii palju, et varsti oli kõigil sellest õhinast natuke piinlik… Mitmeid pikki aastaid ei olnud sinimustvalge enam kuigi moodne kombo. Mäletan isegi arutelusid, kus räägiti sellest, et eestlased võiksid teiste rahvaste sarnaselt rohkem oma lipuvärve au sees hoida. Alles viimastel aastatel on sinimustvalge jälle pildis tagasi, kuigi ma ei usu, et järgmisel suvel keegi neid lippe enam autokatustele paneks.
See, mis juhtub hiidvaimustuse järel, näitab, kui suure ülesande ees seisab Barack Obama, kes peab ruttu välja mõtlema, kuidas maandada enda suhtes liiga kõrgele kerkinud ootused vähemalt samasuguse osavusega nagu Chesley “Sully” Sullenberger maandas lennuki Hudsoni jõele. Rahustavad metafoorid ja kõigile natuke lootust. Kindlasti tuleks alla tõmmata üliinimese hüsteeriat, mis räigelt maad kipub võtma.
