Enamik KAPO aastaraamatust on igav jutt suhteliselt rutiinsetest tegevustest (nagu iga organisatsiooni puhul), samas leidub selles väljaandes igal aastal infot, mis tekitab ühiskonnas vastakaid arvamusi. Hiljuti ilmunud aastaraamatus välja toodud Mihhail Kõlvarti kontaktid Venemaa saatkonnaga on tekitanud küsimusi pigem KAPO rollist ja töömeetoditest kui Tallinna abilinnapea tegevusest.
KAPO on libedale teele astunud varem, kui hakati oma aastaraamatutes kirjeldama erinevate Venemaaga seotud vabaühenduste tegevust. Pidevat kajastust on leidnud Aleksei Semjonovi juhitav MTÜ Inimõiguste Teabekeskus, mida seostatakse Venemaa nn. kaasmaalaste poliitikaga. Näiteks 2005. aasta aastaraamatust võib leida järgneva iseloomustuse: "Venemaa Tallinna suursaatkond juhib otseselt või kaudselt kõige olulisemaid kaasmaalaste organisatsioone, nagu Eestis Asuvate Venemaa Kaasmaalaste Ühingute Liit koos allorganisatsioonidega ning Inimõiguste Teabekeskus, mis sõltuvad ka otseselt saatkonna rahastamisest. Nimetatud organisatsioonide liidrid omavad peaaegu igapäevaseid kontakte Vene saatkonna ja välisministeeriumiga, kust saavad juhiseid edasiseks tegevuseks ning rahalist toetust oma ürituste läbiviimiseks. Omalt poolt edastavad need organisatsioonid saatkonnale pidevat informatsiooni nii oma tegevuse kui ka Eesti poliitilisel maastikul toimuva kohta. Samuti koostavad nad saatkonnale ülevaateid ja analüüse, mida kasutatakse Venemaa edasise välispoliitika kavandamiseks."
Järgnevates aruannetes on Inimõiguste Teabekeskuse tegevus leidnud pidevat kajastamist, erandiks pole ka see aasta.
KAPO tegevus teabekeskuse osas ei ole olnud mitte ainult ebavajalik, vaid see on töötanud vastu eesmärgile, mida saavutada sooviti. Inimõiguste Teabekeskus on saanud tänu kajastusele rohkem tuntust, tuge ja vastukaja mainekatelt inimõigusorganisatsioonidelt nagu Amnesty International. Ühe inimõigustega tegeleva organisatsiooni pidev kajastamine negatiivses võtmes riigi julgeolekuasutuse aastaraamatus näitab ju iseenesest, et asju ei aeta demokraatlikule riigile kohaselt ja see pigem tugevdab väidete mõju.
Ebaobjektiivse ja poliitiliselt tasakaalustamatu info levitamine ühe inimõigusorganisatsiooni poolt ei ole loomulikult hea ka teiste samas riigis tegutsevate vabaühenduste jaoks, sest see halvendab inimõiguste kaitsjate mainet ühiskonna silmis tervikuna. Kui Eesti Inimõiguste Keskus oma tegevust alles alustas, küsisin Nils Muižnieksilt, kes hiljuti sai Euroopa Nõukogu inimõigusvolinikuks, mida sellises olukorras teha. Tema soovitus oli lihtne ja tabav: peate olema neist paremad. See tähendab, et ühiskonna ja riigi huvides on valeinfo vastu võitlemiseks toetada eelkõige professionaalseid ja objektiivseid inimõiguste valdkonnas tegutsevaid vabaühendusi läbipaistvate rahastuskriteeriumite alusel, mis ei võimalda kahtluse alla seada vabaühenduse sõltumatust.
Kodanikuühiskonna tegevuse pärssimine tulenevalt nende tegevuse sisust on ohtlik samm, mis ohustab nii koosolekuvabadust, veendumusvabadust kui teisi demokraatliku ühiskonna alustalasid. Seda ei tohi teha ei otseselt läbi KAPO aastaraamatu, ega kaudselt, allutades riigi rahastuse saanud vabaühenduse tegevuse ametnike või poliitikute kontrollile või heakskiidule. Viimasel juhul ei ole enam tegemist tõelise vabakonnaga, vaid riigi käepikendusega, mis tegutseb küll formaalselt riigist eraldi, aga sisuliselt sellest oluliselt ei eristu.
KAPO-l on Eesti ühiskonnas konkreetne ja tähtis roll, mistõttu peaks igal selle institutsiooni sõnal olema oluline kaal ning võimalusel peaks viitama konkreetsetele tõenditele, mida saab sõltumatult kontrollida. Ajakirjanduslikus stiilis süüdistuste esitamine ei sobi sellise institutsiooni tegevusega kokku. Varjumine väite taha, et tegemist on info edastamise ja mitte katsega kedagi halvas valguses näidata, ei ole adekvaatne. Keegi KAPOs ju otsustas, keda ja kuidas aastaraamatusse panna, keegi valis pildid ja keegi kinnitas avaldatu. Sellises kontekstis kõlab aastaraamatus mainitud nimi ja pilt aastaraamatus igal juhul ühiskonna jaoks potentsiaalse ohuna.
KAPO on vajalik ja kasulik institutsioon. Põhiseadusliku korra tagamine, võitlus korruptsiooni, terrorismi ja võõrriikide spioonide vastu on oluline valdkond, kus on õnnestunud saavutada oluline edasiminek. Tallinna abilinnapea poliitiline tegevus venekeelsete koolide osas ei ole kindlasti miski, mis peaks üldse KAPO radaril olema, samuti nagu mõne väidetavalt Venemaa huvides tegutseva mittetulundusühingu või indiviidi tegevus, kuniks ei ole selget ohtu põhiseaduslikule korrale. Vastasel juhul riskitakse ühiskonna usalduse kaotusega.
Mida enam ühiskonnas demokraatlikud väärtused kinnistuvad, seda ebatõenäolisem on see, et välispidised vaenulikud jõud suudaksid mingisugust reaalset kõlapinda leida. Parim julgeolekugarantii on demokraatlik riigikord, inimõiguste kaitse kõrge tase ning tugev kodanikuühiskond. See, et märkimisväärne osa ühiskonnast aastaraamatule sellel aastal kriitiliselt reageeris ja tunneb KAPO tegevuse põhiseaduslikkuse pärast muret, näitab, et demokraatlikud väärtused on ühiskonnas üpris tugevalt juurdunud. Selle üle tasub uhkust tunda.
Kari Käsper on Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja.
