Filmikonkursi tulemused

Daniel Vaarik

Taevas Reykjavíki kohal särab siniselt, 6 kilomeetri kõrgusel ülejäänud Euroopa kohal kihutavad ringi väikesed salakavalad tuhapilvekesed, et sulatada lennukite reaktiivmootorid kokku, nagu kurjad vaimud maa geoloogilisest minevikust. Mina istun Laugaverguri tänaval ja võtan kokku filmikonkursi tulemusi.

Üldiselt on hea meel, et saadeti videosid, millest enamus olid väga suure hoolega tehtud, kuid mulle tundub, et alla kümne video on siiski liiga väike saak. Ilmselt tuleb järgmine aasta rohkem ja pikemalt konkursist teada anda. Allpool siis võiduvideo (auhinnaks preemia!) ja lisaks üks video, mis sai žürii spetsiaalse äramärkimise elujaatava suhtumise eest (auhinnaks patsutus õlale!).

Võiduvideo: 2024, autor Karl Taul

Jah, see on väga sünge video. Kuid me ei öelnud, et nii ei tohi.

Kuidas sünnivad sõjad? Läbi ajaloo beebisammude, aeglaselt, kuid järjekindlalt liiguvad inimhinged positsioonidele, kust ei saa enam taanduda. Point of no return, kust edasi lähevad vaid verised jäljed, kuni väsinult kokku kukutakse. Keegi ei saa ajalukku vaadates öelda, et selliseid asju ei saa enam kunagi juhtuda. Kes oli süüdi? Seda teame me harva, enamasti teame vaid seda, kes astus viimase sammu.

Niisiis, selles videos on loodud üks alternatiivne ja õuduslik maailm, kus ajalooraamatute teisemaailmasõjalikus atmosfääris on kujutatud hüpoteetilist aastat 2024. Mingil põhjusel on maailma haaranud suur sõda. Lihtsate vahenditega tehtud soundtrack ning ajalooliste õuduste kokkumiksimine  mitte nii ajalooliste kollaažpiltidega, sedasi ära tehtud käsitöö tekitab ootamatu ja ebakindla atmosfääri. Mõju suurendab põlev vanalinn.

See ongi ilmselt eesmärk ning nii Ilmar kui Ene-Liis leidsid, et kunstilise veenvuse, käsitöö ja vahendite nappuse tasakaal on kõigist esitatud videodest just siin kõige kõrgem.

Äramärgitud video: Tunnid ja päevad, autor Kairi Kruus

Otsekui tasakaaluks eelmisele on see video lõbus ja kutsub üles olema aktiivne ja hea, žüriile meeldis ka plaadikeerutamise idee. Võidust jäi puudu ehk pisut põhjalikum käsitöö.

Järgmisel aasta loodetavasti jälle!

P.S. Aitäh autoritele lahedate filmide eest  ja aitäh Ilmarile ja Ene-Liisile, et nad leidsid aega neid hinnata!