Sten Tamkivi
Neile, kelle lapsepõlv on möödunud Eestis on Rudyard Kipling tuntud eelkõige oma haaravate Mowgly-juttudega. Aastal 1895 kirjutas see Briti Nobelist aga ühe tähelepanuväärse luuletuse. “If–” (ilmunud kogus “Rewards and Fairies“, 1910) algseks adressaadiks oli Kiplingi poeg John, ja kuigi sellest kujunes viktoriaanliku stoitsismi sümbol ja üks saareriigi eneseuhkuse lipukirju, peaks see tekst olema vist osa iga riigimeheks pürgija sissejuhatavast koolitusest, sõltumata tema riigist ja rahvusest.
Muuhulgas on luuletuses read:
Kui suudad unistada sa — langemata unelmate orjaks;
Kui suudad mõelda — ilma et neist mõtteist eesmärk saaks.*
See luuletus meenus mu abikaasale, kui rääkisin talle, et kavatsen kirjutada siinse essee eesmärkide seadmisest. Mulle tundus, et tema (ja algselt Kipling) tabasid naelapea pihta. Nimelt on mul süvenenud veendumus, et me ei oska endale Eestis sõnastada ilusaid, kaasahaaravaid ja inspireerivaid eesmärke. Ei siis kui räägivad endale toetust otsivad parteid, ega mitte ka siis, kui keegi neist pääseb kogu riiki juhtima.
Eesmärk, teatavasti, peab alati olema parasjagu suurem kui elu. Niipalju suurem, et see oleks neile, kes peavad selleni jõudmiseks kõvasti rügama, piisavalt palju parem kui tänane reaalsus. Samas siiski signaliseerides, et sihitav mäetipp on küll kõrge, aga suure tõenäosusega jõuab enamik pärast pingutust sinna eluga kohale. Vastasel korral võib juhtuda, et osa või lausa enamus ei viitsi teele asudagi.
Mäetipp on siinjuures üks liiga ilus (ja sestap ülekasutatud) metafoor, sest tal on kaks haruldast omadust korraga: ta on ühtaegu peaaegu kättesaamatult kõrgel, aga samas on täpselt teada, kus ja kui kõrgel ta on. Teisisõnu, see eesmärk on nii inspireeriv kui ka mõõdetav. Väljaspool alpinismi, olgu siis äris või riigielus kipub aga olema nii, et inspireerivus ja mõõdetavus on tavaolukordades teineteist välistavad mõisted. Range konkreetsuse puuduste kohta on öelnud hästi Stanfordi ülikooli itaalia keele professor Robert Harrison, oma Macchiavelli-teemalises monoloogis: “Reaalsust ei saa käsutada, vaid ainult võrgutada. Ja uut reaalsust ei saa välja meelitada realismiga.”
Võib olla, et teadlane rajab oma karjääri sellele, et saada Nobeli preemia, aga vaevalt, et ta sinna jõuab, kui tema eesmärgiks on saada “keskkooli-matemaatikas hindeks viis”. Niisamuti ei saa ettevõtted, mille eesmärk on “teenida omanikule kasumit”, enda meeskonda kunagi neid inimesi, kes tahaksid hoopis maailma muuta — mis sageli on tõestanud ennast viisina päeva lõpuks teenida veel suuremat kasumit, kui need, kes seadsid raha endale eesmärgiks. Ja nüüd käsi püsti need, kes läksid järgmisel hommikul õhinaga tööle ja rabasid eilsest rohkem selle pärast, et kuulsid, et meie kõigi eesmärgiks on nüüd riigina jõuda viie aastaga viieteist rikkama hulka. Või oli see vastupidi?
Äkki on meie vähe-inspireerivate või puuduvate eesmärkide probleemi juured mitte niivõrd sisulised kui lingvistilised? Eesti keeles on eesmärk “eesmärk”, punkt. Inglise keeles näiteks eristatakse selgelt termineid “goal” ja “objective“: esimese puhul on ruumi unistada ja latti tõsta rohkem, teise puhul pole kahtlust, et termini tüveks on objektiivus ehk selle saavutamise reaalne mõõdetavus. (Ja vahemärkusena, eks neid kaht ja teisigi kasutatakse praktikas ka inglise keeles läbisegi).
Tänu sellele eristusele seavadki näiteks inglisekeelses keeleruumis tegutsevad ettevõtted endale eesmärke mitmetasandilistena. Suurte ja ehk esmapilgul hullumeelsete loosungite taga (mitte sees!) on kirjas ka, kuidas nendeni jõudmist mõõdetakse. Goal tekitab õhinat, aga objective hoiab jalad maas.
Kaheosalisest eesmärgiseadmisest on edukast erasektorist palju häid näiteid. Näiteks juba 1999. aastal õpetas vähem kui aastavanusele Google’ile üks nende varaseid riskikapitaliste John Doerr süsteemi nimega OKR: (inglise k “objectives and key results”), mis on kasutusel tänini. Idee seisneb selles, et igal töötajal ja tiimil on eesmärk, mis on piisavalt kõrgelennuline, et läbi aja võiks olla selleni jõudmise keskmine edutõenäosus nt 70%. Kui saavutatakse alla poole, on lood kehvasti, aga oluline on, et tubli pingutust siiski personaalselt ei karistata. Kui keegi täidab oma eesmärgid igas kvartalis või aastal 100%, siis ei ole latt selgelt seatud piisavalt kõrgele. Ja selle natukene hullu eesmärgi juures on siis kirjas ka rida mõõdetavaid tulemusi. Et progressi saaks objektiivselt hinnata: mitte tunnete, vaid andmete põhjal.
Eks muidugi, neid peenete akronüümidega ärijuhtimise süsteeme tuleb ja läheb. Aga hiljuti sattusin rääkima Google’i personaliosakonna andmeteadlasega (data scientist; see, miks on üldse olemas selline ametimees ja mida sellest õppida Eesti riigi kontekstis, on veel üks suur eraldi teema), kes tõi nende eesmärgistamise toimimise kohta ühe muljetavaldava praktilise näite.
Nimelt on Google’i personaliosakonna üheks sõnastatud eesmärgiks: “Mis oleks kui iga meie töötaja elaks kaks aastat kauem lihtsalt sellepärast, et ta töötab meil?”. Ja siis selle taha mõtlevad tiimid ise välja, kuidas oma progressi mõõta – tasuta maiustustes ja toidus suplevate töötajate kaloritarbmise mõjutamine, spordi propageerimine, hiid-linnaku transpordi suunamine bussidelt jalgratastele või midagi muud.
Ja siin oligi minu ahhaa!-hetk, mida tahtsin lugejaga jagada. Vaadake uuesti selle eesmärgi sõnastust:
“Mis oleks kui…” (ingl k “What if…”).
Paari pisikese sõnaga võetakse alustuseks pinged maha. Keegi otseselt ei luba kahte lisa-aastat, aga ometi on kogu meeskond korraga ühel lehel selle punkti osas, kuhu tahetakse jõuda ning millest pigem mööda põrutada (no mis see neli või kuus aastat keerulisem oleks, kui kaks peaks õnnestuma?).
Mis oleks kui me oma rahva ja riigina ka jätaks enda eesmärkidele rohkem hulljulget lõtku sisse? Annaks üksteisele ruumi katsetada ja ebaõnnestuda, peaasi, et suund on see, milles kokku leppisime? Mõtleme oma ühistele eesmärkidele hierarhias: millest me koos unistame ja kuidas me oma progressi mõõdame.
Samamoodi kui lugejal on ka minul suva sellest, millisel kohal Eesti paikneb mingis edetabelis, olgu selleks SKP inimese kohta, konkurentsivõime, õnneindeks või inimareng — seni, kuni puudub kontekst, miks me sinna paremale kohale püüdleme.
Mul puudub huvi narrida Andrus Ansipit või kedagi teist selle eest, et tema siiras huvi on alati mõõdetav “objective‘, aga tal puudub unistav “goal“. Ja ma usun, et Eesti demokraatia suudab esile tuua järgnevail aastail ka neid haritud ja hästi informeeritud riigimehi, kes suudavad maalida nende mõõdikute ümber ja kohale puuduva konteksti.
“Mis oleks kui…” vabastab.
—
Memokraadi kaasautori Sten Tamkivi essee ilmub samaaegselt ka Arengufondi mõtteraamatus
