Edward Snowden andis hiljuti aru Euroopa Parlamendile. Seal oli palju sisulist juttu ja kõigil asjast huvitatutel tasub täismaterjal läbi lugeda. Muuhulgas räägiti ka Snowdeni enda staatusest ja ta ütles:
” Parliamentarians in the national governments have told me that the US, and I quote, “will not allow” EU partners to offer political asylum to me, which is why the previous resolution on asylum ran into such mysterious opposition. I would welcome any offer of safe passage or permanent asylum, but I recognize that would require an act of extraordinary political courage.”
Ei usu, et tema elul Venemaal väga viga on, aga valiku korral eelistaks minagi EL-i. Eesti mitte ainult ei võiks Snowdenile varjupaika pakkuda, vaid meie riigi eesmärkidest ja visioonist tulenevalt on meil lausa kohustus seda teha. Selgitan.
Eesti soovib maailmas olla küberjulgeoleku ja e-riigi eestkõneleja. Mõlemad mõisted pole väga täpselt defineeritud, aga ütleme siis nii, et küberjulgeolek tähendab side- ja arvutivõrkudes ründe- ja kaitsevõimekuse olemasolu ja arendamist. E-riigi lihtne sisu võiks olla, et riik, inimesed ja ettevõtted saavad omavahel mugavalt elektrooniliselt asju ajada. Miks mitte.
E-riigi oluline osa on andmete liigutamine elektrooniliselt ja suures osas inimesele nähtamatult. Erinevalt paberist, mida ma võin füüsiliselt käes hoida ja tean, et see on korraga ühes kohas, liiguvad bitid ja baidid Internetis musta maagia abil. Kui ma oma Gmaili loen, Facebookis ja netipangas käin või riigiasutustega suhtlen, puudub mul võimalus lõpuni kontrollida, kuidas mu andmed ja liiklus turvatud on. Tavainimesel pole muud võimalust, kui teenusepakkujat ja teist osapoolt lihtsalt usaldada.
Snowdeni paljastatud materjalid näitavad, et kõik pole nii lihtne ja volitatud osapoolte kõrval on liiklusele juurdepääs ka NSA-l ja teistel luureteenistustel. Nende käsutuses on niivõrd võimas arvutusressurss, et enam ei rakendata tavapärast jälitus- ja uurimistegevust, mille kohaselt tuleks reaalse kahtluse olemasolul jälitada üksikuid sihtmärke. Selle asemel kogutakse "igaks juhuks" kokku praktiliselt kogu internetiliiklus, et vajadusel saaks sealt hiljem kellegi kohta "komprat" leida. Naiivne oleks arvata, et seda saab teha ainult "terrorismivastase võitluse" kontekstis ja mitte näiteks poliitilistel eesmärkidel. Isegi kui seadused ja valitsejad muud väidavad, on selline kõikehõlmav andmekogu liiga suur oht demokraatiale, sest olud, juhid ja nende eesmärgid võivad muutuda.
Loomulikult oligi selline tegevus vastuolus nii USA enda seaduste kui igasuguse inimliku õiglus- ja turvatundega. Snowden püüdis maja sees probleemi lahendada ja juhtis sellele korduvalt ülemustele tähelepanu. Kuna aga organisatsioonikultuur toetas pigem ebaeetilise käitumise kinnimätsimist kui vigade parandamist, otsustas ta asja avalikuks teha, et anda avalikkusele võimalus otsustada, mida meie kõigi andmetega väidetavalt meie turvalisuse nimel tehakse.
Mis on sellel pistmist Eesti ja e-riigiga? E-riik ja üldse igasugune e-süsteem ei koosne ainult "purkidest", bittidest ja kaablitest, vaid ka normidest ja käitumisreeglitest. Täpselt sama andmekogu võib tähendada nii mugavat asjaajamisvõimalust üksikisikule kui ka hindamatut komprakogumit luureorganisatsioonile. Kõik sõltub sellest, kes ja mis alustel seda andmekogu kasutada saab.
Kui ma olen e-riigi kasutaja ja kodanik, siis ma soovin, et minu andmed oleks minu omad ja neid näeksid ainult volitatud osapooled. Sõbralikke luureorganisatsioone ma neid andmeid "igaks juhuks" koguma ei volita. (Ebasõbralikud teevad seda nagunii ja selle vastu tuleb süsteeme teiste vahenditega kaitsta.) Ma tahan, et kõik osapooled presidendist alustades sellist mõtteviisi toetaksid. Kui toimub turvalisuse ja privaatsuse rikkumine, eriti niivõrd laias ulatuses nagu NSA, GCHQ jt puhul, siis tahan ma näha, et rikkujate üle õigust mõistetaks ja rikkumise paljastajatele kaitset pakutaks. Kaitse pakkumine näitaks, et need väärtused on meile ka reaalselt olulised.
Selles valguses on huvitav lugeda Eesti poliitikute väljaütlemisi eelmisest suvest. Kõige reljeefsemalt väljendus president Ilves, kellega muidu võib e-asjades nõus olla, aga kes ühe oma intervjuuga näitas end pigem osana probleemist, mitte lahendusest, kasutades retoorikat "alati on nii tehtud", "teised teevad ju ka", viies "suurelt vennalt" jutu "väiksele õele" jne.
Loomulikult tegelevad nii teised Euroopa riigid kui ka Venemaa ja Hiina sarnase jälgimisega. Küsimus on selles, mis alustel seda tehakse, milliseid norme ja kui tõsiselt jälgitakse. Erinevalt läänemaailmast ei pinguta Venemaa ja Hiina vähemalt siseriiklikult liiga palju, et jätta muljet demokraatiast ja õiguspärasuset. Kui aga läänemaailmas on demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid nii räigelt rikutud ja selgub, et on organisatsioone, mis suure tehnilise võimekuse juures neile normidele vilistavad, siis ootaks presidendilt natuke rohkemat kui "miks-te-küüditamise-ajal-politseid-ei-kutsunud" loogikat.
Edward Lucase selleteemaline brošüür väidab, et Snowden ja tema toetajad, ilmselt ka mina sealhulgas, on "kasulikud idioodid", kelle tegevus, nagu kõik Snowdeni paljastused ja nendega seonduv, on kasulik Venemaale, kuna ajab lääneriike omavahel tülli, ja ei saa välistada, et ülepea on Snowden Vene agent. (Mida tõepoolest ei saagi välistada. Aga see ei muuda paljastuste sisu.) Ja et kui oleks tahetud asju korrektselt ajada, siis oleks Snowden pidanud jääma oma asutuse ja riigi piiresse, kuna demokraatlikud ja poliitilised kontrollimehhanismid toimivad jätkuvalt ja väga hästi. Aga tegelikult ju ei toimi: NSA vaikimise müür on niivõrd jäik, et isegi USA Kongressi vastavate komiteede liikmetel ei õnnestu otse sellest asutusest mingit infot saada, ja nad peavad otse NSA-lt küsimise asemel väliseid eksperte tunnistama kutsuma.
Tuntud turvaekspert Bruce Schneier käis Kongressis infot andmas ja jagas oma kogemust, niivõrd kui see sellise suletud ustega ürituse puhul võimalik on. Kui nuhkimisaparaat on nii mäda, et ei suuda ise puhastuda ja tavapärased kontrollimehhanismid ei toimi või on farss, tulebki radikaalsemaid vahendeid kasutada ja laiemal avalikkusel otsustada lasta, muuhulgas neile teada andes, mida nende andmetega "nende turvalisuse nimel" tehakse.
Snowdenile varjupaiga võimaldamisega näitaks Eesti, et peab e-riigi loomisel lugu kodanike põhiõigustest ja -vabadustest ning ei salli käitumist, mis kõike ja kõiki "igaks juhuks" jälgib ja kus demokraatlikud kontrollimehhanismid ei toimi või on puudulikud. Need ei ole tühjad sõnad: just praegu loome homse e-riigi tehnilist põhja, aga ka norme ja käitumisreegleid, samamoodi on kaalul ka kogu Interneti ja sõnavabaduse tulevik. Kui me neid otsuseid ise ei tee ja sel teemal seisukohti ei oma, tehakse need otsused kuskil mujal ja mitte tingimata meile sõbralikus keskkonnas.
Ülaltoodu on moraalne põhjus, miks peaks Eesti Snowdenit aitama. Selle kõrvale toon ka lihtsama, logistilise põhjuse. Eesti on üks kolmest Euroopa Liidu riigist Soome ja Läti kõrval, millel on Venemaaga maapiir. (Jätsin Leedu, Poola ja Kaliningradi välja, läheb liiga keeruliseks.) Lennukiga oleks Snowdenit liiga keeruline ringi liigutada, aga kui juba karukostüümis vietnamlased suudavad üle Vene-Eesti piiri hiilida, rääkimata topeltpõhjaga kaubikutes liigutatavatest inimkaubanduse ohvritest, siis ühe kiitsakamat sorti nohiku ületoimetamine võiks ju olla üsna lihtne ülesanne. Ja juba reaalselt Eesti territooriumil viibides oleks ka tema varjupaigataotlust lihtsam menetleda.
———
Mulle meeldiks elada Eestis, kus ülaltoodu oleks võimalik. Praktikas annan endale aru, et välispoliitikas ja reaalselt mingite väärtuste eest võitlemisel eelistab Eesti pigem tagareas nukralt nina nokkida, sellal kui suured poisid laval asju ajavad. Ma usun, et Eesti-USA suhetega ei juhtuks pikemas plaanis suurt midagi, kui Snowden siin igati seaduslikult varju leiaks. Poliitikud aga arvavad teistmoodi, hoolimata sellest, mida seadused ütlevad. Kui saabuks sõnum Snowdeni Eestisse jõudmisest, siis mõne tunni pärast maanduks Ülemistel või Ämaris väike eraldusmärkideta lennuk, Snowdenil aidataks selle pardale astuda ja sõiduk kaoks teadmata suunas.
Aga unistada ju võib.
Artikli autor Jaanus Kase on disainer ja tarkvaraarendaja.