Kindlasti ei mõelnud nad sellega midagi halba, kui nad jätsid laenukalkulaatorisse lisamata kategooria nimega “vabadus”. Mõned kirjutasid selle asemel “säästud kolmandasse pensionisambasse”. See on ju ka vabadus – näiteks vanaks saades reisimas käia. Pealegi, kuidas sa vabadust rahas mõõdad?
Kindlasti ei mõelnud nad sellega midagi halba, kui nad ütlesid, et igal perel peab raudselt olema oma kodu. Selline ilus idee. Mis siis, et kogukulu oli peidus, TCO, total cost of ownership, mis sisaldab kahte autot, transporditundide kulu, kütte-, remondi ja uue aia ehitamise kulusid ja üllatuspaketti sõltuvalt asukohast.
Ma mäletan ühte ajahetke, kus ma seisin üksi hämarduvas õhtus ühe värske elamurajooni peatänaval ning täpselt kõigist akendest helendas nii suur televiisor, et subtiitreid võis lugeda saja meetri pealt. Nii et seal elamurajoonis sisaldas TCO ka päris viimase peal kodutehnikat.
1+1+1+1+1. Nii ta väikestviisi läks.
Läheneb 20. august, Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aastapäev ning selle teksti eesmärk siin ei ole üldsegi rääkida tarbimisest. Selle eesmärk on hoopis küsida, et üksikisik – kui sa teed oma eluks plaane, kas sa jätad vabadusele ruumi?
Kas sa küsid vahel endalt – kumb on ilusam, kas vabadus või televiisor? Vabadus või maja? Vabadus või töökoht?
Sest on palju inimesi, kes ei küsi. Ma tean inimesi, kes ei julge kunagi avaldada oma arvamust ülemuse, võimu ega millegi muu kohta, kuna nad kardavad nii kaotada oma sissetuleku ja see oleks neile kahe nädala pärast katastroof pangakontol ja muidugi sealt algaks täielik häbi ots.
Nad ei julge öelda “ei” kui neid sunnitakse tegema asju, mis on tõeliselt valed, näiteks kaasa tegema korruptsiooni x linnavalitsuses, näiteks unustama ajakirjaniku missiooni y portaali toimetuses, näiteks istuma vaikselt kodus, samal ajal kui tuleks minna ja öelda välja oma arvamus z otsuse kohta.
Nad ei julge ka kuhugi ära minna, oma ettevõtet luua, õppima asuda, lihtsalt puhata.
Aja jooksul leiavad nad põhjendusi, miks see kõik oluline oli ning jäävad oma samme kaitsma, sellest saab nende otseinvesteering siin riigis. Kuid see ei muuda fakti, et vormiliselt neil justkui on vabadus, aga nad kasutavad seda umbes samal moel, kui salastatud masinatehase number 378 töötajad keset nõukogude aega.
Üks Eesti arvamusliider on kunagi öelnud, et igal inimesel peaks olemas olema “fuck-you-raha”, ehk siis väike fond selleks puhuks, kui sa tahad oma töökoha üles ütelda, kuna see on muutunud ahistavaks, kuna sind sunnitakse tegema midagi, mis on sinu väärtustega kokkusobimatu.
Selle inimese hinnangul oli selle raha suurus mingi 6 kuu palga tuuri. Väga paljudel ei ole võimalik sellist reservi luua, kuid miks on nii, et kui neil peaks tekkima valik mingi materiaalse kulutuse ja selle vahel, et omada vabadust, siis kohutavalt tihti valivad nad materiaalse?
Pidupäevale kohaselt lõpetame seekord positiivsel noodil, sest vaadates seda graafikut on alust arvata, et kuskil on nii mõnigi inimene oma valikuvabadust suurendamas. Kes nad on? Mida see tähendab? Ma ei tea täpselt. Aga loodame, et sellega kaasneb rohkem julgust ette võtta, valida ning ennast väljendada.
Ja mida üldse on väärt riiklik vabadus, kui sa oled üksiksiku või perekonnana mittevaba? Millise riigi annad sa oma lastele, kui sa ise pole julgenud olla vaba?
Illustratsioon: Yves Klein, IKB 191, 1962.