Tarmo Jüristo
Paar päeva tagasi jooksis Eesti meediast läbi uudis värskest Tallinna linnakohtu lahendist, mis kohustas Viimsi valda üle vaatama 12. juunil langetatud otsuse peretoetuse mittemaksmise osas. Kui esmapilgul ei tundu olevat tegu mingi maailma muutva sündmusega (ja see on vast ka põhjuseks miks uudis suuresti radari all märkamatuks jäi), siis eriliseks teeb selle konkreetse juhtumi tõsiasi, et kõnealuses kolmelapselises peres ei ole vanemateks mitte ema ja isa vaid kaks naist. Täpsemalt rääkis kogu loost kümmekond päeva tagasi Eesti Ekspressi artikkel.
Olles suvel saanud õiguskantslerilt 8-leheküljelise kirja, mis juhtis tähelepanu valla tõlgenduse meelevaldsusele ja mittekohasusele, otsustasid Viimsi võimukandjad siiski asja kohtusse viia ning selle asemel, et peale Tallinna linnakohtu ootuspärast otsust viisakalt taanduda (võimalusega oma valijaskonna homofoobsema segmendi rahustamiseks viidata sellele, et omalt poolt tehti kõik), otsustas vallavalitsus asja edasi kaevata.
On väga raske näha, kuidas saaks antud olukorras Riigikohtu otsus olla midagi muud kui Tallinna linnakohtu oma kinnitav ning seega on sellise teguviisi enam kui tõenäoliseks tulemiks lüüasaamine kõrgeimal võimalikul tasandil suurima võimaliku nähtavusega. Ja samasooliste perede seisukohalt on see tegelikult ju parim asi mis saab juhtuda – peale Riigikohtu pretsedenti on mõnel teisel vallal või ametil väga keeruline ka ennetavalt erinevate sarnaste juhtumite korral pere ja/või leibkonna definitsiooni oma suva järgi soolistel ja religioossetel alustel või juukse- ja silmavärvi põhiselt kitsendada. Ja selliselt on Viimsi vallavalitsus – ilmselt üsna vastupidiselt oma esialgsetele kavatsustele – antud küsimuses sattunud samasse olukorda nagu Mefistofeles Goethe Faustis, kes kavatses küll kurja kuid korda saatis head.
