Üheksa aastat tagasi, Milleniumi silla avamisel Londonis, hakkas ehitis inimeste jalge all mõnevõrra tilbendama, mispeale proovisid kõik sillalolijad oma samme seada vastukaaluks nii, et kõikumine väheneks. Tagajärjeks oli veel suurem kõikumine, sest nüüd kõigutas silda juba inimeste püüd seda kambakaupa paigale sundida. Olgugi, et tegemist oli konstruktsiooniprobleemiga, mis hiljem lahendati ja olgugi, et ma toon selle paralleeli naljaga pooleks, on destruktiivse resonantsi probleemi võimalik ka tõsiselt üle kanda kommunikatsiooniprotsessidesse.
Lühike dokumentaalkatke Milleniumi silla probleemist.
Põhimõtteliselt oli Milleniumi silla näite puhul tegemist tavalise tagasisideprotsessiga, kus üritati kompenseerida väliskeskkonnast saadavat signaali, kuid kompenseeriti üle, mille tagajärjel probleem hoopis suurenes. Sarnast nähtus on kirjeldanud ka näiteks Norbert Wiener oma raamatutes Cybernetics ja Human Use of Human Beings. Ta tõi näiteid masinatest, mille asendit pidi väga täpset ja pidevalt muutma umbes nagu laeva tüür või siis õhutõrjekahur.
Kui masinasse on ehitatud tagasisidemehanism, mis kontrollib tema tegelikku asendit ja võrdleb seda soovituga, seejärel muudab masina asendit tahetud suunas, võib juhtuda et tekib ülereageerimise tsükkel, kus masin korrigeerib asendit liiga palju, seepeale on sunnitud seda uuesti korrigeerima, umbes nagu libedal teel libisemisse sattunud autojuht, kes keerab rooli liiga palju paremale, seejärel jälle liiga palju vasakule. Tagajärjeks on masina puhul vibratsioon ja lagunemine ning auto puhul kraavisõit. Selleks, et selliseid asju ei juhtuks, saab masinasse ehitada erinevaid kaitsemehanisme ja kompensaatoreid.
Osalt samadel põhjustel on inimorganisatsioonides ning ühiskonnas laiemalt tarvis kompensaatori rolli. Oleme muide jälle tagasi eelmises postis mainitud Spectatori artikli juures, mis väitis, et kui koos on väga sarnaselt mõtlevad inimesed, siis võivad nad muutuda ebaadekvaatseks või isegi radikaalseks. Ja kaitsemehanismiks siinkohal on eriarvamus ning loomulikult ka selline eriarvamus, mida kuulda võetakse ja mis on väärt seda, et teda kuulda võetakse.
Kogu rahva (isegi ainult näiliselt) ühte sammu astumise tulemuseks võib olla maailma parim laulupidu, kuid uskumatult halb juhtimisotsus… Selleks, et ära hoida ebaadekvaatseid reageeringuid, on tarvis inimesi, kes ei astuks samal ajal, ei vaataks samas suunas, ei teeks sama häält. Nii püsib sild paigal ja tüür sirge. Või mis teie arvate?
