Vaatasin Reformierakonna annetuste paari kvartaalset aruannet aastatest 2009–2010 ja imestasin, kui vähe oli erakonnale 65 või 550 või 1000 krooni kaupa annetajaid võrreldes erakonna suure liikmete arvuga.
Barack Obama praeguse presidendivalimiste kampaania annetustekogumine on näiteks minu meelest üsna teistsuguse mustriga. Obama annetajate hulka iseloomustab lai baas, tal peaks nüüdseks olema vähemalt 250 000 annetajat, kellest enamik on annetanud mõne dollari kaupa.
Reformierakonna annetajate hulk on olnud ka väga volatiilne — mõnel kvartalil on paarkümmend annetajat, mõni kvartal mitu korda rohkem. Sellest võiks järeldada, et annetuste korjamine käib kampaaniate korras.
Annetusi on silma järgi vaadates ja laias laastus kolm gruppi:
1) Oma tosin ettevõtjat: üks reservohvitserist ehitusettevõtja; kaks automüüjat; üks Võrumaa paberivabriku omanik; üks puidu- ja soojaärimees; kaks kullaärimeest; kaks kohtutäiturit; kaks kinnisvaraärimeest; mõni, kelle olen unustanud või keda ei oska kirjeldada. Aga enimalt tosin. Annetused nii 50 000 või 200 000 krooni tükk.
2) Erakonna tuumikliikmed (sealhulgas kontoritöötajad, riigikogu liikmed, juhatuse liikmed). Annetused 5000–30 000 krooni tükk, üsna tavaliselt 10 000 krooni. sealhulgas kõik need kahtlased, millest on Postimehes kirjutanud Silver Meikar ja Mikk Salu. Mõnikord ka 50 000. Ja üks erakonna kampaaniajuhi 28 000-kroonine annetus läks välja ümmarguste summade mustrist, kus tavaliselt esinesid summad 10 000, 15 000, 20 000, 30 000, 50 000 krooni.
3) Väikeannetajad. annetused nii umbes 50–1000 krooni. Siin on erakonna iga tasandi liikmeid (sealhulgas Paul-Eerik Rummo oma vist 550 kroonise annetusega näiteks) ja ilmselt aatelisi toetajaid, kes annavad oma pisku.
Esimese ja teise grupi suur osatähtsus valmistab mulle muret. Näen siin riski ka puhtalt rahavoogude juhtimiste mõttes: lai baas regulaarselt 65 krooni kaupa annetajaid tähendaks väiksemat riski kui suhteliselt suur sõltuvus kahe esimese grupi annetustest. Ma pakun, et Reformierakonna kontorid lihtsalt ei oska nii-öelda jaeturult annetusi korjata, ei mõista oma vabatahtlike võrku Barack Obama kontori kombel kasutada. Teine võimalus on see, et erakonna töötajad lühinägelike müügimeeste kombel ebaproportsionaalselt palju üksikutest suurtest annetustest, mis lühiajaliselt annavad näivalt suure tulu.
Isegi kui kõik on aus, pole ma rahul Kristen Michali aastatepikkuse tööga MTÜ annetuste voo juhina. Mulle tundub, et Reformierakonna kümne tuhande liikme hulgas võib olla isegi enamik selliseid, keda ei seo erakonnaga miski peale ühe allkirja, e-allkirja või m-allkirja kunagisel liikmeks astumise avaldusel.
Sümptomaatiline oli see, et näiteks erakonna esimehel ega vähemalt ühel aseesimehel ei paistnud nende aruannete põhjal olevat tehtud igakuist otse- või püsikorraldust kasvõi 100 krooni annetamiseks. Pole ilmselt nähtud tarvidust lihtliikmetele eeskuju näidata, et ka nii saab.
Surnud hinged kuuluvad muidugi mõista iga Eesti praeguse erakonna kohustusliku kapitali hulka. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna tehing, milles nad võtsid üle Vene Erakonna Eestis koos selle kohustusliku 1000-liikmelise miinimumkapitaliga, näitas seda, et seegi erakond on teiste riigikogus esindatute kombel sisenenud tõsiseltvõetava turuosalisena surnud hingede turule. Samuti on Sotsiaaldemokraatlik Erakond värvanud kampaania korras sadu liikmeid otse. Eestimaa Rahvaliidu ülevõtmine on teine näide edukast surnud hingedega tehtud tehingust.
Surnud hingede küsimus on minu minu meelest üsna oluline. Loodan, et mõni praegustest erakondadest suudab neid kuidagi elustada, et tekitada suuremat poliitilist konkurentsi. Tuletan meelde, et Reformierakonna juhatus valiti möödunud suvel pea samas koosseisus tagasi, vahetus ainult üks liige. Ajakirjanduses ilmuvate teadete põhjal kahte leeri jagunenud Isamaa ja Res Publica Liidu juhatuse igale kohale konkureeris viimati vähem kui kaks inimest.
Siit võiks välja lugeda, et poliitiline konkurents erakondade sees, mis meie stabiilses neljaparteisysteemis peaks olema põhiline uute ideede ja nägude esiletooja, on üsna kesine. Surnud hinged on surnud ja tuumik püsib. Minu meelest on see oluline risk, mis võib seada ohtu Eesti normaalse arengu.
Ott Heinapuu on Memokraadi külalisautor.
