Valdav osa vaimse tervise probleemidest on määratletud psüühikahäiretena ja mitte ajuhaigustena (depressioon, ärevushäire, skisofreenia, sotsiaalfoobia jne). Eraldi grupi moodustavad orgaanilised psüühikahäired, mis on seotud kindlalt määratletava ajupatoloogiaga (N: Alzheimeri tõbi). See aga ei tähenda, et nii öelda mitteorgaanilistel psüühikahäiretel ei oleks tegelikult kindlat orgaanilist põhjust. Me lihtsalt ei tea seda veel. Kuid me teame juba praegu palju enam nende häirete kohta, kui teadsime 40 aastat või 20 aastat tagasi. Neurobioloogias toimub palju põnevat.
Ma arvan, et jalaluumetafoor oli vägagi asjakohane, sest ka antidepressandiga proovime me taastada normaalset seisundit. Antidepressant ei ole heatujumolekul. Antidepressantide võtmisel keha esimesed päevad harjub sellega ja alguses võib enesetunne olla hoopis kehvem, sest tuntakse iiveldust, unisust jmt. Keemilise tasakaalu saavutamine ei toimu silmapilkselt. Esialgu taastub energia. Inimesel on taas jõudu, et voodist üles tõusta või rääkida. Sellepärast on antidepressantravi sügava depressiooni psühhoteraapia eelduseks. Jah, on näidatud, et noorukitel on mingi seos SSRI-de tarvitamise ja enesetappude vahel. Sellepärast tavaliselt selle klassi AD-sid igaks juhuks noorukitele ka välja ei kirjutata. Seda võiks väga primitiivselt jälle põhjendada sellega, et kui esialgu taastub energia, aga muu depressiooni sümptomaatika veel säilub (lootusetus, madal enesehinnang jne), siis nüüd on jõudu midagi ette võtta.
Mina arvan, et meie ühiskonnas oleks just aeg hakata suhtuma depressiooni nagu igasse teise haigusesse. See tähendab, et kindla diagnoosi korral on näidustatud ka ravi. Näiteks me kõik saame aru kui võetakse antihüpertensiivseid ravimed. Kui on kõrge vererõhk, siis tuleb seda alandada. Miks? Sest pidev kõrge vererõhk kahjustab veresoonte seinu ja loob fooni tüsistuste tekkeks. Depressioon on aga pidev stress ajule ja pärsib ajus toimuvat neurogeneesi, mille all mõeldakse neuronaalsete tüvirakkude prolifereerumist ja diferentseerumist. Jah, sellised protsessid toimuvad ka täiskasvanu ajus ja on vajalikud normaalseks kognitiivseks funktsiooniks. Antidepressandid pärsivad stressi neurogeneesi takistava mõju – seega pidev kestev ravimata depressioon on aju kahjustav.
Ravimid on mürgid, kuid õiges doosis ja õigetel näidustustel on meil neist palju abi. Kõigi ravimite ühte patta panek (Xanax, kokaiin ja antidepressandid) ja meelevaldne võrdlemine teeb kurvaks. Kokaiin tekitab eufooriat ja sõltuvust. Antidepressandid ei tekita eufooriat, samuti puudub neil vastupidiselt üldlevinud arusaamale igasugune sõltuvust tekitav potentsiaal. Kokaiin aga viib sõltuvuseni, mis seisneb selles, et inimese igapäevane sihipärane tegevus on suunatud antud aine hankimisele ja tarvitamisele. Antidepressantidega on pigem see probleem, et inimesed katkestavad omavoliliselt arstiga konsulteerimata ravi. Selle põhjuseks võib olla juba paranenud eluga toimetulek, mistõttu arvatakse, et ravi pole enam vajalik (miks ma seda keemiat ikka sisse söön) või häirivad patsienti kõrvaltoimed. Kokaiini tarvitamine pidevalt ja eufooriat tekitavates kogustes viib multiorgankahjustuseni.
Väikestes kogustes kokaiini kasutatakse ka tänapäeva meditsiinis. Näiteks käisin ma sellel kevadel ninakarbikute laserlõikusel, kus lõikuseettevalmistuse hulka kuulus kokaiiniga immutatud tampoonide viimine ninna. Ravimite tarvitamisel on pea alati laveerimine kasude ja kahjude vahel. Ka NSAIDid (aspiriin, ibuprofeen, diklofenak jne), mis on väga igapäevased ravimid võtavad ühelt poolt ära valu, samas tekitavad maohaavandeid ja antud hetkel on uurimisel hüpotees, et pidev NSAID-ide tarvitamine vähendab riski Alzheimeri tõvesse haigestumiseks.
Antidepressante ei kuritarvitata, sest neil pole sellist toimet, mis seda soodustaks. Hoopis teine tera on Xanaxiga, mis aga pole antidepressant. Depressioon on Eestis tegelikult alaravitud. Psühhiaatri juurde minek on pigem häbiasi. Depressiooni haigestumine maailmas tõuseb ja õnneks jõuab järjest rohkem inimesi ka abi juurde. Siiski mitte piisavalt palju. Maailmas ja ka Eestis on väga palju inimesi töövõimetuspensionil depressiooni tõttu. Olete te kunagi mõelnud, kui palju inimesi (ja ka väga andekaid) oleme me kaotanud ravimata depressiooni tõttu? Elutahe on midagi ürgset ja võimast, seda murda pole üldse nii lihtne. Depressioon aga suudab seda.
Olen nõus, et depressiooni ravis on väga oluline roll ka psühhoteraapial, kuid selle kättesaadavus on tõesti Eestis väga piiratud. Kerge depressiooni raviks piisab ka ainult psühhoteraapiast või ainult antidepressantidest. Raskematel juhtudel on näidustatud mõlema ravimeetodi kasutamine. Antidepressantidel on olemas tõestatud toime depressiooni ravis. Probleem on lihtsalt selles, et mitte kõigil inimestel pole neist alati abi. Samuti pole ka kõigil inimestel abi samadest antihüpertensiivsetest ravimitest või valuravimitest.
Lõpetuseks, tänapäeval õpetatakse ülikoolis teaduspõhist meditsiini (evidence-based medicine), mis tähendab seda, et otsuste tegemisel ja ravijuhiste koostamisel, kui vähegi võimalik lähtutakse randomiseeritud platseebokontrollitud topelt-pimedatest sõltumatutest uuringutest. Ekspertarvamus on madalaim tase, mida kasutatakse siis, kui puuduvad vastavasisulised uuringud või näiteks eetilistel kaalutlustel ei ole võimalik taolisi uuringuid läbi viia. Tänapäeva teadusartiklite rägastikus on isegi meditsiini õppinud inimesel raske orienteeruda ja arvata, et inimene, kellel puuduvad eelteadmised inimkeha biokeemiast ja füsioloogiast, suudab seda teha, on oma võimete ülehindamine.
PS! TÜ Kliinikumi Psühhiaatriakliinikus on võimalik psühhoteraapiat saada ravikindlustusega patsientidel tasuta.
Kas keegi on kodus?
Anti ja depressanti
Antidepressandid: momente