Eestis, nagu mitmetes muudes maailma maades, on ametlik seadusega sätestatud nõue, et avalikus teenistuses töötavad inimesed peavad valdama eesti keelt. Selle nõude aluseks on — täiesti arusaadaval moel — tõsiasi, et võime suhelda riigikeeles on nende tööga seotud ülesannete täitmise puhul vajalikuks eelduseks. Kuulates läinud nädalavahetusel Haapsalus kultuurifoorumil esinenud endist kultuuriministrit ja praegust riigikogu liiget Jaak Allikut, hakkas mulle tunduma, et samadel alustel oleks meil mõistlik seada sisse kvalifikatsioonieksam neile inimestele, kes teenivad meid valitsuses või riigikogus.
Ma olen loobunud ärritumast kuuldes kedagi avalikkuses märkimas — nagu seda Eestis paraku sageli juhtub — et "demokraatia on enamuse võim vähemuse üle". Kui aga Jaak Allik leidis olevat kohase Haapsalu kultuurimaja lavalt inimestele loengut pidada, kuidas "demokraatia on, lõppude lõpuks, süsteem, kus rahvas valib erakondadade vahel ning selliselt valitud esindajad otsustavad ühiskondlike küsimuste üle hääletuse teel", siis oskasin ma selle peale ainult pead vangutada. Minu arvates oleks kena, kui inimesed, kes on meie demokraatlikult valitud esindajad, omaks vähemalt üldist arusaama sellest, mida tähendab "demokraatia" lisaks triviaalsele sõnaseletusele, et see on "rahva võim".
Mõistagi ei püüa ma väita, et see mida Jaak Allik lavalt kirjeldas ei ole demokraatia. Alliku remark oli üldine kokkuvõte praegu Eestis riigi tasandil kasutusel olevast poliitilisest süsteemist — ning Eesti on kahtlemata demokraatlik riik. Samas, öelda, et "see on demokraatia" ei ole sama, mis öelda "demokraatia on selline". Mida Allik kirjeldas on demokraatia üks konkreetne vorm mitmete võimalike hulgast. Ma usun, et ta on teadlik tõsiasjast, et sedalaadi demokraatiale on olemas alternatiive, mis vaatamata oma erinevustele oleks siiski samuti demokraatiad — ning et tema väljaütlemine peegeldas pelgalt nägemust sellest, mis võiks olla "tõeline demokraatia". Selline asi kõlab üsna tõenäolisena, kuivõrd siin on tegemist ühe Eesti poliitikute seas laialt levinud vaatega, millel on mõned olulised järelmid. Aga sellest hiljem.
Robert Dahl, üks tuntumaid kaasaegseid poliitikateadlasi ning demokraatia asjatundjaid, on öelnud nii:
“Demokraatia üle on diskuteeritud ühel või teisel moel umbes viimased kakskümmend viis sajandit, mis võiks olla piisav aeg, et jõuda hulga selgete seisukohtadeni, mille osas kõik — või peaaegu kõik — oleks ühel nõul. Õnneks või kahjuks ei ole sellist asja juhtunud.”
Seega ei hakka ma ka siinkohal üritama seda küsimust lõplikult ära lahendada ning pakun selle asemel välja veidi teistlaadi lähenemise, mis on laenatud Frank Hendriksi hiljuti ilmunud raamatust. Rääkides demokraatiast on hea mõte üheaegselt silmas pidada kaht erinevat dimensiooni (või nö. telge), mis suhestuvad sellega, kuidas võim ühiskonnas väljendub. Esimene neist oleks küsimus "kes langetab otsuseid"? Ilmselgelt ei ole see küsimus nii lihtsakoeline, et sellele õnnestuks vastata sõnaga "rahvas", kuna "rahvas" võib tähendada erinevaid asju. Riigikogu, näiteks, ei ole "rahvas". Need 101 meest ja naist, kes Toompeal kogunevad, on rahva esindajad ning see määritleb Eesti kui esindusdemokraatia. See pole aga sugugi ainus moodus, kuidas rahvas võib valitseda, kuna maailm tunneb ka selliseid poliitilisi süsteeme, mis ei ole esinduspõhised, kuid on sellegipoolest samavõrd demokraatlikud — ning mõnede arvates demokraatlikumad — kui meie Riigikogu. See annab meile telje, mille ühes otsas on esindus- (või teisisõnu kaudne) ning teises otsas otsedemokraatia.
Teisalt on mõistlik panna tähele ka teist küsimust, nimelt seda "kuidas otsuseid langetatakse"? Kindlasti on olemas meetodeid otsuste langetamiseks, mis ei ole demokraatlikud — kuid samas on olemas erinevaid moodusi, kuidas otsuseid demokraatlikult langetada. Tõesti, enamushääletus on üks sellistest, kuid see ei tähenda, et otsustamine läbi konsensuse oleks ebademokraatlik. Taaskord arvavad paljud inimesed, et see oleks enam demokraatlik moodus, kuidas ühiskonnas asju otsustada. Kui hääletamine tähendab, et me valime mitme erineva alternatiivi seast ühe, siis konsensus on protsess, mille eesmärgiks on erinevate elementide süntees. Seega on enamushääletus omamoodi mäng, millel on alati kaotaja ja võitja, samas kui konsensus-põhine otsustamine üritab võtta arvesse kõigi erinevate osapoolte legitiimseid seisukohti.
See kõik on muidugi vaid jäämäe tipp ning kaugel sellest, et pakkuda ammendavat või kõikehõlmavat ülevaadet erinevatest demokraatlikest võimalustest. Lisaks ei esine demokraatia praktikas pea kunagi mingis ühes selges, "puhtas" vormis, vaid on alati kombinatsioon, segu erinevatest meetoditest ja lähenemistest. Seega, kui me kombineerime need kaks telge, saame tulemuseks midagi, mida võiks nimetada demokraatia võimalikkuse ruumiks, teatud kontseptuaalseks tööriistakastiks, mis sisaldab erinevaid demokraatlikke valikuid.
Pendli-demokraatia Tuntud ka kui "Westministri demokraatia". Esindus- ja enamuspõhine, võimu teostavad rahva valitud esindajad, kes otsustavad enamushääletuse teel (ja mille tulemus on siduv kõigile) | Konsensusdemokraatia Proportsionaalselt esinduslik ning mitte-enamuslik (e. teisisõnu kaudne ja kaasav) Täitevvõim on jagatud laiapõhjalistes koalitsioonides. |
| Hääletusdemokraatia Otsene ja enamuspõhine, kõige selgemalt esindatud läbi referendumite. Ei esine pea kunagi ainsa ja valdava demokraatia vormina, vaid on kasutusel kui meetod teatud kindlateks rakendusteks. | Osalusdemokraatia Otsene ja kaasav — inimesed otsustavad ise ning konsensuse põhiselt. Poliitiliste otsuste legitiimsus on määratud mitte läbi hääletuse vaid laiapõhjalise ja kaasava debati abil. |
See mõistagi ei tähenda, et kõik neil telgedel leiduvad kombinatsioonid oleks a priori demokraatlikud — näiteks otsus inimese õiguste piiramiseks tema nahavärvist tulenevalt ei saa olla demokraatlik, sõltumata sellest kes või kuidas selle langetab. Samuti on oluline, et demokraatlikult langetatud otsused ka demokraatlikul moel ellu viidaks. Need on aga küsimused, mis — olgugi tähtsad — jäävad väljapoole eelpoolmainitud võimalikkuse sfääri.
Kui vaadata ülalolevat kasti, jääb Alliku poolt kirjeldatud Eesti demokraatia (kui esindus- ja enamuspõhine) üles vasakule. Å veitsi demokraatia on aga kombinatsioon hääletusdemokraatiast (väljendudes regulaarsetes referendumites) ning konsensusdemokraatiast (mis seisneb kantoni-taseme kaasavast otsustusprotsessis). Konsensusdemokraatia on ka Euroopa Liidu riigiülese poliitika modus operandi. Europarlamendi liikmed valitakse aga otsehääletusega ning mulle tundub keerulisena argumenteerida, nagu oleks see millegi poolest vähem demokraatlik, kui moodus, kuidas Eesti rahvas valib oma presidendi (mis toimub läbi valijameeste kogu, kus liikmed jagunevad proportsionaalselt erakondade esindatusele Riigikogus). #OccupyWallStreet oleks näide osalusdemokraatiast, mis on lähedalt seotud "kaalutlusdemokraatia" üldise ideega, mida on viimasel ajal muuhulgas propageerinud näiteks Jürgen Habermas. Ja nii edasi.
Kokkuvõtteks oleks hea meeles pidada, et demokraatia on siiski vahend ja mitte eesmärk iseeneses ning sel põhjusel oleks mõistlik läheneda sellele just nimelt kui erinevaid ühiskondlikke ja poliitilisi vahendeid ja valikuid sisaldavale tööriistakastile, milles sisalduvat saab (ja tuleks) kombineerida. Ühtlasi tähendab see, et kus iganes me endid ühiskonnana mingil ajahetkel ka selles võimalikkuse ruumis ei leiaks, võiksime olla avatud teistele seal leiduvatele võimalustele — ja seega suhtuda kriitiliselt vaadetesse, mis otsivad mingit "puhast" või "tõelist" demokraatiat. Sellist asja lihtsalt ei ole olemas, nii nagu ei saa öelda, nagu oleks haamer millegipoolest tõelisem tööriist kui seda on saag. Kõigil neil erinevatel võimalustel ja kombinatsioonidel on omad tugevused ning nõrkused. Kui ühes või teises situatsioonis on kahtlemata võimalik leida häid põhjuseid, mille poolest mõni konkreetne valik sobiks teistest paremini, ei peaks me seetõttu arvama, et alternatiivid on kuidagi olemuslikult mitte-demokraatlikud või vähem demokraatlikud.
See viib mind lõpetuseks tagasi Jaak Alliku kahetsusväärse märkuse juurde. Ma olen muidugi üsna kindel, et hr. Allik on kuulnud sellisest asjast, nagu otsedemokraatia. Ta kindlasti on kursis tõsiasjaga, et Eesti põhiseadus võeti vastu rahvahääletusel. Nii et milles on asi?
Mul on näriv kahtlus, et vaade, nagu oleks enamuspõhine esindusdemokraatia ainus tõeline ja õige demokraatia vorm, põhineb Eesti poliitikute seas laialt levinud omamoodi huvitavas kahetises suhtumises "rahvasse" kui poliitilisse subjekti. Ühelt poolt kalduvad nad romantiseerima laulvat revolutsiooni ja kahekümne aasta tagust rahvuslikku ärkamist, millele viidatakse valdavalt kui tõelisele rohujuuretasandi rahvarevolutsioonile, mis tõi lõpu okupatsioonile ning andis Eestile tagasi vabaduse, mida me väärime. Teisalt aga tundub, et nüüd, kus me oleme vabad, võiks rahvas poliitikute arvates poliitikaga mässamise asemel lihtsalt tööd teha — v.a. iga paari aasta tagune käik valimisjaoskonda, et sedelil kastikesse rist teha, või siis korra aastas valitud erakonda oma liikmemaksuga toetada. See näib olevat seisukoht, mis põhineb suuresti 1940ndatel aastatel Joseph Schumpeteri poolt välja öeldud arvamusel, et "elektoraat ei suuda omapäi muud, kui kiini joosta".
Ma väga tahaks loota, et rahvas tõestab neile vastupidist.
