Ka fondihaldurid on vaenlase poolele üle läinud
Apr 9, 2009
Veel ammu enne seda, kui toimus Teeme Ära nime all Eestimaa puhtaks koristamine, kuid siiski aastaid peale seda, kui eestlased seisid Balti ketis, toimus üks oluline sündmus, millest võttis poolteise aasta jooksul osa üle 320.000 Eesti inimese. Selle projekti nimi oli liitumine kogumispensioni ehk pensionireformi teise sambaga.
Reformi ettevalmistamine kestis aastaid ning eksperdid pidasid suurimaks riskiks, et inimestel ei teki uue süsteemi suhtes piisavalt usaldust ja nad ei liitu sellega. Selle tagajärjed oleksid nende kinnitusel olnud kurvad – riigi paratamatu maksejõuetus ajal, mil suur osa praegu tööjõulisi inimesi jõuab pensioniikka.
“Pensionireform peab tagama Eesti pensionisüsteemi poliitilise stabiilsuse ja õigusliku püsivuse. Peab tekkima usk, et uus pensionisüsteem jääb edaspidi püsima ilma oluliste muudatusteta,” rääkisid reformi arhitektid ning seega tekkis ka peamiseks küsimuseks, kuidas riigi lubadus inimesteni viia.
Usaldusväärsuse tõstmiseks tehti kalleid teavituskampaaniaid (täpsuse huvides tuleb mainida, et mul endalgi oli selle kampaania ettevalmistamisega kokkupuuteid) ning lõpuks võisid kõik rahulikult hingata ja öelda, et Eesti pensionireform on ühe Ida-Euroopa edukaimana läbi viidud. Edukuse kriteeriumiks oli liitunute hulk.
Nii oli see kuni aastani 2009, mil Andrus Ansip teatas, et süsteem vajab remonti, mis ainsa väljaöeldud põhimõttena seisneb maksete peatamises. Lisaks süüdistas peaminister puudulike andmete põhjal Eesti fondihaldureid.
Allikas: Postimees.
Iga koolinoorgi mõistaks, kui lihtne on vastselt töötuks jäänud inimeste viha suunata pankurite ja fondihaldurite vastu, kuid see, nagu igasugune üldistus ja sildistamine on viha õhutamine väliste tunnuste alusel ja peaministrile täiesti kohatu. On ju selge, et isegi kui on tehtud vigu ei ole keegi Eesti fondihaldur Tõnu või Juhan süüdi praegu Eestisse jõudnud majanduskriisis.
Kuid peaminister näikse arvavat, et just nii see on. Sellisel juhul peaks peaminister ka enda otsa vaatama, sest on just tema valitsus see, mis on mitu aastat optimistlikku eelarvet koostanud ja Ansip oli ka viimane mees, kes lahkus majanduseufooria kaevikutest – mitu kuud pärast seda, kui ülejäänud optimistid ammu tagaliinil istusid. Miks me peame kaotatud maksetega kinni taguma Ansipi valeotsuseid? Äkki vajab valitsus ise remonti?
Lisaks, olgugi, et see kõlab klisheena ei ole selles puudu teatav tõetera, et fondide tootlusi vaadatakse pika aja peale, kuid peaminister leiab mingisuguse veidra numbri Tšehhist ja astub sellega 1.4 miljoni inimese ette…
Kogu pensionisamba maksete peatamise jutt ei ole ju iseenesest tabu. Ma mõistan, et riigieelarvet tuleb kärpida, kuid normaalne eelarveprotsess näeks välja nii, et avalikustatakse erinevad valikud, mis riigi ees on ning näidataks ära nende maksumused, mitte ei rammita peale vahutava populismiga, mille hind on miljardite kroonide eest kaotatud usaldust ja investeeringuid olemasolevasse süsteemi.
Peaministri huvi muutub natuke selgemaks, kui vaatame inimeste reaktsioone tema sõnadele. On näha, et peaministri jutt vähemalt Postimehe lugejaile meeldib. Näiteks alltoodud pildikesel Postimehe kommentaariumist on näha tugevat toetust ideele, et fondihaldurid lõid Eestis mingit püramiidskeemi.
Vastus küsimusele, kes on Eesti esipopulist on leidnud järjekordse kinnituse. Küsimus, mis jääb, on see, et mis on sellise valitsemise hind.
