Üks riigiametnik kurtis hiljutises juhuslikus omavahelises vestluses üsna pahaselt, et ta peab igapäevaselt tegelema "niiöelda kodanikega" viidates nõnda venekeelsetele eestimaalastele. Miks olid nad tema jaoks "niiöelda" ja mitte päris kodanikud? Sest nad ei olnud eestlased. Mõni aeg varem sattusin Facebookis debateerima ühe Eesti kodanikuga, kes avaldas pahameelt selle üle, et inglisekeelne press oli eestlasteks (Estonians) tituleerinud kuriteos kahtlustatavad Eesti kodanikud, kellel olid ilmselgelt vene nimed. "Mil moel nemad küll endale Eesti kodakondsuse said?" imestas too inimene rahuolematusest olukorra üle, kus inimese etnilis-kultuuriline identiteet ja riigiidentiteet (ehk kodakondsus) ei olnudki üks ja sama.
Poliitik Laine Randjärve üleeilne tagasihoidlik ettepanek arutada topeltkodakondsuse lubamist Eestis, tekitas isamaalises poliitikus Andres Herkelis küsimuse millisele riigile on topeltkodakondsusega inimene lojaalne? Selline küsimusepüstitus ja minu eelpool viidatud juhuslikud debatid eestimaalastega ilmestavad seda, kuidas Eestis, (või siis vähemalt poliitikas ja ametkondades) mõtestatakse kodakondsust: kodakondsus see tähendab ühte konkreetsesse gruppi – r a h v u s riiki – kuulumist, see on rahvusriigi kodakondsus. See põhineb arusaamisel, et indiviidi õigused, kohustused ja ka identiteet on piiratud rahvusriigi piiridega. Eesti kodanik on inimene, kes elab Eestis, osaleb Eesti ühiskondlikus tegevuses, sealhulgas valib endale valitsuse ja korraldab majanduselu, see tähendab töötab Eestis ja teeb äri Eestis. Ühesõnaga tema kodanikuõigused, mis sisaldavad poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi, ei ületa Eesti riigi piire. Kui palju on teie tutvusringkonnas ja isegi lähemas pereringis inimesi, kelle elu piirdubki vaid Eestiga? Ilmselt 20 aastat tagasi oli neid enamus, täna aga …?
Teoreetikud on ammu viidanud asjaolule, et jooksusammul üleilmastuvas maailmas on kodanikuõiguste ja kohustuste rakendumine lahti liimunud rahvuse ja riikliku kollektiivi kuulumisest nii nagu on omavahel lahti liimunud ka rahvus ja riik. Eestlane ei ela täna ainult Eestis ja Eestis ei ela ainult eestlased. Eesti kodanikul ei ole kodanikeõigusi ainult Eesti riigis vaid ka näiteks Prantsusmaal ja Küprosel, isegi USA-s ja Vietnamis, kui ta peaks neis riikides töötama või äri ajama. Sarnaselt, olenemata nende ajaloolisest või kultuurilisest seotusest Eestiga või isegi Eesti kodakondsuse omamisest, on Eestis elavatel venelastel õigused, näiteks õigus nõuda venekeelse gümnaasiumihariduse jätkamist. See tuleneb universaalsete inimõiguste laienemisest, mis on üha enam jõudmas universaalsete kodanikeõigusteni. Kultuurilised, sotsiaalsed ja majandusõigused on peaaegu-et muutunud universaalseteks. Ainukesena baseeruvad poliitilised õigused veel 19. sajandi rahvusriikide maailmas, kuid ka siin on näha väikeseid nihkeid, kasvõi näiteks Euroopa Liidu kodanike valimisõigus teise liikmesriiki kohalikel valimistel.
Sellises olukorras, kus inimesed praktiseerivad oma kodanikeõigusi üle ilma, tihti mitmes riigis korraga, kõlab üsna kohatuna Eesti poliitiku argument, et kodanikuõiguste andmise aluseks saab olla lojaalsus Eesti riigile. Üleilmastumine nihutab lojaalsust nii riigi sees kui ka väljaspool seda. Lojaalsus ei ole enam suunatud ühele õigussubjektile, see on hajutatud. Kujundlikult on tänapäeva kodanik polügaamia harrastaja – tal on mitu lojaalsust, mis on hajutatud eri riikide suhtes.
Ühes riigis on tal sünnijärgne poliitiline lojaalsus, ta on selles riigis ja ühiskonnas ülesse kasvanud ja tunneb huvi ja kohustust selle riigi tuleviku eest seista. Teises riigis on tal aga kodanikuõigused ja lojaalsus, mis tuleneb hoopis tema majanduslikest huvidest (tal on seal suured ärid) või kultuurilisest identiteedist (tema esivanemad ja kodune keel on seotud selle kultuuriruumiga). Selline lojaalsuse hajumine tekitab hoopis uue suhte kodaniku ja riigi vahel, milles on seni veel palju ebaselget, kuid millest on välja koorumas olukord, kus kaotajana võib näha (rahvus)riiki.
Riigi kohustused oma kodaniku suhtes on jäänud samaks, samas kui kasvanud on kohustused võõramaalaste suhtes – ka neile, mittekodanikele, tuleb tagada majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused. Teisalt ei ole kodaniku lojaalsus suunatud enam ainult ühele (rahvus)riigile ja kodanik saab oma sotsiaalseid või majanduslikke õigusi nautida väga mitmetes riikides. Üha enam näib asi liikuvat sinna suunda, et riigid on muutumas ühiselamuteks – ühel territooriumil elavatele inimestele tuleb tagada kõik õigused, sealhulgas ka kultuurilised (ja vene keele referendum Lätis on hea näide katsest neid õigusi kehtestada), olenemata inimeste usulisest, etnilis-kultuurilisest või muust identiteedist ning eeldamata nende ainulojaalsust. Eks ta ole hirmutav visioon, sest kellele meist meeldiks elada ühiselamus, kuid fakt on see, et harmoonilises sidusas rahvuskogukonnas ei ela me ka juba ammu.
Eesti kodakondsuspoliitika, millele pandi alus ligi 20 aastat tagasi on oma kontseptuaalsetelt alustelt ka sinna ajastusse jäänud ning jäärapäise järjekindlusega üritab valitsus seda seal ka hoida. Eesti poliitikakujundajate arvates saab inimesel olla üks kodakondsus, üks lojaalsuse objekt, millest tulenevad ka õigused ja mille suhtes kehtivad kohustused. Mis siis, et reaalne elu on juba kaugele ette teises suunas minema galopeerinud.
Väga paljudel Eesti kodanikel, ükskõik mis rahvusest, on täna kohustused ja õigused mitme riigi suhtes. Ka topeltkodakondsus (mis on iseenesest veider sõna eesti keeles, kuna viitab justkui sellele, et kodakondsusi on topelt, ehk liiast) on Eestis täna vägagi levinud. Kuidas nii? Abielludes välismaalasega omandavad Eesti kodaniku lapsed reeglina sünnijärgselt mõlema vanema kodakondsuse. Eesti Põhiseadus ei luba aga mingil tingimusel sünnijärgselt Eesti kodanikult kodakondsust ära võtta, isegi kui kodakondsusseadus keelustab topeltkodakondsuse. Topeltkodanike (ja isegi kolmikkodanike) arv on suurenev, mitte vähenev nähtus. Laine Randjärve tagasihoidlik ja võibolla kogemata suust välja lipsanud arvamus, et Riigikogu võiks a r u t a d a topeltkodakondsuse lubamist ei ole midagi muud, kui reaalse elu peegeldamine. Poliitikud jooksevad siin elule järgi, mitte ei suuna seda.
Seega, topeltkodakondsuse lubamist pole Eestis mõtet arutada, sest see eksisteerib Eestis juba mõnda aega! Pigem tuleks arutada kuidas kaasajastada Eesti kodakondsuspoliitikat, et see vastaks paremini 21. sajandi mitmiklojaalsustele ja mitmikidentiteetidele ja see tähendab ka arutelu selle põhialuste üle.
Lähemalt autor Kristina Kallase kohta.
