Oma 1840. aastal ilmunud ning poliitfilosoofia klassikuks saanud teose De la démocratie en Amérique teises köites mõtiskleb Alex de Tocqueville selle üle, et ameeriklased on kõige vähem revolutsiooniline rahvas, keda ta teab. Selle põhjuseks pidas ta demokraatiat, tänu millele oli tolleaegne Ameerika egalitaarne ja ühetaoline. Tocqueville leidis, et ühiskond, millest valdava enamuse moodustab jõukas keskklass – kus nii vaesed kui rikkad moodustavad väikse vähemuse ning kus inimesi liidavad ühiskondlikud sidemed ka vaatamata nende erinevale jõukusele – mitte ainult ei vaja revolutsiooni, vaid kardab seda.
Toqueville'i aegadest on Ameerika palju muutunud ning täna on maailma arenenud tööstusriikide seas just nimelt Ameerika Ühendriikides kõige kõrgem varaline ebavõrdsus ning ühiskondlik kihistumine ning ühtlasi väga madal sotsiaalne mobiilsus. Nii vast ei olegi suurt imestada, et viimasel ajal on aina sagedamini hakanud kuulda olema küsimust, kas #OWS võib mingil hetkel paisuda revolutsiooniks. Minule tundub see küsimus aga natuke vildakalt püstitatuna. #OWS juba ongi revolutsioon – seda aga mitte kui mingi suur ja kataklüsmiline sündmus, vaid kui igapäevane ja pidev protsess, kui “kestev revolutsioon". Revolutsioon seisneb siin selles, et #OWS tegeleb mitte olemasoleva ühiskonna kohendamisega, vaid uute praktikate loomisega – ja neid praktikaid on kohati raske mõista või kirjeldada meie praegustes poliitilistes terminites.
Ühel fundamentaalsel tasemel on Zuccotti pargi jätkuv hõivamine koos selle ümber pidevalt seisva politseinikeahelaga vastasseis nn. asutava ja asutatud võimu vahel, nagu seda on käsitlenud itaalia filosoof ja aktivist Antonio Negri. Tsiteerin siin Jüri Lippingu põgusat kokkuvõtet 2008. aastal Sirbis ilmunud artiklist:
“[K]aksikvõimu" teooriat arendab edasi Negri uurimus "Asutav võim: uurimus modernsuse alternatiivist" ("Il potere costituente: saggio sulle alternative del moderno", 1992), kus poliitilise modernsuse põhjapanevat alternatiivi esindavad asutav võim ja asutatud võim. Need kaks poliitilisuse käsitust on kogu uusaja vältel olnud teineteisega pidevas antagonistlikus suhtes: asutav võim algatab revolutsioonilise protsessi, paisates valla spontaanse väe, loova energia ning ihade ja kirgede külluse, ent leiab end ikka ja jälle reedetuna asutatud võimu, selle "seaduse ja korra partei" poolt. Kui viimane kõneleb formaalsete põhiseaduste, poliitiliste institutsioonide ja hierarhilise autoriteedi keeles, siis vastupidi, "rääkida asutavast võimust tähendab rääkida demokraatiast". Sellega leiab autonomia varasem põhimõte "distantseeruda olemasolevatest autoriteetidest" uue õigustuse. Proletariaat asendub küll rahvahulgaga ja majanduslik kõnepruuk juriidilisega, ent asja tuum jääb endiseks: võimu võtmine ja võimu loomine on üks ja sama asi. Tarvitseb Marxil sellele "vabariiklikule traditsioonile" lisada vaid mõte, et poliitika hõlmab alati ka ökonoomiat, kui poliitilisest ruumist saab korraga ühiskondlik ruum – ning just siinkohal saab ühiskonna ümberkujundamise ideed käsitada ontoloogilise, s.o konstitutiivse praktikana, mille subjekt – lebendige Arbeit, elav ja loov töö Marxi tähenduses – pole midagi muud, kui "revolutsioon ise".
Ka Eestis manitses president Ilves oma kahe aasta taguses pöördumises "Minu Eesti" mõttetalgulisi poliitikasse puutuvas mitte esitama küsimusi, millele me vastuseid justkui juba teame, et endid selliselt mitte “eksiradadele seada". Kuid just nagu 1789. a. revolutsioon muutis sotsiaalset reaalsust moel, mida enne seda oleks olnud keeruline ettegi kujutada, püüdleb ka #OWS väljapoole meie tänase ühiskondliku mõtlemise piire. #OWS-i tegelik radikaalsus on peidus just nimelt siin – mitte sõjaka tooniga plakatites või politseikolonnidest piiratud protestimarssides, vaid igapäevases kümnetes kooskäivates töörühmades, assambleedes ning vestlusringides, mis murendavad inimeste arusaamu sellest, mis on võimalik ja mis on võimatu.
Tihti kohtab #OWS-i kohta ka küsimusi, nagu "millised on teie nõudmised?" või "milline oleks siis alternatiiv tänasele kapitalismile"? Aus vastus mõlemale neile küsimustele oleks "ei tea" – ja see ei ole vastus, mida peaks kuidagi häbenema. Kellelgi ei ole välja pakkuda terviklikku ja kõikehõlmavat alternatiivi meie tänasele ühiskonnale, seda ei saagi olla. Ja isegi, kui meil selline oleks, siis ei saa ühiskonnakorda vahetada nagu särki või sokke. Mida aga #OWS-il on välja pakkuda, on terve hulk erinevaid väikseid algatusi ja ideid.
Kindlasti on paljud neist, mida töörühmades või ka üldassambleel arutatakse ja välja pakutakse visandlikud ja viimistlemata, kuid neid naiivsetena maha kanda tähendaks visata koos pesuveega välja ka laps. Sedalaadi release early, release often töömeetodil on omad suured eelised – see tagab võimalikult avatud ja horisontaalse protsessi, kiire tagasiside ning kõrge paindlikkuse. Selle asemel, et lõpmatult arutada millised on näiteks konsensusprotsessi miinused või limiidid (mis sellel kahtlemata olemas on), ütlevad inimesed Zuccotti pargis: "proovime järele ja vaatame, kui kaugele me jõuame". Ja kui selle proovimise käigus jõutakse mõne probleemini, siis püütakse seda lahendada – mitte ei jäeta asju tegemata eeldades, et "konsensus lihtsalt ei saa töötada". Seni on see meetod toiminud, ja toiminud paremini, kui vast keegi algselt julges loota.
Samas on inimesed Zuccotti pargis väga teadlikud, et nende edu on endiselt habras ning et nad seisavad vastamisi aina kuhjuvate väljakutsetega, mis muutuvad ka järjest keerulisemateks. Vääramatult lähenev talv on vaid üheks (ja ilmselt mitte suurimaks) probleemiks, millega #OWS-lastel tuleb hakkama saada. Kasvav populaarsus ning inimeste pidev juurdevool on ühelt poolt küll tore, kuid teisalt on sellest saanud suur ja tõsine mure. Mitte ainult seetõttu, et terve hulk uutest liitujatest on Zuccotti pargis valedel põhjustel, vaid ka lihtsalt selle pärast, et kui pargi hõivamine oli algselt sümboolne avaliku ruumi inimestele tagasivõtmine, siis tänaseks on #OWS oma raskelt kättevõidetud avalikku ruumi omaenda populaarsuse kätte kaotamas. Kui veel septembris oli kogu Zuccotti park üks suur avalik foorum, siis täna on see tihedalt telke täis, mille vahel seisma jäädes muutub igaüks kohe takistuseks pidevalt voorivale inimmassile.
Täna on võimatu öelda, kuhu #OWS jõuab või mis sellest võib saada. Mitte sellepärast, et me ei oska ennustada või ette näha takistusi, mis sellele praegu veel väga noorele liikumisele saatuslikuks võivad saada – ja selliseid takistusi on kahtlemata palju. Kuid isegi siis, kui kõik, mis nad ette võtavad peaks õnnestuma, isegi siis ei saaks me seda lõppjaama teada – sest seda ei ole täna veel olemas. Ja see on asi, mis on #OWS-i juures ühtaegu nii kõige huvitavam kui ka pelutavam, kõige inspireerivam ning kokkuvõttes ka kõige lootusrikkam.
Ma vaatasin seda allolevat klippi esimest korda enne New Yorki sõitmist, ja ma mäletan, et sellest jäi hinge mingi imelik elevuse-tunne. Inimesed, kes seal räägivad ei tea, kuhu nad teel on, aga neist õhkus – vähemalt minu jaoks – mingit kirjeldamatut uhkust ja enesekindlust. Täna seda uuesti vaadates on seal mitmeid tuttavaid nägusid, ja mõne inimesega neist sain ma möödunud nädala jooksul isiklikult tuttavaks. Nüüd ma tean, mida nad seal tunnevad – ja ma soovin neile omalt poolt südamest edu.
Where Do We Go From Here? Occupy Wall St. from Ed David on Vimeo.
Lõpetuseks tahaksin aga puudutada veel üht teemat. See sõit – ning seeläbi ka reportaaž – said teoks terve hulga inimeste toel, see oli meie ühine projekt. Ühiselt tehtud meedia – sedakorda küll natuke rabe ja rutakas, aga püüame järgmine kord paremini. Release early, release often. Aitäh.
