Daniel Vaarik
Välk lõi peldikusse ühel täiesti rahulikult alanud kolmapäeval. Peaministri nõunik sai muidugi kohe aru, et midagi on väga halvasti, kui ta avastas, et korraks kabinetti jäetud telefoni oli saabunud 19 sõnumit ning 28 vastamata kõnet. Ta heitis pilgu esimestele teadetele ning 25 sekundit hiljem ta jooksis, jooksis mööda koridori, koosolekuteruumi suunas.
Te võite oma fantaasia piires ise välja mõelda, millest täpselt need sõnumid ja kõned rääkisid, kuid mina lisan lihtsalt ühe väikese detaili – mis iganes see oli, kui see sündmus oli üllatus, siis reaktsioon sellele saabus liiga hilja.
Kahjuks on muidugi võimatu kõike elus ette näha ning tihti oleme seisus, kus me võitleme tagajärgedega, sest lihtsalt puudub võimalus igat väikest ohusignaali läbi analüüsida ja suur osa sellest on alati müra. Ent ometi on olemas mõned valdkonnad, kus teadmine on aastaid olemas, kuid seda lihtsalt pole populaarne kuulda võtta.
Üks põhjus on see, et paljud suured protsessid köevad pikalt tuha all või asuvad nii öelda avalikkuse jaoks “radari all”. Nad lihtsalt pole teemad ning neid ümbritseb uskumatuse udu.
Mäletan näiteks, et 2003. aastal Euroopa Liidu referendumi ajal oli Eestis populaarne euroskeptikute arvamus, et Venemaast saab riik, mida ei pea naaberriigid enam kunagi kartma. Seda jagasid väga erinevad seltskonnad, välja arvatud Marko Mihkelson ja veel paar inimest. Tõsi, vaid 5 aastat hiljem toimus sõjaline konflikt Venemaa ja Gruusia vahel ning ei saa öelda, et Eestis inimesed sel hetkel väga muretud olid.
Tundub väga ebaloogiline, miks 2003. aasta Venemaa pidanuks ründama Gruusiat, kuid kui me hakkame väikeste beebisammude kaupa sündmusi lahti harutama, on asi juba loogilisem – muutused Venemaa välispoliitilises doktriinis, siseriiklikud arengud ja nii edasi ning hei, tankid juba sõidavad. Siit tulebki küsimus, kuidas näha ja rääkida beebisammudest õigel hetkel? Kuidas märgata radari all toimuvaid väikeseid arenguid ja avastada neist olulisi?
Ma toon siin lihtsalt näiteks ühe protsessi, mis täna jookseb üldsusele märkamatult või peaaegu sõnastamatult, vaid üksikud kanaarilinnud säutsuvad… Kuid see areng on üks kandidaat konkursil, mille võitja võib omada võimsat mõju kogu Eesti ajaloole tulevikus.
Ma tean, et paljud ei usu, kuid Balti riikide maine liigub vaikselt meie kahjuks nagu aeglaselt mere poole roomav liustik. Miks me seda ei näe ega usu? Sellepärast, et me oleme harjunud lugema Edward Lucast ning mõnitama Bäckmanni.
Samal ajal me ei märka, et kerkivad uued otsingumootoritele optimeeritud veebisaidid, mis heas inglise keeles lahkavad meie elu ebaobjektiivses ja kahjulikus võtmes. Me ei näe, mis toimub teatud sotsiaalvõrgustikes, kus väljamõeldud vene tüdruk räägib rahvusvähemuste diskrimineerimisest Eestis, me näeme, kuid ei suuda midagi ette võtta Vene ametliku meediakajastustega, mis kirjutab ümber meie ajalugu.
Mis on selle asja juures probleemiks? Lihtsalt öeldes kõik. Balti riigid pole ressursina ega turuna suurt midagi väärt. Nad on väärtuslikud Euroopale ja Ameerikale ainult siis, kui nad esindavad olulist ideed või väärtust ja isegi sellest ei pruugi piisata. Ometi on see meie šanss. Meie maine ongi Lääne poolt vaadates meie nafta, meie turg, meie olemasolu alus. Edasi mõelge ise, milline võiks välja näha halva mainega Eesti julgeolek.
Mida siis teha? Hangiks parema radari? Või hoopis nii, et äkki ei jookseks üksteist külili teemal, kes saab rohkem linte lahti lõigata, vaid mõtleks, kust tulevad meie poliitikasse ja meediasse teadmised ning kuidas nende hulka suurendada.
