Archive for the ‘Poliitika’ Category
169. mai
Daniel Vaarik nov. 7, 2012 | 10
See maikuu päev, mil ilmus kurikuulus Silver Meikari artikkel, jäi korduma nagu päev filmis “Lõputu küünlapäev”. Iga hommik algamas sama lauluga, ükskõik kuidas sa ei pinguta, tagasi sa oled ses samas hetkes, kus see neetud hommik koitis. Rahvakalendri järgi peaks just sel päeval murduma talve selgroog, kuid seda ei juhtu ega juhtu. Ega juhtu.
On proovitud kõiki nippe, kõiki nipse, kõik spinne, kuid mure näib sellest ainult hoogu saavat. Probleem, see ise tundub ju nii väike. “Kurat, me juhime ju riiki. Kas siis see pole suur asi? Eesti on ju vaba.” Ja jälle kostab hommikul raadiost Cheri lugu ning ekraanile ilmub ajakirjaniku küsiv nägu. “I got you babe”.
Miks?!??
mai 12, 2016 | 24
Käisin eile kohtus Untitled 12 asjas tunnistajaks. Väga kummaline kogemus oli. Anda kohtus vande all ütlusi Burroughsi, Nabokovi, Joyce-i, Becketti, Sade ja muidugi Kauri kohta. Rääkida filmidest nagu “Behind the Green Door” ning püüda jooksu pealt prokuröri nõudmisel välja mõelda, kuidas võiks olla eesti keeles “money shot”. Seletada, milline nägi välja Marcus Harvey “Myra” …
Poliitikast ja kriitikast
Daniel Vaarik nov. 9, 2012 | 14
Eilses Kolmeraudse saates nimetas Valdo Randpere teiste seas ka mind kui “grupi” liiget, kes põhimõtteliselt ei armasta erakondi ning kes on loonud enda ümber mingisuguse “tõemonopoli” atmosfääri. Kuigi see jutt loodetavasti ei kõla kuigi usutavalt, leidsin siiski mõned mõtted, mida tahaksin jagada.
Iseenesest on arusaadav mõne Reformierakonna juhatuse liikme soov näidata kriitikat vaenuliku vandenõuna ning samuti näidata kriitikuid mingisuguse erihuvidega kildkonnana. Seda lahingut on pidanud Reformierakonna juhatus juba kevadest saadik, proovides näidata, et Silver Meikar on üksi, seejärel, et üksi on olnud kõik järgmised inimesed, kes on erakonda kritiseerinud.
Muidugi on seda kõike kuidagi mugavam esitleda kui mingi kildkonna viha, kuid näidake mulle kildkonda väljaspoolt erakonda, kes on võimeline sundima Reformierakonna juhatuse liikmeid tegema järjest ja järjest vigu nii avalikkusega suhtlemisel kui ka oma erakonna sees.
Eesti peab Edward Snowdenile varjupaika pakkuma
Jaanus Kase märts 10, 2014 | 6
Edward Snowden andis hiljuti aru Euroopa Parlamendile. Seal oli palju sisulist juttu ja kõigil asjast huvitatutel tasub täismaterjal läbi lugeda. Muuhulgas räägiti ka Snowdeni enda staatusest ja ta ütles:
” Parliamentarians in the national governments have told me that the US, and I quote, “will not allow” EU partners to offer political asylum to me, which is why the previous resolution on asylum ran into such mysterious opposition. I would welcome any offer of safe passage or permanent asylum, but I recognize that would require an act of extraordinary political courage.”
Ei usu, et tema elul Venemaal väga viga on, aga valiku korral eelistaks minagi EL-i. Eesti mitte ainult ei võiks Snowdenile varjupaika pakkuda, vaid meie riigi eesmärkidest ja visioonist tulenevalt on meil lausa kohustus seda teha. Selgitan.
Podcast: Miks käia valimas?
Memokraat juuni 25, 2014 | 0
18. mail nägi Tarmo Jüristo Twitteris Maris Lauri säutsu, kus Lauri väitis, et kes valimas ei käi, kaotab igasuguse moraalse õiguse valituid kritiseerida. Tarmo polnud nõus. Kui säutsu jagas ka värske poliitik Anvar Samost, kutsus Tarmo viimase valimaskäimise teemal väitlema. Sündis Memokraadi esimene avalik podcast.
Kellel on õigus? Kas valimas mittekäimine võtab õiguse võimul olijaid kritiseerida või mitte? Memokraat tänab Raadio 1 stuudio kasutamise võimaluse eest!
Vox populi, vox Dei
Tarmo Jüristo aug. 11, 2014 | 40
Viimastel kuudel on olnud kuulda palju arvamusavaldusi teemal, kas kooseluseaduse võiks (või peaks) panema rahvahääletusele. Kõige selgemalt ja valjuhäälsemalt on seda nõudnud eelnõu vastased – Erki Nool, Varro Vooglaid, Priit Sibul ja mitmed teised – kuid ka nende seast, kes on kooseluseaduse suhtes kas neutraalsed või siis isegi pooldavad (vähemalt sinnamaani, kui selgusid halvad uudised) on võinud kuulda seisukohta, et “las siis rahvas otsustab”. Nagu ütles oma ERR-is ilmunud arvamusloos hiljuti Alo Lõhmus: “ärevatel aegadel oleks tark […] anda sõna rahvale, kelle sõna peavad kuulama kõik huvigrupid.”
Olgu ajad ärevad või mitte, rahvast tasub ikka kuulata – ainult et rahva hääl, vox populi, on miski, millega maksab ettevaatlikult ringi käia. Tsiviilpartnerluse ja ka homoabielude lubamine on asi, mida paljudes riikides on tõepoolest otsustatud referendumil – nii et see on kahtlemata võimalus, mida kaaluda. Ühelt poolt oleks see väga lihtne ja konkreetne väljapääs probleemist, millele hetkel näib olevat väga keeruline – kui mitte päris võimatu – kõiki osapooli rahuldavat lahendust leida. Teisalt võib see lihtsus ja konkreetsus lähemal vaatlemisel aga ise märksa problemaatilisemaks osutuda, kui see esmapilgul tundub.
Lühike kõne vabadusest
Eero Epner aug. 22, 2014 | 0
Austatud Vabariigi President, head kohalviibijad. Sellistel tähtpäevadel on tavaks rääkida asjadest, mis meid ühendavad. Ma mõtlesin, mis see on, mis meid siin ühendab – ja tundub, et selleks on haltuura. Kui mitte me kõik, siis paljud meist teevad haltuurasid. Mulle meeldivad haltuurad, sest see on võimalus kohtuda inimestega mitte oma fantaasiates, vaid päriselt.
Möödunud haltuurahooaja kõige meeldejäävam kohtumine oli ühes suures audiitorfirmas. Firma sai 20-aastaseks ning nad tahtsid seda tähistada. Me kohtusime firma asutajaga. Me küsisime, miks ta hakkas audiitoriks, ja ta ütles, et Balzaci tõttu. Noore inimesena oli ta läbi lugenud kõik Balzaci köited ja teadis seeläbi kõiki inimlikke vooruseid ja pahesid. “Mulle pole üllatusi tulnud,” ütles ta meile. “Ma teadsin, et kõik algab inimlikkusest.” Seetõttu ta hakkaski audiitoriks. Sest ta tahtis olla aus ja ta tahtis säilitada inimlikkust.
Kuidas vahele segada
Teele Pehk sept. 16, 2014 | 0
Kas olete märganud, kuidas avalikes aruteludes vohab vahelesegamise praktika? "Vabariigi kodanikes" ja "Ringvaates" on see justkui osaks brändist muutunud: saatejuhid tunduvad vahel kõige rohkem sõna võtvat, saatekülalised ei oska aga tihti vestluskaaslasi tähele panna. Kuku ja Vikerraadio päevapoliitika saadetes räägivad kõnelejad innukalt üksteise peale, nii et raadiokuulaja ei saa mõtetele pahatihti üldse pihta.
Vahelerääkimine avalikes aruteludes on muutunud nii domineerivaks, et segab sisukate arutelude tekkimist. Liiga tihti tundub, et argumenteeritud arutelu asemel keskendutakse vormile ja kahjuks ka teiste arutlejate mahategemisele.
Vahelesegamise vastand on aga monoloog, mille puhul on igasugune vahelesegamine üldse võimatuks muudetud. See olukord pole sugugi parem. Puutudes igapäevaselt kokku kohaliku elu maailmaga, näen, et paljude omavalitsuste jaoks tähendab "vahelesegamine" tüütute protestijate, aktiivsete vabaühenduste ja kodanike pidev pildisolek, ametlike otsuste kritiseerimine ja arvamuste avaldamine.
UTC +2, me kodu!
Daniel Vaarik sept. 30, 2014 | 6
Pühendatud Å otimaa iseseisvusele ja peatsele suurele kellade keeramisele.
Miski ei ühenda paremini kui biit. Mu biit on sama 406 miljoni inimesega, kellest paljudega ma ärkan, lähen magama, söön ja sebin enam või vähem ühel ja samal ajal. See kõik toimub 15 tuhande kilomeetri pikkusel alal, mis ühendab Soome kõige põhjapoolsemat tippu Lõuna-Aafrika kõige lõunapoolsema tipuga ning mis on tuntud ka kui ajavöönd UTC+2.
Öösiti, kui miljarditel väikestel ekraanidel pilgub ette number 0:00, väikelinnade tornikellade osutid joonduvad otse üles ning raadiojaamade hilisõhtused DJ-d vahetuvad smooth jazzi spetsialistide vastu, resetib kogu UTC+2 jõuk ühiselt oma eilse. Meie öö on tõeline. Ta on samal ajal. Teist sellist pole kuskil.
Kui seda ei tee Eesti, siis teeb seda keegi teine
Taavi Kotka okt. 13, 2014 | 22
Kujutlegem, et kuue aasta pärast veebruaris kirjutavad Tesla elektriauto leiutaja Elon Musk, režissöör Quentin Tarantino ning Jaapani kirjanik Haruki Murakami Eesti presidendi Facebooki seinale õnnesoovid vabariigi aastapäevaks. "Kuigi ma ei ela Eestis, ja peamiselt olen ma siiski jaapanlane, tunnen ma juba mitu aastat, et Eesti on natuke minu maa ka," kirjutab Murakami, kellel on Eestis investeerimiskonto ning kes kasutab sarnaselt sadade tuhandete teiste inimestega rahvusvaheliseks asjaajamiseks Eesti riigi poolt antud digitaalset identiteeti.
Selline uus edulugu tooks Eestile rahvusvaheliselt tuntust ja suurendaks pehmet turvalisust. Riigikassasse laekuks rohkem raha tänu miljonitele maksvatele klientidele, kes samas ei kasutaks meie riigi füüsilist infrastruktuuri või loodusvarasid.
Eesti majandus on otsinud tükk aega uut suunda. Me püüdleme oskuste poole, mis ei oleks vaid lihtsakoeline transiit poliitiliselt keeruka Venemaa ja Lääne vahel ning tahame leida midagi, mis tooks rohkem kasu kui allhanke tegemine meist rikkamatele.
Lubage, et küsin ühe lihtsa Mnemoturniiri stiilis küsimuse: "Enamik maailma kõige väärtuslikematest ettevõtetest on registreeritud ühes kindlas kohas. Kus?" Vastuseks on USA osariik Delaware, kes on suutnud enda juurde meelitada Apple-i, Google-i, Coca-Cola, aga ka meie oma Grabcad-i. Põhjuseks, miks firmad ennast seal registreerivad, ei ole eelkõige madalad maksud või asukoht, vaid usaldusväärne äriseadustik.
