Eilses Kolmeraudse saates nimetas Valdo Randpere teiste seas ka mind kui “grupi” liiget, kes põhimõtteliselt ei armasta erakondi ning kes on loonud enda ümber mingisuguse “tõemonopoli” atmosfääri. Kuigi see jutt loodetavasti ei kõla kuigi usutavalt, leidsin siiski mõned mõtted, mida tahaksin jagada.
Iseenesest on arusaadav mõne Reformierakonna juhatuse liikme soov näidata kriitikat vaenuliku vandenõuna ning samuti näidata kriitikuid mingisuguse erihuvidega kildkonnana. Seda lahingut on pidanud Reformierakonna juhatus juba kevadest saadik, proovides näidata, et Silver Meikar on üksi, seejärel, et üksi on olnud kõik järgmised inimesed, kes on erakonda kritiseerinud.
Muidugi on seda kõike kuidagi mugavam esitleda kui mingi kildkonna viha, kuid näidake mulle kildkonda väljaspoolt erakonda, kes on võimeline sundima Reformierakonna juhatuse liikmeid tegema järjest ja järjest vigu nii avalikkusega suhtlemisel kui ka oma erakonna sees.
Kui aga vaadata sündmuste kronoloogiat, siis on ilmunud kümneid artikleid mitte mingi kildkonna, vaid kümnete väga erinevate inimeste sulest ja ühiskonna väga erinevatest osadest. Lisaks neile veel tele- ja raadiosaated. Seesama Kolmeraudne ei ole ammu jätnud vahele nädalatki, et käsitleda Reformierakonna poliitilise oleviku ja tuleviku teemat.
Positiivse tulemusena võib öelda, et paljud inimesed on hakanud taas poliitikast rääkima, negatiivne tulemus on aga see, et nad ei näe, et see rääkimine tooks kaasa olulisi tulemusi.
Väga paljud inimesed on seejuures tunnistanud, et erakondade rahastamises on toimunud Silver Meikari poolt kinnitatud skeemid. Kuus Reformierakonna liiget on seda kinnitanud uurijale, mitmed on sel põhjusel esitanud lahkumisavaldused, erinevad ärimehed on seda kinnitanud ning lõpuks on erakonna liikmed isegi möönnud, et “probleeme on”.
Mitmed inimesed on ka Reformierakonna sees üles astunud ning öelnud, et “selgitused pole usutavad”. Samuti nagu pole usutav, et Reformierakond seisab sõnavabaduse eest pärast seda, kui erakond nurjas oma kontori ees toimuma pidanud meeleavalduse ning valetas avalikkusele, et samal ajal toimus seal tegelikult liberaalset maailmavaadet tutvustav meeleavaldus. Pärast vale ilmsiks tulekut pole erakond valetajate osas midagi ette võtnud või vähemalt pole sellest midagi kuulda olnud.
Sõnavabaduse poolt ei saa olla ka erakond, kes kasutab kriitika vastu manipuleerivaid vahendeid, andes mõista kord seda, et ilmselt on loomisel uus erakond, kord seda, et tegemist on inimestega, kes põhimõtteliselt vihkavad erakondi ning sidudes neid veel samasse lausesse peaministri istutatud tamme lõhkumisega või seina sodimisega. Eelnevalt on erakond veel külvanud kahtlustusi Eesti prokuratuuri ja politsei sõltumatuse teemal ning avaldanud arvamust, poliitikud ei julge üksteisele helistades vabalt rääkida, sest nad kardavad pealtkuulamist.
Need on võtted, mis kuuluvad ebaausate poliitikute arsenali ning selliseid väiteid on piinlik kuulata.
Ma isiklikult pole seda küll laialt kuulutanud, aga nüüd kui jutuks tuli, võin julgelt välja öelda, et liberaalne maailmavaade on mulle isiklikult sümpaatne. Samuti ei ole mul mitte midagi Reformierakonna või mõne muu erakonna vastu. Ma tahaksin, et Eestis oleksid erakonnad, ma tahaksin, et nad oleksid parimad, mis meil olla saab, ma tahaksin, et nad valitseksid meid avatult, kaasates seejuures olulistesse otsustesse ka rahvast ning kodanikuühiskonda.
Aga blogipidajana ja kirjutajana on mul üht-teist öelda selle vastu, kui avaliku raha ümber tekivad segadused, häma ja kahtlustused ning neid ei taheta hajutada. Veel enam, kui kerkivad üles ilmselged vastuolud ja vastusteta teravad küsimused.
Liberaalne maailmavaade eeldab võimalikult suurt avatust, sest ühiskond, kus info ei liigu, ei ole vaba. Liberaalne maailmavaade eeldab samuti ka ausust ja vastutust, mida täna pole Reformierakonna juhtide käitumises näha ja just nende asjade puudumine sunnib olema kriitiline selle erakonna suhtes ning seda eriti seepärast, et Reformierakonnale on kõrgemad ootused kui Keskerakonnale ja isegi kõrgemad, kui veel mõnedele teistele erakondadele. Reformierakonna puhul on siiani olemas lootus, et see erakond suudab ajakohastuda.
Et ma ei räägi siin mingitest pehmetest väärtustest, siis lubage tähelepanu juhtida, et ühiskond, kus info ei liigu, kaotab konkurentsivõimes, selle kodanikud on halvemas seisus kui nende riikide kodanikud, kus info on avatum. See puudutab negatiivselt ka sedasama jõukuse juurdekasvu, mille nimel Reformierakond enda sõnul tööd teeb.
Ja kuigi info avatusega ei ole kerge elada, lühiajaliselt võib see isegi rumalusena tunduda, on selle pikaajaline mõju minu uskumist mööda hea.
Iga monopol on paha, kuid tõemonopoli asemel on ümber Reformierakonna tekkimas valemonopoli aura ning kui proovida võtta kokku Memokraadis kõlanud kriitikat, siis see on pigem keskendunud lootusele, et olemasolevad erakonnad muudavad ennast avatumaks ja paremaks, mitte ei kaevu üha rohkem manipulatsiooni kaevikutesse. Mina isiklikult ei oota erakondadelt ideaalset poliitikat. Ootan lihtsalt natuke paremat poliitikat. Erinevalt ideaalsest poliitikast on natukene parem poliitika tegelikult ka võimalik.
