Ð’Ñ‹ неправильно ÐºÐ¾Ð½Ñ Ð¿Ð¾Ñтавили, товарищ гроÑÑмейÑтер,– залебезил одноглазый.– Конь так не ходит.
Пардон, пардон, извинÑÑŽÑÑŒ,-ответил гроÑÑмейÑтер,-поÑле лекции Ñ Ð½ÐµÑколько уÑтал.
Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. Kaksteist tooli
Pühapäeval peetud kõnes teatas Andrus Ansip oma tagasiastumisest peale üheksat aastat Eesti Vabariigi peaministrina. Fakt ise ei tulnud muidugi kellelegi üllatusena. Oma 22. veebruari raadiointervjuus oli Siim Kallas selle uudise juba ka ametlikult avalikuks teinud – jättes tagasiastumise avalduse viisakalt siiski Ansipi enda teha. Päev varem oli Reformierakonna juhatus volitanud Siim Kallast moodustama uut valitsust (seda muidugi “juhul kui peaminister Andrus Ansip peaks kunagi tagasi astuma“).
See kõik tõi aga kaasa hulganisti kulmukergitamist teemal “kas nii käibki?” kuni otseste viideteni, nagu oleks sedalaadi vangerdus kuidagi ebademokraatlik (Hõbemägi ja Kiisler). Niivõrd, kui Eesti koos oma põhiseaduse ja parlamendiga on demokraatlik riik, ei saa olla suuremat kahtlust selle osas, et ebademokraatlik see küll ei ole – ning jah, üldjoontes nii need asjad tegelikult käivadki.
Ilmselgelt ei ole küsimus siin selles, kas Ansipil on õigus tagasi astuda. Kuna peaministri tagasiastumine toob kaasa kogu valitsuse ametist lahkumise, siis on selge ka see, et keegi peab uue valitsuse moodustama. Arvatavasti ei tekita suuremat sorti vaidlust ka lähtekoht, et suurima parlamendiparteina võiks selles protsessis jäme ots olla Reformierakonna käes. Nii et probleem – kui see üldse eksisteerib – näib olevat kuskil mujal. Probleem tundub olevat peidus selles, et Siim Kallas tuleb nö. “mujalt”, et “teda ei ole valitud”.
Aga ka see argument osutub lähemal vaatlemisel veidi kummaliseks. Tavaliselt, kuigi mitte alati (meenutagem Mart Siimanni valitsust), on peaministril tõepoolest ette näidata soliidne häältesaak viimastelt valimistelt. Ometigi ei vali Eestis peaministrit rahvas. Peaministri esitab president (keda samuti ei vali rahvas) ning kinnitab Riigikogu, kellel ainsana on “rahva mandaat” – ja ka seal toimib see mandaat tegelikult läbi erakondade. Ka see ei tohiks kellegi jaoks uudis olla. Üheksakümnendate keskel ja lõpus oli meil ridamisi nö. “kutsutute valitsusi”, kus figureeris sageli ministreid, kes ei tulnud Riigikogust (nagu täna tavaks on), vaid olid mõnikord saanud oma ametikoha olemata ise kunagi valimistel kandideerinud. Muuhulgas alustasid oma ministrikarjääri selliselt “mitte-poliitilistena” näiteks Toomas Hendrik Ilves ning Jaak Aaviksoo.
Peaministri puhul on asi siiski natuke teine. Enamuse inimeste jaoks on seda ametit vast tõesti veidi keeruline “kutsutuna” ette kujutada. Samas ei ole Euroopas ka see sugugi ennekuulmatu, et teatud oludes võiks valitsuse kokku panna keegi “väljast”. Näiteks juhtus nii Itaalias, kui peale Silvio Berlusconi tagasiastumist 2011. aastal tegi president Napolitano ettepaneku kriisivalitsuse moodustamiseks endisele eurovolinikule Mario Montile. Monti valitsuses ei olnud muide ainsatki valitud poliitikut ning see juhtis Itaaliat kuni järgmiste valimisteni 2013. aastal.
Milles siis on asi?
Sellele küsimusele vastuse otsimisel jõuame kähku ühe probleemi juurde, mis on viimasel paaril aastal ka Eesti poliitikaga seoses üsna pidevalt päevakorral olnud: “millel põhineb võimu legitiimsus?” Jällegi, niivõrd kui Eesti on demokraatlik riik, on lihtne vastus muidugi “valimistel.” Lähemalt vaadates osutub see lihtsus aga petlikuks. Tänapäeval võtame me praktiliselt enesestmõistetavana, et enamushääletusel põhinevad valimised väljendavad rahva poliitilist tahet ning et see tahe on seaduseks kõigile kodanikele. Samas ei ole sugugi enesestmõistetav, miks täpselt peaks vähemus enamuse tahet enda jaoks siduvaks pidama. Või ka see, miks peaks valimispäeval saavutatud enamusel põhinev legitiimsus kestma edasi ka siis, kui selles väljendatud tahe osutub hiljem olema vähemuses.
Põhjust, miks see kõik nii on – või vähemalt võiks olla – tuntakse kaasaegses poliitfilosoofias “ühiskondliku lepingu” kontseptsioonina. Kui 17. ja 18. sajandi Euroopas hakkas tasapisi levima arusaam sellest, et inimesed võiks olla vabad ja võrdsed, siis kerkis sellega koos küsimus, et kuidas seda vabadust ja võrdsust praktikas realiseerida, ilma, et oleks võimalik toetuda mingile universaalsele ja välisele autoriteedile (olgu selleks siis Jumal või monarh). Üks “ühiskondliku lepingu” olulisemaid teoreetikuid, Jean-Jacques Rousseau on öelnud, et ühiskonna vajalikkus tuleneb inimeste erinevate huvide vastandumisest, selle võimalikkus aga nendesamade huvide kokkusobivusest. Vastanduvana moodustavad meie erinevad individuaalsed poliitilised huvid “kõigi tahte” (volonté de tous), samas kui nende erinevate huvide ühine nimetaja, see, mis lubab neid kokku sobitada, on “üldine tahe” (volonté générale). Just nimelt “üldine tahe” on Rousseau tänaseni väga mõjuka nägemuse kohaselt see, millel saab põhineda legitiimne võim vabade ja võrdsete kodanike puhul.
Kujundlikult võib öelda, et kui monarhia puhul on meil tegemist ühiskonnakorraldusega, mille puhul on olemas justkui “sammas”, millele kogu ühiskond toetub, siis “üldine tahe” on nagu võlv, mille puhul sedalaadi ühte keskset toetuspunkti ei ole olemas. Selle asemel püsib kogu struktuur üleval selle erinevate osade omavahelis(t)e pinge(te) najal – toetudes iseendale.
“Üldist tahet”, mis on siduv kõigile kodanikele, saab väljendada ainult rahvas tervikuna – ning selliselt on selle teadasaamine mõistagi märksa keerulisem ülesanne, kui uurida välja, mida arvab ühes või teises küsimuses monarh, diktaator või füürer. Parlamentaarses demokraatias – nagu näiteks Eestis – on üldise tahte kõige fundamentaalsemaks manifestatsiooniks rahvahääletusel vastu võetud põhiseadus, mis omakorda sätestab legitiimse võimu edasised institutsioonid ja protseduurid. Regulaarselt toimuvatel valimistel täidetakse see tahe konkreetse sisuga, nende tulemusena saab parlament mandaadi valijate esindamiseks mingi perioodi vältel. See mandaat sisaldab ka parlamendi võimet kinnitada ametisse valitsus, milline iganes selle konrkeetne koosseis siis ka ei oleks.
Samas tuleb aga meeles pidada, et ei parlament ega ammugi valitsus ise ei kehasta üldist tahet (mida Rousseau arvates ei saa isegi esindada), vaid on lihtsalt selle üks konkreetne peegeldus. Üldine tahe ise ei lakka valimiste vahelisel ajal olemast – ja kui parlamendi mandaat on terveks valimisperioodiks muutumatu, siis üldine tahe seda ei ole. Ideaalsetes oludes on need lahknevused siiski väiksed ja ületatavad ning ei sea kahtluse alla ei valimistel antud mandaati ega sellele toetuvaid edasisi institutsioone või konkreetseid otsuseid. Siin on aga hea veelkord mõelda eelpool mainitud võlvi-metafoori peale. Nagu öeldud – võlv ei püsi koos ühegi konkreetse kivi abil ja kui mõned neist eemaldada, ei juhtu suurt miskit. Ühel hetkel aga muutub iga järgmine äravõetav kivi terviku stabiilsuse jaoks aina kriitilisemaks. Üksikuna võttes on pea kõik rahvast esindava mandaadi komponendid vahetatavad või asendatavad. Üheskoos ja korraga nad seda aga paraku ilma uuesti valija poole pöördumata olla ei pruugi.
Sedalaadi kriisi, mis nõuaks uut valitsust, Eestis täna ilmselt ei ole – ja nende jaoks, kelle arvates on, ei saa Kallase valitsus ka kindlasti olema piisavalt “uus”. Erinevalt Mario Montist ei tule Kallas lahendama riiklikku kriisi, ta ei tule lahendama isegi valitsuse kriisi – vaid ühe valitsuserakonna oma. Mul pole siinkohal vähimatki kavatsust seda põhjust alahinnata, ja tegelikult tundub mulle, et muutused, mida Siim Kallas on maininud, võiks oma sisult aidata seda viimastel aastatel seda üldise tahte ja mandaadi veidi lappama läinud omavahelist seost parandada.
Samas on Kallase ja Ansipi toolidevahetus ise aga laiema üldsuse silmis veel üks tollest mandaadi-võlvist ära võetud kivi. Ilmselt saabki just see olema Siim Kallase valitsuse esimese saja päeva üks kõige olulisemaid väljakutseid – kas neil õnnestub jalg sellele sillapeale saada ning veenda nii Reformierakonna vahepeal “jalutama läinud hääli” kui ka neid, kes valimistel mõnda muud parteid on eelistanud, et nende mandaat (kindlasti endiselt demokraatlik ning seaduspärane) on endiselt ka piisavalt lähedal sellele üldisele tahtele, mis nende võimule paratamatult aluseks on. Sest muidu on nii, nagu tõdes hiljuti ametist lahkunud kehtiva demokraatliku mandaadiga kultuuriminister: “Sellises olukorras ei ole mul mõtet kabinetis istuda, ma ei saa nagunii mitte midagi tehtud.”
