Härra juhendaja,
Ühel päeval panin Baltmani poes pool palka lärrikingilike trakside alla ning sõitsin Tallinnasse, kohtuma kunagise kommunistliku partei häälekandja Rahva Hääl uue peatoimetaja Peeter Taliga. Kuigi oli alles mai teine nädal, küpsetas trammikolina ja tolmuga täidetud pealinna õhku 30 kraadine kuumus, mis tungis ka Pärnu maanteel asuva ajakirjandusmaja lahtistest akendest peatoimetaja kabinetti. Istusin konihaisulisse tumedasse tugitooli ning jälgisin selle vanast kattest õhku paiskunud tolmupilve, mis keerles majesteetlikult oma galaktilise telje ümber. Kui see mööbel oskaks rääkida, mõtlesin.
Tali oli kummardunud värske ajalehe kohale ning sirgeldas selle peale mingeid numbreid.
“Hetkel me sind välismaale ei saada, ent see võib siiski juhtuda … hiljem,” ütles ta mõtlikult, lisades, et tal on vahepeal mulle pakkuda majandustoimetaja kohta. Kuid seda ühel tingimusel.
“Millisel tingimusel?”
“Tööd tuleb alustada kohe.”
“Mis mõttes kohe?”
“Aega on neli minutit.”
Kui jätta kõrvale asjaolu, et ametlikult ma töötasin ikka veel Q-Raadios ning asjaolu, et ma olin Tallinnasse tulnud vaid paariks tunniks, tundus tegemist olevat täiesti mõistliku pakkumisega. Nagunii oli selleks ajaks Rahva Häälde tööle maandunud juba oluline osa senisest Q-Raadiost – välistoimetuses töötas Andrei Hvostov, kuskil istus Ingvar Bärenklau ning isegi müügidirektor oli seal. Jäi üle veel oma töölaud üles leida. Kui ma uksest välja astusin, hõikas Tali mulle järgi: “Kuule, kas sa juhtkirja oskad kirjutada? Homseks oleks tarvis”.
Larry King, värvilise lipsu ja normaalsete traksidega.
Rahva Hääl pidi suure kiirusega asendama erastamise käigus laiali jooksnud toimetuse, sest niipea kui Marek Strandberg ja Agu Kivimägi Rahva Hääle ära ostsid, puhkes sõda endiste töötajate ja uute omanike vahel. Mõlemad pooled palkasid turvafirmasid. Kui ma õigesti mäletan, siis arvasid senised töötajad, et ajaleht tulnuks eeliserastada neile, kuna nende panus lehe populaarsusse ja säilimisse olevat olnud märkimisväärne. Üks endine töötaja olevat oma kabinetis laua alla roninud ja teatanud “Siia ma jään, nüüd peate minu suhtes rakendama jõudu!” Turvamees oli laua alla kummardunud ja küsinud “Toon teile ehk küpsist ja kohvi?” Endine töötaja oli natuke aega laua all istunud, seejärel võtnud portfelli ja ära läinud. Vähemalt nii räägiti.
Endised töötajad asutasid kiiresti ka uue ajalehe nimega Eesti Sõnumid, millest sai Rahva Hääle peamine konkurent ja nemesis. Vastandumine vana ja uue vahel tekkis sarnase mudeli järgi nagu kõik esimese ja teise Eesti vahelised jagamised. Nagu äris, nii ka riigi tasandil löödi plats niinimetatud uue kooli meeste poolt puhtaks ning see puhastamise energia oli asi, mis eristas Eestit teistest kunagistest idabloki riikidest. See tagas reformide läbiviimise, sest keegi ei jõudnud isegi öelda “mis toimub”, kui põllumajandus oli juba “hävitatud”, hiljem võis ju intellektuaalselt diskuteerida kõige selle vajalikkuse üle ja Keskerakonda astuda.
Planeet Marsilt saabunud vaatleja jaoks oleks uute tegijate eristamine vanadest võinud välja näha nii – uutel oli hea tuju ning neil olid Baltmani või Ivo Nikkolo laiad ja kirevad lipsud. Endistel oli aga halb tuju ja neil olid sellised kitsad Leningradi püksivabriku number 3 ühevärvilised lipsud. Kuid see oli vaid väline pilt. Sisimas maksid uued endistele kätte selle eest, et nad olid nõukogude võimu häälekandjas töötanud, selle eest, et nad sellised “soveedid” olid, selle eest, et nad ei teadnud, mida tähendab inglise keelne sõna “lead” või mis on “feature”, selle eest, et nad ei lugenud majandusõpikut Economics. “Iga päev sünnib üks uue Rahva Hääle lugeja ning sureb üks Eesti Sõnumite lugeja,” armastasime omavahel öelda. Kuigi samal ajal tõusis just Eesti Sõnumite tiraaž masendava kiirusega kuskil 40 tuhande kanti.
Majandustoimetaja kabinet oli koridori kõige kaugemas otsas ning keegi oli seda vahepeal kasutanud katkiste toolide laona. See oli omaette kuulus ruum, kuna lehe majandustoimetajatena olid enne mind töötanud näiteks Tartu Kommertspanga asutaja Rein Kaarepere ja Eesti Panga president Siim Kallas.
“Remmel,” ütles keegi äkki minu selja tagant. Kabinetti oli materialiseerunud umbes 50ndates aastates mesimummikarva triibulise kampsuni ja paksude prillidega mees, majandustoimetuse ainus töötaja peale minu, allveelaevade akustika, matemaatilise lingvistika ning araabia keele asjatundja, filosoofiadoktor Mart Remmel.
Geeniuse lähedalolu sisendab usku, et sa oled ka ise väljavalitu. Meie Rahva Hääles uskusime, et Remmel oli geenius ning kuigi ma pole seda kuidagi kontrollida saanud, siis ma arvan tänaseni, et ta ilmselt ka oli. Ma ei tea, missugune juhuse muusika täpselt viis selleni, et ta seal majandustoimetuse toas istus, sest nii vaadates oli see üsna jabur lugu, kuid Remmeli mõjul läksin ma araabia keele kursustele ning õppisin ära mõned väljendid nagu näiteks “vabandage palun, kus asub lähim raudteejaam?”. Remmel kortsutas kulmu ning küsis, kas ma oskan loetleda Araabia riike, kus on raudtee.
Ajakirjanduslikus mõttes oli Remmel muidugi üsna keeruline kaalikas. Teda oli raske toimetada mingisse senituntud raami tänu tema alkeemilisele usule, et ühel päeval saab ta kuskil kätte piisavalt hea data, millele rakendab piisavalt täpse matemaatilise mudeli ning selle kaudu ennustab ette mingi ebatõenäolise protsessi, näiteks järgmise maffiasõja toimumise koha. Kuna aga alati oli datas midagi puudu, siis seda siiski eriti ei juhtunud. Samas võis ta vahel kirjutada väga tehnilise ja informeeritud artikli reisilaevanduse turvalisusest.
Oli muidugi selge, et me kahekesi Remmeliga ei suuda majandustoimetusele eraldatud leheruumi stabiilselt täita, sest Rahva Hääl ilmus klassikalises kvaliteetlehe formaadis ning kui mu mälu mind ei peta, siis mahutas üks külg oma 20 000 tähemärki (parandage mind, kui ma eksin). Seetõttu võtsin tihti vastu üüratuid kaastöid näiteks mäenduse teemadel, mis jäid järjejuttudena lehest lehte kerima ning mille koht õigupoolest oleks pidanud olema erialaajakirjas. Jah, härra Uus, julgen tunnistada, et meie töö polnud väga kvaliteetne.
Esimese tööpäeva õhtul tabas mind viimasel ajal tüüpiliseks saanud probleem – mul polnud kuskil magada. Õnneks sain peagi kaubale ühe tuntud tõlkija ja toimetaja sauna kasutamise osas Nõmmel, kus ma elasin terve nädala. See oli üsna meeldiv periood kommunaaltingimuslikus mõttes, arvestades seda, et hiljem elasin ma põhiliselt mingites segasumma-kommuunides. Tartu kodus muide eriti keegi ei teadnud, kuhu ma kadunud olin, aga võib olla nad lugesid ajalehte.
Peagi avanes võimalus värvata toimetusse esimene reporter ning ma lootsin, et nüüdsest alates saan ma hakata tema poolt kokku kuhjatud materjalist häid lugusid kokku keetma. Ükspäev kabinetti astudes nägin, et reporter peksab rusikaga telefoni. Keegi ei võta mu kõnesid vastu, ütles ta. Haiget saanud käele peale puhudes, istus reporter arvuti taha ja hakkas ühe näpuga midagi trükkima. Tip. Tip.
Reporteritena käis minu toimetusest läbi toredaid inimest, näiteks üks hilisem tuntud fondijuht Alo, siis Kaur Kenderi õde Kirsi, siis üks lahe kuju, kellega me koos tegime autolisa ja siis üks väga korrektne ja põhjalik tüdruk, kelle nimi mul isegi hea tahtmise korral meelde ei tule. Samas oli ka inimesi, kellel ei olnud erilist seost ei majandusega ega ajakirjandusega. Ühel päeval tuli peatoimetaja minu juurde kahe uue tüübiga. Võtsin mõlemad tööle ning mingil põhjusel saatsin nad Sindi kanti ühest tekstiilitehasest reportaaži tegema.
Panin tüübid teele ning seejärel teatati mulle, et Rahva Hääle raamatukogus ootab mind Gustav Naan. Misasja? Raamatukogu oli õigemini kaks tuba, mis oli täis vanu Rahva Hääle numbreid, kaste fotodega ja muud sellist ning raamatukoguhoidjaks oli üks metsahaldja olekuga naisterahvas. Igatahes, seal siis seisiski kosmoloog, ühiskonnategelane Gustav Naan, käes kaastöö Rahva Hääle majandustoimetusele.
Väljas oli hämar ja linna oli saabunud udu. Ma jalutasin trepist alla. Parklas kõikusid ringi kaks kummituslikku varju ning näis nagu oleksid neil suured valged käelabad, mis ulatuvad maani. See oli liiga veider ja mõnevõrra hirmutav ning ma proovisin kollidest mööda minna, kuid siis vehkis üks neist käelabaga, mis lähemal vaatlusel osutus padjaks ja hõikas "Boss!". Sindi tehasest kingiks saadud patjadega tuikuvad ja päris purjus reporterid olid ülevas tujus. Vaatasin murelikult neile järele, kui nad vooditoodetega vehkides ajakirjandusmaja puhveti suunas kadusid.
Hiljem PR valdkonnas töötades olen kuulnud legendi ühest Läti ajakirjanikust, kes läks Leedu küpsisetööstuse ekskursioonil kolmeks päevaks kaduma. Kui ta lõpuks üles leiti, oli ta endale präänikulattu küpsisekarpidest kindluse teinud ja loopis kõiki kuivikutega. Reporteri töö ei ole lihtne. Loksuda autode ja bussidega, soojaks läinud õllepurk peos, sadu kilomeetreid, et näha mingit suvalist tootmisliini. Vahel võib käest ära minna.
Ka kauaoodatud läbimurdeline-uurimuslugu saabus, sest üks reporteritest avastas avalikkuse eest osavalt varjatud fakti – Kunda tsemenditehase korstna otsas lendas tolmufilter hirmsa purakaga õhku. Toimetuse koosolekul sain tunnustada ning lugu läks esimesele küljele. Sellised päevad olid uhked. Kojuminek ei tundunud oluline, sa tolgendasid küljendusruumis ning vaatasid, kuidas küljendajad sobitasid kokku kilele trükitud ajalehekülge ning kandsid hoolt, et sinu looga oleks kõik hästi. Siis tegid pimedas kabinetis vanilliaroomiga sigarillo ja vaatasid rahulolevalt Pärnu maanteel sõitvat autodevoolu.
Hommikul tööle jõudes kuulsin juba kaugelt, et minu kabinetis helises telefon. "Tere idioot," ütles hääl telefonis.
Hääl oli rahulik, kuid see oli psühhopaadi rahulikkus. "Mina olen tsemendivabriku direktor." Tekkis paus, mida meediaringkondades tuntakse ka nime all vaikus enne sõimu. “Esiteks. Ei asu see filter korstna otsas. Teiseks. See ei plahvatanud…”
Sellised tagasilöögid ei mõjunud majandustoimetuse reputatsioonile kuigi hästi. Samas, tuleb tunnistada, et see reputatsioon oli mingil segasel põhjusel alguses isegi liiga kõrge. Näiteks pruukis mul toimetuse koosolekul öelda, et me võiksime ajalehe logo all hakata avaldama väikseid kastikesi, kus on viiteid järgmistel külgedel ilmuvatele lugudele “nagu Financial Timesis”, nii oligi järgmise päeva lehes see väike reform ära tehtud. Logo all ilutsesid keskmiselt rõvedas rastertehnikas trükitud lärakad raskestiloetava viidetega. Arvati, et ma tean sellest disainiasjast midagi. Tänapäeva auhinnatud disainiga toimetustes on seda vist päris imelik lugeda.
Otsustasime Remmeliga majandustoimetuse uuele tasemele viia ning proovisime kirjutada sisulisemaid analüüse. Hakkasime ka avaldama valuutakursside, toorainehindade ja muu sellisega täidetud tabeleid. Nagu Financial Timesis! Ühel päeval Remmel tööle ei tulnud ja mina istusin üksi oma tühja 40 000 tähemärgi otsas. Remmelit ei tuldud kaks nädalat. Kolm nädalat. Kuuldavasti oli teda nähtud Kuku klubis ning siin ja seal mujal. Ühel hommikul tööle jõudes nägin teda istumas diivani peal ning krõbistamas väiksest kilekotist mingeid asjandusi. “Koerashokolaad,” ütles ta. “Uudishimu,” lisas ta.
Alkohol. Mitmenädalased tsüklid, millesse olin näinud uppumas paljusid inimesi, keda ma pidasin andekaks. Ühe kolleegi uksest möödudes tungis õhtuti ninna terav troinoi lõhn. Paljud istusid ja tiksutasid ajakirjandusmaja puhvetis. Ma lugesin Dovlatovit. Seal ka kõik jõid. Seejuures tundus, et muidu on nad kuradi andekad. Ma vaatasin omavanuseid kolleege, kaasa arvatud ennast ning nägin, kuidas meie ja nende “vanade” ja “teiste” vahele tekkisid helendavad trajektoorid, sellisena oled sa noorena, sellisena oled sa vanana ja kuskil see lihtsalt juhtub. See asi käib ju ringiratast, mõtlesin ma siis.
Ma kirjutasin tihti juhtkirju, millest ma olen tagantjärele suutnud tuvastada viisteist. Neil olid enamasti poolpoeetilised pealkirjad nagu “Pensionär pole sõjanui”, “Salmonid, me sugulased”, “Eeter õhupuuduses”, “Kodanik keti taga”, “Mis saab, kui puudub aju” jne. Ühes neist tahtsin ma Mart Laari kohta öelda paar tunnustavat sõna ning kirjutasin:
“… oma avameelse näo, siiraste silmade ja püknilise kehaehitusega võidab ta välismaal käies Eesti delegatsioonile kiiresti võõrustajate poolehoiu”.
Pükniline on teatavasti üks kolmest kehaehituse tüübist, teised kaks on atleetlik ning asteeniline ning see polnud mõeldud solvanguna aga “püknilisest” sai kuidagimoodi suur aruteluteema isegi Keskpäevatunni saates ning liikusid kuulujutud, et juhtkirja anonüümsuse taha varjunud Kalle Muuli ründab õelalt Laari ideede asemel tema välimust. Sattusin samal ajal ka mingisse poliitilisse intriigi, kus rahandusminister Kranich planeerides oma tagasiastumist ning väikest vopsakat peaministrile, ulatas mulle otse oma šeifist peaminister Laari kohta käiva kompromiteeriva dokumendi – ilma kuupäevata valitsuse garantiikirja aktsiaseltsile “EK”. Meie muidugi kohe tegime esikülje loo, sest olenemata sellest, kas materjal oli õiglane, oli see kahtlemata eksklusiivne.
Üks asi, mis mu pead siiani pisut vaevab, on see, et samal ajal kui me üritasime avalikku võimu kontrollida ja valitsuse otsuseid kritiseerida, maksis Rahva Hääl oma töötajatele ümbrikupalka ning seda ei teinud mitte ainult Rahva Hääl, vaid ka mõned teised väljaanded. Kust tekib õigus teistelt õigust nõuda, kui sa ise õigust ei järgi? Mis sõnumi selline seaduserikkumine saadab ajakirjanikele? Mida põrgut? Aga ma võtsin seda palka ise ka vastu, täpselt nagu suur hulk täna Eesti ajakirjanduses aktiivseid inimesi seda siis tegid. Ümbrikupalga praktika kadus minu teada Eesti ajakirjandusest alles mitu aastat hiljem.
See on muidugi tänaseks mullune lumi, vesi silla all, nagu öeldakse, kuid omad mõjud olid sellistel detailidel kindlasti kogu meediamaastiku rööbaste seadmisel. Võib olla selle tõttu kadus konkurentsist näiteks mõni teine väljaanne, mis oli piisavalt “rumal”, et makse maksta?
Rahva Häälest lahkudes olin kahekümne kahe aastane. Ma olin saanud tööpakkumise Majandusministeeriumist ning kuigi see oli võimas tagasilöök palganumbris, lisandus Majandusministeeriumi töökohale veel poole kohaga töötamine veebiprojektis nimega The Baltics Online.
Rahva Hääl liitus koos Päevalehe ja Hommikulehega selleks, mida me täna tunneme Eesti Päevalehena. Eesti Sõnumid üritati liita samuti Eesti Päevalehega, kuid jälle lasid osad ajakirjanikud jalga ning asutasid lehe nimega Sõnumileht. Sõnumileht müüdi ühel hetkel maha Schibstedile ning muutus seejärel kollaseks. Sõnumileht liideti hiljem Õhtulehega ajaleheks SL Õhtuleht, millest lõpuks sai tänane Õhtuleht. Pärast seda pole ajakirjanikud Eestis enam mässanud.
Härra õppejõud, väljas on pime 21. sajandi sügisõhtu. Paljud asjad Eesti meedias on läinud teisiti kui algul arvati, kuid mõned asjad jäävad, sealhulgas ka unistus uuriva ajakirjanduse grupist. Omalt poolt soovin selleks kõike paremat.
Aruande lõpp.