Mikk Tamme

Mul õnnestus 2009 aastal Singapuris veeta pea pool aastat. Seda nii sealse juhtiva ülikooli National University of Singapore juures kui ka Ajujahi võitjate, Directori Innovatsiooniseminari ning Arengufondi juhtide külastusi ette valmistades ja vedades. Kogemusi ja muljeid on rohkem kui ühe blogipostituse jagu aga üritan üht-teist jagada.

Singapur kui elukeskkond on üks lihtsamaid, mida mina näinud olen. Astudes lennukist Changi lennujaama vaibaga põrandale valdab mind tunne: “Nüüd võib mitte muretseda, midagi ootamatut ei juhtu.” Ja nii väga suurel osal ajast ongi. Taksod sõidavad, teenindajad suhtlevad, metroosüsteem, nagu ka enamus kogu Singapurist, on puhas, meeldiv ja efektiivne. Igal kellaajal ja igas kohas võib ennast turvaliselt tunda.

Tõesti, selle saavutamiseks on Singapur olnud väga karmi korraga ning üks huvitav sotsiaalne eksperiment. Üks sakslasest tuttav, kes on Aasia ekspert INSEADi ärikoolis, tõi järgneva võrdluse: “Korea is interesting hell, Singapore is boring heaven”. Tõesti, Sinagpur ei ole London või New York, kus on kõiksuguseid kultuure ja kogu aeg midagi toimumas.

Kuigi Singapuris on järjest rohkem üritatud tuua erinevaid kultuurisündmusi on valdavaks siiski majandusareng ning kultuurisündmused on noored ning organiseeritud top-down meetodil. Kuskil on strateegia, mille alusel need tehtud on. Pea igal muul elualal tundub see efektiivsus ja eesmärgikindlus suurepärane aga kultuurielu puhul tundub sisseostetu aeg-ajalt natuke “võlts”.

Singapur ja vabadus. Paljud lääne inimesed tunduvad kangestuvat ja “mõtlemise lõpetavat” nii kui nad kuulevad või mõtlevad võimalusele, et on vähem vabadusi kui neil kombeks. Samas kui nüüd mõelda, siis millised on need hirmsad reeglid Singapuris? Prügi maha viskamise vastased reeglid tunduvad loogilised saarel, mis on väiksem kui Hiiumaa ja kus elab rohkem kui 4 miljonit inimest (eriti mõeldes muule Aasiale).

Nätsu närimise keeld jõustati kuuldavasti selle tõttu, et inimesed neid maha viskasid ja nii edasi. Minu kogemus avaliku korra reeglitega on Singapuris pigem positiivne. Eriti kuna nüüdseks pole Singapur (vähemalt nähtavalt aga väidatavalt ka reaalselt) politseiriik, kus peaksid politseid kartma. Enamus reegleid on saanud sotsiaalseks normiks, mida rakendatakse üksteisele meelde tuletades.

Ma ei oska rääkida sõnavabadusest. Samas kui lihtsa inimesena vaatad riigi kontrolli all olevat Straits Timesi siis seal on vähem kollased, rohkem positiivsemas ja lahendusi otsivamas toonis uudiseid ja arvamusi kui Eesti vabas meedias ning lugemiseks leidub rohkem kasulikku infot.

Järgmisena räägitakse sellest, kuidas Singapuris pole heaolusüsteemi nagu Euroopas, kus riik kõige eest maksab. Samas on neil väga tugev traditsioon pere poolt aidata teisi pere liikmeid. Singapuri kriitikutelt võib kuulda lugusid sellest, kuidas sellise süsteemi puhul jääb inimesi hammasrataste vahele. Lugusid sellest, kuidas Singapuri inimesed ei saa arsti juurde minna, kuna see on tasuline. Tõenäoliselt neid näiteid leidub kuid mõningal hulgal leidub selliseid näiteid pea igas riigis.

Minu kogemus on, et väikse inimese elukeskkonnana on Singapur meeldiv. Samas on Singapur suurepärane sotsiaalne eksperiment, millest õppida. Mitte kopeerida aga vaadata, kuidas neil asju tehtud on ning mõelda, kas sellest on midagi õppida. Argumenteeritud arutelu algatamiseks on nende väga selgete väärtustega “Singapore Inc”-i analüüsimine väärt algatus. Seda tunnistades nii positiivseid kui negatiivseid pooli.

Vesteldes inimestega Singapuri teemadel, tundub mulle, et vahel arvatakse, et kuna riigijuhtimine pole seal demokraatlik, ei tasu neid ning nende tehtut üldse arutada. Seda on kurb vaadata, sest kuigi Singapuris on palju arenguruumi (nagu igal pool) ei tasu selle pärats jätta kõrvale neid asju, mida saab neilt õppida ilma argumenteerimata ja tutvumata.