reisikiri bonni lähedalt

me olime nädalavahetusel seal
bonni lähedal vanas jahilossis
ümberringi olid piiniad ja männid
viiemeetrised kadakad ja jämedad männid
ja kaskede ümber olid mähkunud suurte lehtedega tummad ronitaimed
mõned meie seast läksid jalutama
ja laanest jooksis välja buldog
silmad pahupidi, kaela ümber puruksrebitud ketilülid
need mõned meie seast lugesid oma elu viimaseid sekundeid
drei zwei eins
kuid siis jooksis nende eest läbi neli hirve
mastaapsed, uhked, paanikas
buldog oli after them
buldog ei olnud nende järel, kes olid mõned meie seast
ja siis seal jahilossis
andis jaak etenduse
ta seisis uhke lühtri all, tema selja taga küdes kamin
kuid leek kustus ja lühter mattus tolmu
akende ees olid pleekinud kardinad
tapeet koorus hääletult
tubades olid radiaatorite eest sepisnikerdustega võreväravad
kõik roostes
ja wifit ei olnud
telefonid ei levinud
treppidel jooksid vastu lapsed
kuid nad olid alati uue näoga
ja siis etenduse ajal näen publikus üht india meest
ta on kaks meetrit pikk ja ta naerab
jaagu etendus on eestist
eesti viimasest 25 aastast
ta esitab lennart meri kõnesid ja pronksiöö karjeid
ajalehepealkirju ja spordikommentaare
ja vanu ajalehekuulutusi
“adopteerida kuni kaheaastane tüdruk
tartu postimaja nõudmiseni”
või
“ostan nahktagisid ja märgsilo”
või
“müüa lapsevanker ja plekkgaraaž”
ja india mees naerab
pärast seisame taksot oodates jahilossi ees
on märtsi lõpp, kuid õhk on endiselt jahe
siin mägedes rohkem kui mujal
meie juurde astub india mees ja annab jaagule käe
“ma olin teie suur fänn juba eestis” ütleb ta
ütleb eesti keeles
sõidame taksoga bonni raudteejaama poole
seal on viis rada ja me ei taipa, kuidas siin sai asuda saksamaa pealinn
aga ta asus
ja ma mõtlen selle india mehe peale
eelmisel õhtul räägiti mulle
et ta oli kümme aastat eestis elanud
naine ja vist ka lapsed
tegi tööd, nägi vaeva
aga armastust ei tulnud
sel sügisel kolisid nad saksamaale
nad ei pidanud enam vastu
mõnitamine kasvas üle pea
tänaval karjuti asju järele
poes ei puudutatud juurvilju, mida india mees oli puudutanud
vaikse sahinaga tuleb kolmandale teele sisse rong
ta on hilinenud viisteist minutit
kui ma tulin, hilines rong kümme minutit
see ei ole enam see saksamaa, mida ma tunnen
kolm päeva hiljem räägin india mehest sõbrale kunstnikule
ta näitab vanu fotosid, mille ta perekond tegi ameerikas ’81
need on nostalgilised
ma tahaksin sinna
ma tahaksin olla ameerikas ja ma tahaksin olla ’81
ma tahaksin, et maailm mattuks kodaki kollasesse valgusesse
siis räägingi talle india mehest
ta vannub vaikselt
ja küsib “millal see nii läks”
ja ma ei tea
ma ei tea, millal see nii läks
kui lähen proovisaali, et ette valmistada rahvusvahelist teatripäeva
on väljast kuulda brüsseli inimeste karjumist
ja üle nende karjub kellegi tõupuhas hääl
et me oleme sõjas
ja ma ei ole temaga nõus
sest me ei ole sõjas
see ei ole sõda
ja see kõik ei alanud siis, kui puhkes pärissõda süürias
kui inimesed jooksid selle eest kohta, kus ei oleks sõda
kui nad saabusid neljandale teele bonnis
ja nägid mäe otsas hääbunud jahilossi
see kõik ei alanud eestis siis, kui siia saabus esimene null pagulast
see algas siis, kui esimest korda hakati rääkima, et eesti on sõjas
see algas siis, kui saabusid valimised
ja kontorites arutati, mis teema lõikab
savisaar − check
eestil pole enam suurt ideed − check
kohe tuleb sõda − check check
sest kui sa ütled “sõda”
tunneb inimene ohtu
ta satub paanikasse
ta hakkab otsima ellujäämist
ja ta hakkab otsima tuge
selleks ei ole palju vaja
kui gruusias lõhkesid esimesed pommid
läks üks mu tuttav vanainimene aeda
ja lõikas maha kõik sirelioksad
me ei saanud aru, miks ta nii tegi
kuid tema loogika oli lihtne
kui tuleb sõda − ja sõda tuleb − check check
on palju surnuid
kui on palju surnuid
on palju matuseid
kui on palju matuseid
on vaja palju lilli
ja lilled kasvavad siis, kui on palju päikest
aga sirel ei lase päikest läbi
sirelil on väikesed lehed, kuid nad on tihedalt
tihedalt sireli lehed ja päike ei paista läbi
aga meil on vaja kollaseid punaseid valgeid tulpe
sest kohe tuleb sõda
ja on palju surnuid
ja on palju matuseid
and i’m not making this shit up
see oli selle vanainimese lahendus
mõni teine annab hääle mõnele parteile
ehk päästab tema
ja kõik tahavad hoida kokku
nagu see heitunud mesilaspere, kellest me viimati lasnamäe nõlva all laulsime
hoida kokku hoida kokku
ja hoida väljas neid, kes pole mesilased
see pole luul
indrek paavle kirjutab (akadeemia nr 2/2013)
et sõjahirm ja võõraviha olid eestis 1930ndatel käsikäes
mida rohkem räägiti sõjast
seda rohkem vihati võõraid
märgati, et juudid rsk ostavad kahtlaselt palju kulda kokku
et saksa koolitüdrukud olevat salakeeli hirvesid ja hitlerit tervitanud
ja spioonid spioonid everywhere
aasta tagasi ütles üks väga oluline advokaat
et ta polegi enam advokaat
ta pigem nagu nõustab ettevõtteid
ta teab, mis skeenel toimub
ja et ei maksa rääkida eesti kapitali tagasitulekust
maksab rääkida väliskapitali põgenemisest
sest nad põgenevad
nad ei taha olla riigis, kus räägitakse, et sõda tuleb
kes loll tahaks olla riigis, kus räägitakse, et sõda tuleb
nii et jah
see kõik algas siis, kui hakati rääkima sõjast
vene sõjast gruusia sõjast ukraina sõjast
eesti sõjast
ja kultuurisõjast
see on hea käik
see on nutikas käik
hakata rääkima “sõjast”
kasutada metafoore nagu
“me peame KAITSMA ennast”
või
“pagulaslaine RÃœNDAB meid”
või
“kui me nüüd vastu ei hakka, siis neelatakse meid alla” (otsetsitaat)
mitmed kasutavad väljendeid, mis räägivad
kaevikutest
rindejoonest
peale tungimisest
välja juurimisest
vastupanust
vastu hakkamisest
paar tüüpi räägivad regulaarselt isegi midagi leegitsevatest hobustest
olen kindel, et need on tori hobused
lakad leekimas
kabjad leekimas
kabjad mullased, aga ikka leekimas
see algas siis, kui erakonnad ütlesid, et kohe tuleb sõda
see algas siis, kui teised ütlesid, et kohe ei alga sõda
sõda juba on
sõda juba käib
leekivad tori hobused tammumas losside ees
näiteks selle lossi ees
mille omanik presenteerib ennast kui rahvuslast
kui põliskultuuri kaitsjat
see ei takista tal rääkimast ajalehele
et “mõisahärra mart lisab
et 250 aasta jooksul on mõisas elanud nii mitmeid põlvkondi
nii õnnelikult
nii õnnelikult!
et nad tahavad nüüd tagasi tulla”
jep
nad elasid õnnelikult seal mõisas
kus “elav tuli praksub ka ülakorruse köögi pliidiraudade all
ning küpspunaste seintega kaminasaalis”
tõsi, kõiki tube siiski ei köeta
pole kunagi köetud
ehk vaid siis
“kui mõisnik end oma suures kodus nii üksildaselt tundis,
et käskis teenril mõne maanteelise kinni pidada
ja mõisateele suunata”
ma ei imesta, et nad tahavad tagasi tulla
хозяева вернулись oli loosung kunagi ka jalkastaadionil
ma ei imesta, et mõisahärra mart põliskultuuri kaitseb
ja põlisteenril mõne maanteelise kinni laseb pidada
sest ilmselt kütab ta siiski tube
kütab leegitsevate hobustega iga päev kõiki tube
leek peab põlema
leek peab paistma kaugele
peab paistma bonni lähedale jahilossi
mis on tõsi küll väiksem mardi lossist
ja kus kusagil tubades elavad vanainimesed
aga me ei näe neid kunagi
nad ei tule kunagi oma tubadest välja
kiiguvad hommikust õhtuni voodi serva peal
vaatavad välja
kus on hiiglaslikud piiniad ja tammed
ja suurte lehtedega vääntaimed
kus buldogid ajavad hirvi taga
ja rohelistes vestides mehed ratsutavad hobustega otse mäkke
otse mäkke