Daniel Vaarik
Kirjanik George Orwell soovitas ükskord: “Ärge kunagi kasutage kõnekujundit või paralleeli, kui olete seda juba kuskil trükis näinud”. Et olla täpne, siis Orwell viitas siin just sellistele väljenditele, mis pole veel keele loomulikuks osaks saanud, kuid mida on juba parajalt käiatud. Kui te peaksite proovima kõiki keeles kasutusel olevaid ütlemisi asendada millegi loomingulisega, siis on teistpidi pahasti – tulemuseks võib olla eriti tühi kujundimüra.
Kes ütles TäPe!?
Miks on kulunud kõnekujund paha? Sellepärast, et mida rohkem kordi te ütlete näiteks “Tule taevas appi!” seda tühjemalt ja mõttetumalt see kõlab. Kuni lõpuks on kõigil nii piinlik, et fraas unustatakse aastateks. Kui tahate hästi kirjutada, siis te ilmselt ei taha olla nende viimaste seas, kes kampsun püksis käib lihtsalt tobe välja näeb. Otsisin spetsiaalselt Memokraadi lugejate jaoks välja mõned kujundid, mis mind ennast läbi ajaloo kõige enam on närvi ajanud aga võite muidugi täiendada ka omalt poolt.
“Ei saa me läbi Lätita.” Ikka ja jälle keegi ütleb seda. Mida see lause peaks kuulajale üldse ütlema? Stating the bloody obvious nagu inglased ütleksid. Muide, kunagi ammu oli aga üks nädal, kus Postimehes ilmus kaks artiklit pealkirjaga “Ei saa me läbi Lätita” ning lisaks veel juhtkiri pealkirjaga “Ei saa me läbi Läti ja Leeduga”. Pea hakkab valutama.
“Tahtsime kõige paremat aga välja tuli nagu alati.” Venemaa kunagise peaministri Viktor Tšernomõrdini murphylik kirjeldus Vene tegelikkusest viis muidugi kõigil alguses suu muigele. Kuid tänaseks on seis selline, et kui te kohe kuidagi teisiti ei saa, kui peate sellise vaimukuse oma artiklit alustama, siis parem kirjutage see sahtlisse.
“Oleksin ma kogu aeg nii tark, kui mu naine tagantjärgi, siis ma oleksin rikas mees.” See alguses päris vaimukas tsitaat Olari Taali suust leidis üksvahe Eestis nii palju kasutamist, et praktiliselt iga ärimees, kes vähegi keegi oli või kuskil midagi ütles, pidas kohustuslikuks selle lausega esineda. Kaua võib ühe ja sama asja üle naerda?
“Päeva lõpuks.” Mõni aeg tagasi levis advokaadibüroodes väljend “päeva lõpuks”. Päeva lõpuks said nad vist ise ka aru, et see on üpris nõme ja täna kasutatakse seda veel ainult nurgatagustes õigusbüroodes.
“Riigikogu kui kummitempel.” Kasutusel igasuguste mureliku näoga inimeste seas, kes on mures demokraatia tuleviku pärast. Pikapeale mõjuvad nad ise kummitemplina. Võimalik, et selle väljendi ülekasutamine tuleneb sellest, et keegi koolitaja on kunagi öelnud, et “need riigiasjad on kole keerulised, proovige lihtsamalt rääkida”. Aga mis oleks, kui ütleks lihtsalt, et “parlamendil pole riiklikele otsustele mõju”? Kui keeruline see on?
