"Ma pole rahul," ütles Eesti koledaim toimetaja, tema hõredad ja igas suunas turritavad blondid juuksed higist niisked nagu tavaliselt. Ta nägi välja nagu siga või mäger. Viimane oligi tema hüüdnimi – äkki isegi minu pandud. Vist. Ma ei mäletanud enam täpselt ja ma ei teadnud, kui palju Mäger teadis või mäletas.
"Ma võiksin rohkem pingutada," ütlesin mina.
"Peatoimetaja pole ka rahul," ütles Mäger.
"Mul on päris hea loo idee – üks korrump…"
"Omanikud pole rahul," niutsus Mäger.
"Aga minge siis äkki kõik perse," ütlesin ma ja lõin tema kabineti ukse enda järel pauguga kinni.
"Mis toimub?" küsis sporditoimetaja. "Ah ei midagi, sain kinga," ütlesin ja astusin toimetuse hoovi keset sooja vananaistesuvist Tallinna. Tänavale jõudes helistasin oma parimale sõbrale Adrianile nädalalehest Standard. "Mäger lasi mu lahti," ütlesin.
"Kuradi aisapära ots," ütles Adrian. "Peldiku aampalk," ütlesin mina. "Petlema pasahärg," ütles Adrian.
"Sul on pidu tarvis," lisas Adrian, "ja see tähendab, et me läheme Tartusse."
Adrian töötab Standardi kultuuritoimetuses ja tal on vaba aega, sest sotsiaalteadlastest munapead teevad töö tema eest ära, saates arvustusi uute raamatute kohta, mis sisaldavad sõnu nagu "foucault". Seekord oli keegi talle läkitanud kolme tuhande sõna pikkuse essee Eesti erakondade diskursiivsete mustrite kohta. Tekst nagu telliskivi. Suudab juba kahe lausega kuue meetri pealt uimaseks lüüa. Aga täidab lehte.
Kuid mina mõtlesin ikka Mägrale. Mu viha oli värske. Mu lahkumiskõne oleks pidanud olema nutikam. Persesaatmise asemel oleksin võinud talle meenutada, et tema karjäär seisnes omanikele pugemises, et ta kunagi tõeliselt ei hoolinud ajakirjanduslikest ideaalidest. Andetu homo economicus, nii tüüpiline oma põlvkonna esindaja.
"Põrgu, lähme muidugi Tartusse," ütlesin siis.
Oli pärastlõuna ja meie kollane Volkswagen Golf põletas Tartu suunas asfalti nii kiiresti kui 1,6 liitrine mootor võimaldas, jättes maantee kohale keerlema üksikuid sügisesi puulehti. Samal ajal kui mina roolisin, tarbis Adrian kõrvalistmel õlut kiirusega 2,5 liitrit saja kilomeetri kohta ning kui me Jõgevale jõudsime, proovis ta jalga naljapärast küljeaknast väljas hoida.
Jõgeva lähedal ilmus meie selja taha roheline mikrobuss, mille peal oli kiri: "Tulevikupartei. Alati õigel teel."
"Raisk, ära lase neil mööda minna!" karjus Adrian ja mina lisasin gaasi, kuid mikrobuss oli võimsam ja möödus meist hooletu manöövriga. Proovisin mõnda aega bussi sabas püsida, kuid peagi jäime lootusetult maha ning sõiduk kadus silmist.
"Kuradi poliitikud, nad ületasid kiirust, nägid, jah?" ütles Adrian.
"Viimane nädal enne valimisi, päris palju kohti tuleb veel läbi kihutada," ütlesin ma.
Siis jõudsime Tartusse.
Adrianil oli kutse suvalise fotograafi näituse avamisele aga nagu iga kogenud ajakirjanik teab, pole näituste avapidudel oluline mitte kunst, vaid tasuta alkohol. Kui me kohale jõudsime, oli väike saal rahvast täis. Aastate jooksul kätte õpitud vilumusega seadsime ennast sisse veinilauale täpselt nii lähedal kui väärikust kaotamata võimalik ja mitte sentimeetritki kaugemal.
Meie käed kummutasid parajasti Merlot'd nagu tuuleveski tiivikud, mille küljes on veiniklaasid, kui meie kõrval jäi seisma seesama fotograaf ning Adrian küsis talt, kas ta muidu varem ka fotosid teinud on. Hea nali, arvas fotograaf. Adrian arvas vist, et viib läbi intervjuud, kuid ükskõik kumba pidi vaadata, oli see okei ja peagi käratsesime koos piltniku ja tema sõpradega juba kuskil tänaval, teel ühte kõrtsi. Kui me olime seal kolm tundi olnud, teatas nukker baarimees, et viin on otsas.
Fotograaf rääkis meid ilma järjekorrata kuskile klubisse sisse. Olime mõistagi täis nagu Soome suusahüppajad, aga paratamatult, nagu ikka, läks šottide tegemiseks.
Punase valguse vihud käisid üle saali, muusika mürtsus ja purjus inimesed proovisid üles-alla hüpata. Mulle tundus, et ma nägin teisel pool tantsupõrandat Tulevikupartei poliitikuid. Nad ei tundunud eriti täis ja mõjusid kuidagi tõsiselt, kuid peagi pidin oma tähelepanu Adrianile pöörama, kes oli WC-s olnud juba terve igaviku.
Otsustasin kontrollima minna, ega ta surnud pole. Ma sisenesin tualetti just õigel hetkel, et näha Adrianit oksendamas – ta tegi seda nii hoogsalt, et pea käis jõnksuga vastu tualettpotti ning ta ise hakkas aeglaselt põrandale vajuma. Proovisin teda toetada ja püsti tõmmata. Igas suunas kõikuv Adrian pani aga järgmiseks jala pissuaari, jäi ketsipidi pidi sinna kinni, pomisedes "sattusin lõksu…"
Üritasin teda ukse suunas vedada, kuid poolel teel tuli üks vihane sein mulle mitu korda kallale ning hoolimata sellest, et ma vasaku jalaga õpetuseks vastu äsasin, vajus see mulle järjekindlalt peale tagasi ning tagus meid nii, et küll sai. Kuskilt ilmus välja vormiriides turva-ahv ja hakkas mind nii seinast kui ka Adrianist lahutama.
"Reläks, pederast," ütlesin talle, kuid see ei aidanud ja mõned äkilise rabelemisega täidetud minutid hiljem istusime Adrianiga ööklubi ees kõnnitee äärekividel.
Pilt tuli värske õhu käes hästi vaikselt tagasi. Adriani kulm hakkas paiste minema. Visalt selga sirgu ajades istus ta minu kõrval nagu ebakindlal alusel õõtsuv, kõõksuv ja kainenev budakuju.
"Sul suitsu on?"
Ma vaatasin paremale ja märkasin enda kõrval tüdrukut. Ma kiskusin taskust välja kortsus suitsupaki ning ulatasin talle ühe metsasarvena käändus sigareti.
"Teisel pool jõge on palju parem pidu," ütles tüdruk.
"Ahah," ütlesin ma, ise samal ajal tema suunas kõõritades. Tema suunas vaatamine oli viga. Vist. Sest ta oli väga ilus. Aga võib-olla tuli see alkoholist. Igatahes tundus mulle äkitselt, et tšiki silmad olid nagu tähine taevas me kohal ja juuksed nagu öine tuul me ümber. Mu silmad valgusid tänutundest vett täis, sest ma tundsin, et ma olen leidnud oma elu armastuse. Mu mõttes hakkas jooksma filmitreiler minust ja tüdrukust, meie ilusast kooselust, rääkimata seksist.
"Bvraak!" tegi Adrian suu lahti, aga selle peale hakkas tal ninast midagi tatimulli sarnast välja kerima. Ta jäi igaks juhuks vait, ilmselt pettunud selle üle, et ei saanud alustada sütitavat kõnet minu tulevase isamehena.
Tüdruk heitis pilgu Adrianile ja tegi imelikku nägu. "See on su sõber?" küsis ta.
"Enamasti on ta delikaatsem," ütlesin mina.
"Ole reaalne, tal on jalg oksega koos," ütles tšikk ja tõusis püsti. Ta vaatas mulle otsa ja ütles, et ma olin jätkuvalt teretulnud teisel pool jõge toimuval peol. Ja siis oli ta läinud.
Adrian vaatas talle udusel ilmel järele ning venitas: "Kes oli?"
"Kes oli? See oli igavikku kaduv võimalus, see oli hetk, see oli haldjas, ta oli minu, minu…," ütlesin, õigeid sõnu leidmata.
"Siis ma tegin talle teene, et ajasin ta sinu juurest eemale," arvas Adrian.
"Mine ise ka…" ütlesin, kuid hea uudis oli see, et Adrian enam ei oksendanud.
Me hakkasime pargi suunas liikuma. Seda tegevust takistas asjaolu, et Adrian tahtis kogu aeg selja taha kiigata, mina aga proovisin vaadata, et me vastu puid ei kõnniks. Adrianile hakkas miski korraga nalja tegema. Ta vajus ühe põõsa kõrvale pidurdamatult itsitades maha.
"Katsume nüüd otsast rahunema hakata, mis su probleem on?"
Ikka veel luksuv Adrian ajas silmad punni. "Haa!" hüüdis ta ning ma nägin tema väljasirutatud käes ballooni pipragaasiga. "Tu…vamehe oma!" Ma vaatasin murelikult klubi suunas, ega keegi meid ei jälita.
"Tule, jobu," ütlesin ma lõpuks, sirutasin käe välja ja me hakkasime üksteisel õlgade ümbert kinni hoides kõikuma aadressi suunas, mille oli andnud nimetu tüdruk. Samm polnud sugugi sirge ja meie teel oli palju takistusi. Aga me läksime.
Läksime, kuni jõgi jäi ette.
"Persekellad," ütlesin ma. "Silda pole," tähendas Adrian.
Silda polnud. "Fakk."
"Paadid," ütles Adrian ja röötsatas valjusti. Pehkinud puust lasipuude küljes loksus seitse-kaheksa nõukogudeaegset mootorpaati. Paadininade küljes rippusid varaste hirmutamiseks mõeldud toekad lehmaketid ja tabalukud.
Ma tuigerdasin lähima paadi juurde, mille küljel ilutses venekeelne kiri "Progress 3M" ning ronisin sisse. Tõmbasin prooviks lehmaketist, see tuli ilma igasuguse vastupanuta koos lukuga tala küljest lahti ning paat oli vaba. Seisin ootamatust edust hämmeldununa ning astusin kogemata jõkke, nii et olin lõuani märg.
Adrian tuli appi ja me hakkasime paati jõele lükkama. Ootamatult kostis meie selja tagant ooperilaulja vääriline röögatus. "Kuradi huligaanid! Ümberpöörd! Ja paadist eemale!" Seal seisis umbes 50-aastane mees. "See on minu paat," karjus ta.
Ma ronisin tilkudes kaldale ning hakkasin mehele seletama, et me oleme detektiivid, kes ajavad taga ohtlikku kurjategijat ning vajavad tema paati, kui korraga kostis mu selja tagant mingi visisev heli ja vana haaras kätega näost. Adrianil oli gaasiballoon käes ning ta karjus mulle, "Hüppa paati, mees!" Me lükkasime paati nii nagu jaksasime ning see libises jõele. Sekundite pärast olime täpselt keset jõge, paat keeramas nina Peipsi järve suunas.
"Kuule, siin pole ju absoluutselt aere," leidis Adrian ja samal hetkel nägin, kuidas paadi väidetav omanik hakkas mööda kallast kuhugi jooksma, ilmselt abi järele. "Pikali," käratasin Adrianile, puhtast närvipingest, ning me viskusime millegipärast paadi põhja, kuigi iseenesest on ilma sõitjateta mööda jõge triiviv paat kindlasti kahtlasem, kui see, milles istuvad inimesed.
Jõe vool oli aga piisavalt kiire ning tundus, et meid ega meie eemaletriivivat alust ei ajanud vähemalt hetkel keegi taga. Lebasime paadi põhjas ja vaatasime jõeäärsete hoonete tulesid ja taevas paistvat täiskuud. Kaks pilveräbalat rippusid aeglaselt mööda libiseva linna kohal. Adrian leidis taskust ühe jointi ning me tossutasime seda.
"Tead mida," ütles Adrian.
"Noh?"
"Ma istusin hiljuti ühe tibiga öise taeva all ja ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et see tšikk arvas, et need, mida me peame kukkuvateks tähtedeks, ongi päriselt tähed ja need kukuvadki kuskile, kust neid saab korjata…" ütles Adrian.
"Kõlab nagu lollilt."
"Mina olin ta peale kade… ja see polnud lollus, see oli poeesia," ütles Adrian.
Ma ärkasin lainete loksumise peale. Taevas oli valge ning end istuli ajades nägin mööda sõitmas valget jõelaeva. Adrian põõnas paadi põhjas ning paat ise oli otsapidi kaldasse kinni jäänud. Mu pea valutas ning ma ei teadnud, kus me olime. Ma olin voolu suunda vaadates siiski enam-vähem kindel, et me asusime teisel pool jõge. Edusammud, mõtlesin endamisi. Hüppasin paadist välja ning proovisin seda ripneva ketiotsa abil lähedalasuva põõsa külge kinnitada.
Me otsustasime paadi maha jätta ning leida võimaluse Tartusse tagasi jõuda. Läbi prügi ja räbu koperdades jõudsime metsa vahele ning leidsime väikese teeotsa. Sügisene niiskus tungis kontidesse. Adrian tsiteeris Puškinit:
"Kuid armas minule on sügis, suve surm,
kui aasta rikkused kõik kogutud on aita.
Mis vaikse iluga siis närbub mets ja nurm."
"Ära mölise," ütlesin.
Päike hakkas välja tulema ning pärast mitut kilomeetrit kõndimist jõudsime mingisuguste heinapallide juurde. Ma ütlesin, et ma ei jõua enam kõndida. Me konutasime natuke aega, seljad vastu neid palle, ning siis ma jäin magama.
Ma ärkasin üles ja Adrian ärkas. Ajasime end püsti, rapsides riiete pealt maha õlekõrsi, jõemuda, heinatolmu ja Adriani puhul ka kuivanud okset. Võimalik, et me olime maganud ainult pool tundi pohmakasegust und, kuid vähemalt tundus meile, et on mõtet edasi liikuda. "Nälg on," ütles Adrian.
Varsti jõudsime ühe tara juurde. Seda mööda edasi minnes jõudsime väravani, mis tuli lükkamise peale lahti. Värava taga oli väike parkimisplats, kus seisis mitu autot, millest üks oli meie üllatuseks juba tuttav Tulevikupartei mikrobuss. Kaugemal paistis lehtla, mille kõrval küdes grill ning selle kõrval oli laud vorstikestega. Inimesi polnud näha.
"Tss, ma lähen uurin, kas ma saan vorsti pihta panna," ütles Adrian ja kadus lehtla suunas. Mina otsustasin väärika sisenemise kasuks ja läksin maja suunas, omades seejuures väikest lootust, et mõni majas olev inimene on tuttav.
Läbi esiku kööki astudes märkasin köögilaual mingeid jooniseid ja skeeme ning kuulsin elutoast hääli. Tundus nagu oleks tegemist nõupidamise või ajurünnakuga, põhiliselt rääkis üks hääl ja teised küsisid vahele küsimusi. Mulle tundus ebaviisakas teiste inimeste nõupidamisele niisama sisse vajuda ja ma vaatasin köögis ringi, ega seal kohvi pole.
Kuulasin poole kõrvaga ka teiselt poolt ruumist kostvat juttu. "Aine Õ on tervisele sada protsenti ohutu ning võimalus, et keegi suudab paari nädala pärast tõestada selle olemasolu veevärgis on nullilähedane," rääkis hääl.
"Aga milline ikkagi täpselt on see mõju, mida me taotleme?" küsis keegi.
"Aine Õ tõstab tarbimisel inimeste serotoniini taset ning tekitab eluga rahulolutunde, Õ-d tarbinud inimene ei soovi muutusi, ta on kuulekas ja õnnelik," selgitas esimene hääl.
"Aga kuidas me teame, et need inimesed valima lähevad?" küsis kellegi uudishimulik ninahääl.
Esimene hääl ohkas, nagu ta peaks seletama midagi juba kuuendat-seitsmendat korda, ning jätkas siis kannatlikult. "Ainet Õ tarbinud subjektid on vastuvõtlikud hierarhilistele sõnumitele, teisisõnu, nad usuvad autoriteete, kes on võimul. Nii et kui neile öelda kõige kõrgemal tasemel läbi kõikvõimalike meediakanalite, et tarvis on valima minna, siis nad lähevad," ütles hääl.
Nüüd sekkus isalik bassihääl. "Minu meelest on kõik selge, teeme ära. Testimine algab homme õhtul Tartus ja kui läheb hästi, valmistume juba üle-eestiliseks aktsiooniks kaks päeva enne valimisi," ütles bass.
"Kas kohvi saaks?" küsis keegi.
"Kohe toon köögist," ütles ninahääl. Elutoast kostis toolikolinat ja seejärel lohisevaid samme.
Selle jutu kuulmine oli mind justkui halvanud, seisin lahtise suuga keset kööki nagu monument otsustusvõimetusele. Ma mõistsin, et ilmselt poleks kuigi hea mõte jätta muljet, et ma olen seda juttu üldse pealt kuulnud. Viimasel hetkel hüppasin ukse kõrval asuva riidenagi taha ning proovisin seal liikumatult seista.
Ninahäälne tüüp osutus üheks Tulevikuerakonna noorpoliitikuks, keda ma olin isegi korra intervjueerinud. Ta tuli kööki ning pani tulele kannu veega. Seejärel otsis kapist kohvipulbrit ning kallas seda laua peal olevasse presskannu. Pärast seda nõjatus ta mõtlikus poosis vastu köögilauda ning kuigi ma tema nägu täpselt ei näinud, tundus mulle, et ta vaatas aknast välja.
Köögis oli vaikne, ainult pliidil soojenev vesi hakkas tasakesi sahisema ja kõrvaltoast kostis jätkuvalt juttu.
"Üks on selge, me ei saa lubada populistidel domineerida," ütles keegi.
"No oleks Metsaveer veel konservatiivide juht, oleks nad jäänud oma liistude juurde, oleksime maastiku pärast valimisi ilusti ära jaganud. Aga need uued ussid, need ei hooli ju muust kui võimust! Lapsikud lubadused, mis rahvale peale lähevad! Nad tuleb peatada ükskõik mis hinnaga," ütles bassihääl.
Proovisin võimalikult vaikselt hingata, kuid samal ajal hakkas üks jalg ära surema. Ma ei julgenud seda liigutada. Siis hakkas jalg värisema. Lisaks kahtlustasin, et minu suust tulevate alkoholiaurude lehk võis ulatuda ka teisele poole kööki.
Ma mõtlesin oma olukorra kummalisuse peale ning selle peale, et see kõigist inimestest just minuga juhtus. Jälle üks rumal olukord. See polnud see, mida ma ajakirjanikuks hakates elult olin oodanud. Kõik, mida ma olin tahtnud, oli väike maja, ilus naine, usaldusväärne hundikoer ja aeg-ajalt kutse mõnda vestlussaatesse, kus ma saaksin kanda Hemingway stiilis rullkraega kampsunit ning valgustada avalikkust oma viimase uuriva artikli tagamaadest.
Aga siin ma olin. Töölt kinga saanud. Tohutu pohmelliga, riided mustad, järjekordne piinlik olukord kohe-kohe muutumas veelgi piinlikumaks vahelejäämiseks. Konutasin kipaka jopekuhja all viltu vajunud nagi taga nagu viimane loll. Minge kõik põrgu, tõepoolest.
Kergendusega märkasin, et kohvivesi sai valmis, ninahäälne broiler võttis kannu ning läks elutuppa. Vehkisin ägedalt vahepeal ärasurnud jalaga ning lasin verevarustusel taastuda. Valmistusin vaikselt uksest välja hiilima, kuid õnnetuseks kostusid elutoast jälle lohisevad sammud. Tardusin paigale, kuid sammud ei peatunud enne kui nagi ees.
Ninahääl oli tagasi ja kobas mööda jopetaskuid, ilmselt et otsida suitsupakki. Kangestusin. Otsitav leidus just minu ees oleva jope taskus ning seejärel kaugenesid lohisevad sammud taas elutuppa. Põgenesin seepeale köögist nii ruttu kui võimalik.
Trepi peal istus Adrian ja sõi vorsti. "Võta, söö," ütles ta lapsevanemlikul toonil. "Me peame siit kiiresti jalga laskma," ütlesin Adrianile ning kiskusin ta kraedpidi püsti. "Kiiresti, pärast räägin," ütlesin selgituseks ning tassisin protesteerivat Adrianit värava suunas. "Hea küll, kui sa nii ütled," ütles Adrian ja lõi kogemata jalaga vastu kividest laotud kõnniteel olevat klaasist purki. Kostis klirin ning purk läks kildudeks, hetk hiljem kuulsin kuidas keegi kolistas maja välisukse juures jalanõudega.
Pistsime mõlemad jooksu, lõime värava enda selja taga kinni ning peatusime alles käänaku taga. Maja juurest ei kostunud enam mingeid hääli ning me pöörasime igaks juhuks väikesele metsarajale, mis lookles põõsaste ja mändide vahel majast eemale.
"Lühidalt, nii palju kui mina aru sain, istusid seal koos Tulevikupartei liikmed, kes arutasid, kuidas sokutada mingisugust õnneainet Tartu veevärki," jutustasin Adrianile, mida ma kuulnud olin. "Kuradi värdjad, midagi sellist ma just neist ootaksingi," ütles Adrian vihaselt ja sülitas.
Me mõlemad teadsime päris hästi, et Tulevikupartei lootused kahe nädala pärast toimuvatel valimistel polnud kuigi kirkad ning põhjaliku juhivahetuse läbi teinud konservatiivid olid kõigi ennustuste kohaselt võtmas suurvõitu.
Pärast ühe ja sama Tulevikuerakonna kamba terve igaviku kestnud võimulolekut olid inimesed tüdinenud samadest nägudest. Valijad ootasid muutusi. Tulevikupartei näis olevat silmanähtavalt hädas ning nende viimase aja käitumine oli muutunud ülimalt agressiivseks, näiteks partei noorliikmed olid hiljuti korraldanud konservatiivide lipu ning esimehe pildi põletamise.
Vaatasime Adrianiga üksteisele vaikides otsa. Me proovisime mõelda.
"Teiselt poolt, kui me nad vahele võtaks, oleks see sajandi uurimuslugu," leidsin mina.
"Kolmandalt poolt, kui sa seda praegu kellelegi rääkima läheks, arvataks, et sul on kruvid täiega lahti logisenud," ütles Adrian ja näitas näpuga tähendusrikkalt oma meelekohale.
"Me peame kuidagi tähelepanu äratamata rohkem tõendusmaterjali koguma," ütlesin ma. "Nad ju ütlesid, et homme õhtul algab test-operatsioon Tartu veevärgis. Me peaksime sinna vaatama minema ja seda mingite pimedas nägemise seadmetega lindistama."
"Ma tean, kust saaks infrapunakaamera," ütles Adrian.
"Teeme ära," ütlesin mina.
Tartusse minek läks sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude, kuid paari tunniga jõudsime siiski maanteele, kust meid korjas peale üks veoauto. Samal ajal kui Adrian läks kuskilt kaamerat hankima, läksin mina hotelli ning proovisin magama jääda.
See ei olnud kerge, sest mu pea oli mõtteid täis. Mõtlesin suure loo peale, mida me uurimas olime, mõtlesin võimalikule rahvusvahelisele kajastusele ja kõige rohkem mõtlesin ma selle peale, millise näoga Mäger kuuleb, et otsustasime loo avaldada konkureerivas ajalehes. Pärast seda jäin ma magama.
Järgmise hommikupooliku veetsime süües ja ajalehti lugedes. Siis passisime natuke aega raamatukogus. Kui hakkas pimedaks minema, panime selga kapuutsidega dressipluusid, mille Adrian oli kaubamajast ostnud ja mille kohta ta ütles, et need teevad meid märkamatuks. Põhimõtteliselt nägime välja nagu kaks natuke liiga vana hiphopparit.
Tartu Veevärgi aiast üleronimine polnud kuigi keeruline, kuid vaadates vaikset ja mittemidagiütlevat hoovi, hakkas mulle tunduma eelmise päeva sündmustik kahtlase hallutsinatsioonina.
Maja ees olevas putkast paistis valvuri siluett, kuid tema tähelepanu näis olevat suunatud pigem tänaval kui hoovil toimuvale.
"Vaata, trikk on tegelikult see, et kui sa ringi hiilid nagu mingi Bond, siis äratad sa kahtlust," ütlesin Splinter Cell’i stiilis järkjooksu tegevale Adrianile. "Kõnni nii, nagu oleksid siin iga päev."
Me jalutasime veel pisut jaama territooriumil ringi, kui korraga kostis tänavalt autouste paukumist. "Tünnide taha!" hüüdis Adrian ning me peitsime ennast puujämeduste torude taha. "Filmi!" ütlesin ma.
Adrian kohmerdas oma üleõlakotiga ning tõmbas sealt välja kurja välimusega kaamera. Ta võttis objektiivilt katte eest ning suunas kaamera värava suunas, kui korraga käis üle hoovi ootamatu sähvakas. "Kurat, siin on mingid erinevad režiimid," ütles ta ja nokitses aparaadi kallal. Sel hetkel sisenes hoovi kolm meest, kelle nägusid oli hämaruses raske näha, kuid hääle järgi võis ära tunda eelmise päeva nõupidamisel ettekandja.
Adrian suunas kaamera neile mõned sekundid enne, kui seltskond sisenes tagaukse kaudu veepuhastusjaama.
"Said midagi peale?"
"Midagi vist sain," ütles Adrian kõhklevalt.
"Meil on tarvis enamat, me peame kuidagi sinna sisse pääsema," ütlesin.
"Neil on ju kaardiga turvauks," pakkus Adrian.
"Turvamees… Anna kaamera!" ütlesin mina ja läksin pooljoostes turvamehe putka juurde. Putkas istuv G4S-i ahv meenutas üleeilset mölakat ööklubist. Ta tõstis pilgu ning ma sain aru, et tegemist oli tõesti sama tegelasega. Ükski lihas tema näos ei andnud märku sellest, et ta oleks mind ära tundnud, ning ma tõin kuuldavale kiirelt välja mõeldud vale.
"Vabandage, ma jäin teistest maha, kas te saaksite kaardiga ukse lahti teha?"
"See ei vastaks eeskirjadele," ütles mölakas.
"Nad ju just läksid sisse, ma saaksin nad veel kätte."
Mölakas ohkas raskelt ning ajas end putkast välja. Ukse peal ta korra kõhkles, kuid tegi siis kaardiga ukse lahti.
Seisin üksi hämaralt valgustatud koridoris ning proovisin aru saada, kuhu ma pean liikuma. Kuulsin lähenevaid hääli ning viskusin kiiresti seina ääres oleva laua alla, kaamera käes. Nurga tagant ilmusid välja needsamad tegelased, kes olid hiljuti majja sisenenud ning nüüd sain ma nad kõik korralikult kaadrisse.
Ühes lühikeste juustega tüübis tundsin ära veel ühe erakondlase ning talus ettekannet teinud mees tassis õla peal kopsakamat spordikotti. Kolmas mees tundus olevat veepuhastusjaama töötaja. "Mõõk ja mantel, pulber ka, kõik Eesti nimel," ütles lühike soeng ja spordikotiga mees ainult muigas. "Eestit ei tohi ära anda, see on õige," ütles ta ning seejärel kadus nende kõnekõmin juba nurga taha.
Ma tundsin, kuidas peas huugas ja lihased, mis olid vahelejäämise hirmus peaaegu krampi tõmbunud, lõtvusid mõnevõrra. Minu tunne oli võrreldav vastase kaitsest läbi murdnud jalgpalluri omaga, kelle jala ees on pall ja kohe ees on värav. Kui nüüd midagi valesti ei läheks… Kui nüüd proovid järgmisel päeval peaksid midagi näitama, siis oleme ära seostanud isikud ja muutused vee keemilises koostises. Ma kujutasin ette, kuidas meie lugu saab tähelepanu kogu maailmas. "Social engineering Eesti moodi", "Eestis kasutati valimiskampaanias keemiat", intervjuu CNN-is loo paljastajatega.
Kui mehed olid kadunud, hiilisin ukse juurde tagasi. Enne kui ma seda avama hakkasin, vaatasin väikesest klaasaknast välja. Nägin parajasti nii palju, et väljas seisis politseiauto ning turvamees talutas Adrianit selja taha väänatud kätt pidi auto juures passivate politseinike suunas. "Kurat," mõtlesin ning asusin paaniliselt uut väljapääsu otsima, sest nüüd oli ülimalt tõenäoline, et turvamees tuleb järgmiseks mind otsima.
Veepuhastusjaama koridor oli pikk ning selle teises otsas oli trepp, mis viis alumisele korrusele. Laskusin trepist alla ning leidsin ühe ukse, mis oli pisut paokil. Sealt edasi läks pime ja rõske koridor. Hakkasin mööda seda käsikaudu liikuma, lootuses leida mõnda muud väljapääsu, kas või keldriakent.
Siis kostis terav plaksatus, tuli läks põlema ning silmi kissitades nägin, et minu ees seisab vähemalt 110-kilone naisterahvas, käes pesapallikurikas. "Lõpuks sain su kätte, kuradi varganägu," käratas eit. "Kus mu lapselapse iPod on? Kus on kuus rulli peldikupaberit?" ladus ta järjest absurdsemaid süüdistusi.
Ma möönan, et olukord oli veider, kuid see ei tundunud mulle samas sugugi tõsine. Igatahes, on asju, mida ei tohiks kunagi öelda 110-kilosele naisele, kes seisab pimedas koridoris, käes pesapallikurikas ja peab sind murdvargaks. Üks sellistest asjadest on "Katsu lõtvuda, lumehelbeke, ja pane nüüd oma dildo väga rahulikult sinna kappi tagasi."
"Katsu lõtvuda, lumehelbeke, ja pane nüüd oma dildo väga rahulikult sinna kappi tagasi," ütlesin ma ning see on viimane asi, mida ma veepuhastusjaamast mäletan. Järgmine mälupilt on see, et ma lebasin Adriani kõrval mingisuguses kongis, mida Adrian nimetas arestimaja kambriks.
Mu pea valutas taas kord korralikult. Sedapuhku tundsin pealael ka kolossaalset muhku. "Pekki küll, ma sain mingisuguse menopausis amatsooni käest kurikaga vastu pead," ütlesin. "See turvamees tundis mu vist ära," ütles Adrian. "Peaaegu oleks mul käe välja väänanud, räige närvivalu on".
Me istusime mõnda aega ilmetus arestikambris, kui ma korraga hüüatasin: "Kus kaamera on?"
"See pandi kuskile kappi hoiule," ütles Adrian.
"Kindel, et midagi maha ei kustutatud?" küsisin.
"Vist ei kustutatud," ütles Adrian.
Kuskilt kostis valju naeru ning ühel hetkel avanes luuk ja sealt küsis üks rõõmus nägu: "Noh, poisid, midagi süüa ka tahate või juua?"
"Võid selle endale tead küll kuhu pista," ütles Adrian. "No mis te nüüd, poisid, hehehe," ütles mees lõbustatult ning tahtis minema minna. "Oota," ütlesin, "ole hea ja too mingit peavalurohtu."
"Okeido, hehehe," ütles mees.
"Mis tal viga on? See mees vist küll päris vaimse tervise mudel pole?" küsis Adrian.
"Äkki toodi meid hoopis hullumajja?" pakkusin mina.
Mõne aja pärast ilmus lõbus vangivalvur tagasi, kaasas taldrik kahe väikese tabletiga ning kahe klaasi veega. "Ibumax," ütles mees selgituseks.
Laksasime tabletid alla ning jõime kumbki klaasi vett peale. Korraga turgatas mulle midagi pähe. "Oota! Ära joo!" hüüdsin ma ning sülitasin viimase lonksu vett suust välja. Adrian vaatas mulle arusaamatuses otsa. Seejärel vajus ta nägu naerule ning ta langes mulle kaela. Tundsin, kuidas minuski tekkis korraga erakordne sümpaatia Adriani vastu.
"Tead mees, sa oled ikka mu parim sõber," ütlesin.
"Sina ka!" ütles Adrian liigutatult.
Arestikambri roheline sein mõjus rahustavalt ja meeldivalt nagu haljas aas ning korraga olime muretud nagu kaks keskkooliõpilast suvevaheajal.
Kuulsin, kuidas uks tehti kolinal lahti ja ukse peal oli kaks rõõmsat politseinikku. "Kõik on korras, võtke oma asjad, minge ja nautige ilusat õhtut," ütles üks neist. Teine ainult naeratas.
"High five!" ütlesime politseinikele ning lõime nendega käed kokku. "Tore oli äri ajada," lisas Adrian, "hiljem linna peal paar õlut?"
Tartus oli kaunis sügisõhtu. Tänavad olid rahvast täis ja siin-seal kostis rõõmsaid hüüdeid nagu "Hurrraaa!" või "Juhuu!". Üliõpilased kõndisid üksteise ümbert kinni hoides ringi ning rääkisid midagi lõbusalt. Inimesed ütlesid üksteisele tere ning Rüütli tänava ristmikul seisis üks kollane Hummeri tüüpi maastikuauto, mille juht, naeratav lühikeste juustega noormees, pakkus mingile mutikesele küüti. "Tädikene, ma võin teid ju autoga ära visata, see on käkitegu!"
Raekoja platsi nurga peal seisis postiljonimundris mees ja rääkis juttu mehega, kellel oli rihma otsas kaks buldogi. Mõlemad lakkusid postiljoni saapaid.
Me kõndisime ringi ja oli tunne, nagu oleksime sattunud mingisse vanasse maailma, kus inimesed istuvad hilisõhtuni pinkidel, et omavahel rääkida. Kus vanad mehed mängivad omavahel malet või petanki, kus koerad ei hammusta. Kohta, kus inimesed oskavad rõõmu tunda elu väikestest pisiasjadest.
"Kuule, see on nagu välismaal," ütles Adrian.
Ma tahtsin midagi vastata, kuid korraga seisis meie ees veel üks vana tuttav. Togisin hajameelselt ringi vahtima jäänud Adrianit küünarnukiga, et ta ettepoole vaataks. Jah, polnud võimalik eksida. See oli paadiomanik, kellega kohtumise asjaolud kuulusid rubriiki "on mida unustada".
Mootorpaadiomanik naeratas. "Noormehed, mul on hea meel teatada, et leidsin paadi üles," ütles ta. Siis vaatas ta meile sõbralike ja andestavate silmadega otsa. "Järgmine kord ärge enam gaasi laske, lihtsalt küsige, kui paati vaja on, eks?" ütles ta soojal toonil ning sammus seejärel Emajõe suunas.
Tänava kohal rippus Tulevikupartei esimehe plakat, suure naeratava fotoga.
Me istusime Adrianiga Rüütli tänava vabaõhukohvikus ja tellisime endale teed. Õhus oli sooja headust, tuul tegi meile pai. "Kui see on valimiskampaania, siis sellises valimiskampaanias ma tahaksingi elada," ütles Adrian ja kustutas samal ajal kaamerast ükshaaval veepuhastusjaamas salvestatud materjale. "Tsau!" hüüdis keegi teiselt poolt tänavat. Ma vaatasin hüüdja poole ning nägin mulle vastu naeratamas tähesilmadega tüdrukut, kes üle-eelmisel õhtul ööklubi ees oli tulnud minuga juttu ajama.
