Algava nädala pühapäeval, 6. mail, ristavad Prantsusmaal piigid François Hollande ja Nicolas Sarkozy ning prantslased valivad riigi järgmise presidendi. Väga oluline sündmus ja seda mitte ainult Prantsusmaa jaoks, vaid ka Euroopa jaoks laiemalt. Toon välja kolm punkti, mida siin oluliseks peaksin.
1. Äärmuste tõus
Kuigi Hollande on mõnevõrra vasakpoolsemate vaadetega kui Sarkozy, siis laiemalt vaadates on see vahe üsna mõõdukas ning nende valimiste teema on vähem tavapärane valik vasak-parem vahel, pigem paljudest väiksematest, kuid olulistest tasanditest läbi põimitud.
Presidendivalimiste esimene voor ei toonud üllatust liidrite suhtes (Hollande edestas kergelt Sarkozy’d, nagu küsitlused ka eelnevalt näitasid – 29% vs. 27%). Kuid kindlasti võiks üllatavaks lugeda äärmuste suurt tõusu. Paremäärmuslaste kandidaat Marine Le Pen võttis koguni 18% häältest, vasakäärmuslaste Jean-Luc Mélenchon 11%. Kindlasti oluliseks teguriks võib lugeda maailmas laiemalt levinud pettumust olemasoleva poliitilise struktuuri suhtes (nö protestihääled). Kuid “olemasolev süsteem on katki” on praegu ka väga lihtne viis poliitiliselt hääli koguda, valija on pahane ning kohati ei mängi rolli seegi, et pakutavad alternatiivlahendused võivad olla praktikas üsna halba tulemust toovad. Võib ilmselt ka öelda, et paljud valijad ei hääleta Hollande’i poolt, vaid Sarkozy vastu.
Olen mõnda aega arvanud, et 2008. aastal alanud kriisi üheks järelmõjuks on natsionalismi ja protektsionismi laiem levik. Uus normaalsus toob kaasa ka mõnevõrra väiksema majanduse ning riikide valmisolek sellega leppida on väike – proovitakse teiste arvelt enda suppi paksemaks saada. Väga halvad trendid, sest majanduslikult kokkuvõttes sellest võitjaid ei ole. Ka II Maailmasõjale eelnenud globaalne Suur Depressioon oli võimendatud sellest, et riigid hakkasid kriisi järel protektsionismile rõhuma. Ja see ei ole ainult Euroopa temaatika, ka USA-Hiina suhetes näeme ilmselt protektsionismi tõusu.
Natsionalismi ja protektsionismi ilminguid on paraku näha ka Prantsusmaal. Termin degbloaliseerumine (pr. k. démondialisation) on üha sagedamini meedias kasutusel. Kriisile eelnenud buumi ajal toodi Lääne-Euroopasse palju välistööjõudu odavamat tööd tegema ning nüüd on Euroopas tööpuudus kerkinud üle 10% taseme ning paljud need töökäed nüüd üle jäänud. Kuid need immigrandid loevad ka ennast juba Prantsusmaa täieõiguslikeks kodanikeks ning seega on tekkinud üha rohkem pinget “põlispranstlastega”. Selle üheks ilminguks on ka paremäärmuslaste kõrge häältesaak. Nii Sarkozy kui Hollande on viimastel nädalatel rõhutanud, et tahavad vähendada immirgrantide osakaalu. Igatahes on see väga oluline (ohu)trend, millel silm peal hoida nii Euroopas, kui ka maailmas laiemalt. Sest paraku paistab, et need trendid jätkavad arenemist.
2. Saksamaa ja Prantsusmaa suhted
Üks oluline osa Hollande’i platvormist on senisest suurem vastandumine Euroopale. Hollande on rääkinud kavast vaidlustada 2011. aastal sõlmitud Euroopa fiskaalleppe ning ka Saksamaa poolt veetavat suunda, mille eesmärgiks on riigieelarved tasakaalu saada. Seega, üheks olulisemaks küsimuseks praeguste valimiste raames on see, milline on Prantsusmaa roll Euroopas ning milliseid edasisi trajektoore riik eelistaks. Euroopas on võlakriisi tõttu praegu suurte muutuste aeg ning kahe suure (Saksamaa ja Prantsusmaa) otsused on väga olulised edasise kulgemise suhtes.
Võib täna juba väita, et sõltumata sellest, kumb kandidaat võidab, on Saksamaa-Prantsusmaa suhted muutumas keerulisemaks. Hollande võitis alguses tugevalt hääli Euroopa ning ka Saksamaa vastaste kommentaaridega ning selle tasakaalustamiseks muutis ka Sarkozy oma kommentaare kriitilisemaks. Hollande’i kommentaar “Saksamaa ei pea tegema kõiki otsuseid Euroopa suhtes” viitab ka tema soovile Prantsumaa rolli tõsta. Merkel vastas eelmisel nädalal terava kriitikaga Hollande’i arvamuste suhtes. Äärmuslaste kõrge häältesaak presidendivalimiste esimeses voorus tõi kaasa ka paraku selle, et Sarkozy-Hollande võidu teises voorus otsustab suuresti see, kumb suudab äärtest rohkem hääli endale võtta. Seetõttu oleme ka veelgi radikaalsemaid arvamusi kuulnud.
Raske uskuda, et Hollande kavatseks kogu Euroopa kriitika võidu korral ka praktikas ära rakendada (osaliselt see siiski häältenoppimine), kuid mingis osas saabub see siiski. Samuti on vähetõenäoline, et Sarkozy ja Merkel saavad jätkata oma väga sõbralikku suhet, mis oli enne valimisi – Sarkozy peab valijatele lubadusi täitma ning sakslased on ka Sarkozy viimaste kommentaaride järel ilmselt skeptilisemaks muutumas. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Hollande’i võit oleks negatiivne ka Euroopa ühtsuse suhtes – Saksamaa ja Prantsusmaa koostöö muutuks raskemaks ning koos sellega ka Euroopa lahenduste otsimine.
3. Vastandumine kärpimisele
Üks teema mis mulle majanduslikult muret teeb – Lääne-Euroopa elab täna üle oma võimete (suurelt miinuses riigieelarved) ning valmisolek kärbeteks on valijate poolt väga napp. Seega näiteks Hollande’i lubadused kärpeid vähendada on talle toetavaid hääli toonud.
Kui Prantsusmaad majanduslikult vaadata, siis mu meelest täna on üks suuremaid probleeme seal paindumatu tööturg ning riigi kõrged sotsiaalsed kulutused. Prantsuse riigi kulude osakaal on 56% SKP-st, suurim euroliidus. Seetõttu on Prantsusmaa ka maailmas täna nõrgema konkurentsivõimega kui näiteks Saksamaa ning ma hindaksin ka nende majanduslikku perspektiivi viie aasta lõikes Saksamaa omast nõrgemaks. Saksamaa töötusemäär on 6,3% ja Prantsusmaal 9,7%, sakslased töötavad aastas rohkem tunde ning lähevad hiljem pensionile. Seega majanduslikult vaadates peavad prantslased hakkama lihtsalt tööd tegema, kuid loomulikult ei saa see praegusel ajal olema ühegi poliitiku valimisloosungiks.
Euroopa võlakriis on paraku näidanud, et vajalikke kärpeid hakatakse alles siis tegema, kui maja äärest juba põleb. Kehtib nii Kreeka puhul, kui ka viimasena kerkinud Hispaania ja Itaalia puhul. Kui Euroopa võlakriis natuke järgi annab (viimase nelja kuu teema), siis kohe väheneb ka valmisolek kärpida. Viimaste kuude uudised on toonud taas juttu, et kärpmine on halb, kuid praktikas mu meelest on see siiski kõige mõistlikum viis konkurentsivõime taastamiseks.
Kui me vaatame Kreekat, siis nende puhul hakati ka kärpima alles siis kui sunniti ning liiga hilja reageerimine tõi kaasa selle, et riik on tänaseks täies mahus sõltumas välislaenajate toetusest. Kreeka on väike, nende jaoks rahade leidmine oli tehtav. Hispaania ja Itaalia mahud on juba väga palju suuremad ning nende päästepaketid oleks juba Euroopa jõuvarude piiri peal. Kuid kui Prantsusmaa ei tegele täna oma probleemidega ning suuremalt hakkab reformima alles siis kui maja põleb, siis on see juba Euroopa jaoks katastroof, sest Prantsusmaa päästmiseks raha enam ei jaguks. Seega oleks Euroopa jaoks väga oluline, et Prantsusmaa jätkaks reformide ja riigieelarve tasakaalustamisega, kuid valimiste ümber toimuv on selles suhtes murettekitav – keskmine valija ei mõista riske, mis selle tegevuse edasilükkamine kaasa toob. Nii et siin on kasvanud risk, et valimiste järel teeb Prantsumaa nende protsessidega hoopis sammu tagasi. Hollande’i võidu puhul päris suure sammu.
Kokkuvõte
Viimased küsitlused näitavad, et Hollande juhib nädal enne valimisi 54% / 46% Sarkozy vastu. See on päris suur vahe ning Hollande on praegu selgelt suurema võidu tõenäosusega. Enne valimisi on veel olulise mõjuga neljapäeval toimuv teledebatt, kus suurema kogemusega ja karismaatilisemal Sarkozyl on mõningane eelis üsna halli Hollande’i ees. Pühapäeval saabuv Prantsusmaa valik muudab kindlasti Euroopa tasakaalu, küsimus on: millises ulatuses? Ma arvan, et Hollande’i võidu korral jääks Prantsumaa aasta jooksul oma tugevast riigireitingust (AAA) ilma. Ja see muudaks täna kestvat Euroopa võlakriisi veelgi pikemaks.
