Daniel Vaarik
Loen peaminister Ansipi arvamust, et Tööandjate manifest on “kohatu dokument, mis lõhub sidusust meie ühiskonnas.” Naljakas väide. Et kes siis praegu sidusust lõhub? Tööandjad on ju ise üks sidusgrupp ühiskonnas ja nende sõnavõttude kohatuks tunnistamine lõhub kindlasti samuti sidusust aga selle juurde veel allpool tagasi.
Tundub, et kogu mõttevahetus sisaldab vastuolusid ja möödarääkimisi mõlemalt poolt. Humoorikas oli see, et peaminister avaldas kahtlust, kas manifest on legitiimne ettevõtjate arvamus: “Usun, et manifesti autorid ei esinda Eesti ettevõtjate enamuse mõtteid” (ÄP).
Samuti ei olnud ettevõtjad seepeale kindlad, kas peaministri reaktsioon oli ikka tema enda oma. Valdo Kalm: “Teate, ma arvan, et selle vastuse koostas Ansipi staap. Seal on tal ju päris palju inimesi tööl. Ma ei taha lihtsalt uskuda, et olukord nii hull on. Jah, ma usun, et seda vastust peaminister nüüd päris ise ei kirjutanud” (ÄP).
Kuskil on järelikult mingi deus ex agendum või autopiloot, mis iseennast kehtestab, kui inimesed on samal ajal maal? Oodake vaid, kuni nad tagasi tulevad, siis tuleb õigete ettevõtjate manifest, millele vastab õige peaminister!
Olles siiski piisavalt kaua siinkandis ringi liikunud, usun ma, et mõlemal puhul on tegemist siiski päris inimestega, ettevõtjad said kokku ja panid oma arvamused kirja ja peaminister vastas neile ise. Pigem on mõned vaoshoitumad peaministerlikud avaldused kellegi teise tehtud … karmimad ütlused meediale saadetud vastustes on enamasti ikka juhi enda omad.
Ka minul on kõhklusi, kas manifesti täielik elluviimine muudaks Eesti elu paremaks. Võib ju karta, et kui kõik tööandjate ettepanekud täita, siis elaksime riigis, mis meenutaks tammsaarestatud versiooni lasteulmejutust Totu kuul. Töölepingud oleksid nii paindlikud, et vallandada saaks päevapealt ja ravikindlustus oleks enda kanda. Haridus oleks tasuline. Toetusstreigid oleksid keelatud, pensionile ei saa (või ei saa enne kui ära sured) ja nii edasi.
Teisest küljest aga ei saa ma aru, miks see dokument ei ole üldse arutamist väärt, kui see räägib samas ka aktiivsetest tööjõuturumeetmetest, Eesti keskkonna avamisest välistööjõule, tasakaalus eelarvepoliitikast, stabiilsest maksusüsteemist ja muudest sellistest asjadest. Juba pensionide ja tööjõulise elanikkonna küsimuski on väga oluline ja kui tööandjate jutt ei ole hea, siis oleks ikkagi nüüd, valimiseelsel perioodil väga tähtis ja oluline kuulata, milline on siis erakondade lahendused sel teemal. Ma tõesti ei tahaks, et jutt viidaks mingile mugavale teemale, mis reklaamibüroodes juba ette on valmistatud.
Minule meeldiks dialoog just neil teemadel ja minule meeldiks see just nüüd enne valimisi. Minule meeldiks pigem peaminister, kes suudaks seletada, mis talle meeldib selle dokumendi juures ja mis mitte ning seepeale teha ettepanekud diskussiooni edasiseks korraldamiseks.
Muidugi võiks ka Tööandjad olla juba oma tekstis vähem enesekesksed ning rohkem deklareerida ka seda, mis väärtusi nad saavad ühiskonna teistele liikmetele tagasi anda. Andres Võrk PRAXIS-est ongi öelnud, et tööandjate manifest on nagu üks suur piits ning selles ei ole ühtegi sammu, mida tööandjad ise teeksid vanemaealiste töötajate heaks. Mulle tundub samuti, et tööandjad oleksid võinud oma manifesti ka endapoolseid kohustusi rohkem kirjutada.
Vaid paari päeva pärast, 11. septembril möödub 450 aastat sellest hetkest kui Mustpeade vennaskonna juhtimisel tungis 250 ratsanikku ja 500 jalameest Tallinna väravaist välja, et tagasi lüüa 6000 Vene piirajat. Mustpeade vennaskond oli tolleaegses mõttes kaupmeeste ja ettevõtjate organisatsioon ja nad andsid endast sel päeval palju.
Selle loo moraal on loodetavasti see, et sidusus sünnib läbi erakordsete sammude ja läbi tõelise soovi midagi muuta. Nagu ka peaministri puhul peaks sidususest rääkimisega kaasnema ka tõeline soov midagi siduda.
