Singapuri märkmeid, teine vaatepunkt

Mikk Tamme

Mul õnnestus 2009 aastal Singapuris veeta pea pool aastat. Seda nii sealse juhtiva ülikooli National University of Singapore juures kui ka Ajujahi võitjate, Directori Innovatsiooniseminari ning Arengufondi juhtide külastusi ette valmistades ja vedades. Kogemusi ja muljeid on rohkem kui ühe blogipostituse jagu aga üritan üht-teist jagada.

Singapur kui elukeskkond on üks lihtsamaid, mida mina näinud olen. Astudes lennukist Changi lennujaama vaibaga põrandale valdab mind tunne: “Nüüd võib mitte muretseda, midagi ootamatut ei juhtu.” Ja nii väga suurel osal ajast ongi. Taksod sõidavad, teenindajad suhtlevad, metroosüsteem, nagu ka enamus kogu Singapurist, on puhas, meeldiv ja efektiivne. Igal kellaajal ja igas kohas võib ennast turvaliselt tunda.

Tõesti, selle saavutamiseks on Singapur olnud väga karmi korraga ning üks huvitav sotsiaalne eksperiment. Üks sakslasest tuttav, kes on Aasia ekspert INSEADi ärikoolis, tõi järgneva võrdluse: “Korea is interesting hell, Singapore is boring heaven”. Tõesti, Sinagpur ei ole London või New York, kus on kõiksuguseid kultuure ja kogu aeg midagi toimumas.

Kuigi Singapuris on järjest rohkem üritatud tuua erinevaid kultuurisündmusi on valdavaks siiski majandusareng ning kultuurisündmused on noored ning organiseeritud top-down meetodil. Kuskil on strateegia, mille alusel need tehtud on. Pea igal muul elualal tundub see efektiivsus ja eesmärgikindlus suurepärane aga kultuurielu puhul tundub sisseostetu aeg-ajalt natuke “võlts”.

Singapur ja vabadus. Paljud lääne inimesed tunduvad kangestuvat ja “mõtlemise lõpetavat” nii kui nad kuulevad või mõtlevad võimalusele, et on vähem vabadusi kui neil kombeks. Samas kui nüüd mõelda, siis millised on need hirmsad reeglid Singapuris? Prügi maha viskamise vastased reeglid tunduvad loogilised saarel, mis on väiksem kui Hiiumaa ja kus elab rohkem kui 4 miljonit inimest (eriti mõeldes muule Aasiale).

Nätsu närimise keeld jõustati kuuldavasti selle tõttu, et inimesed neid maha viskasid ja nii edasi. Minu kogemus avaliku korra reeglitega on Singapuris pigem positiivne. Eriti kuna nüüdseks pole Singapur (vähemalt nähtavalt aga väidatavalt ka reaalselt) politseiriik, kus peaksid politseid kartma. Enamus reegleid on saanud sotsiaalseks normiks, mida rakendatakse üksteisele meelde tuletades.

Ma ei oska rääkida sõnavabadusest. Samas kui lihtsa inimesena vaatad riigi kontrolli all olevat Straits Timesi siis seal on vähem kollased, rohkem positiivsemas ja lahendusi otsivamas toonis uudiseid ja arvamusi kui Eesti vabas meedias ning lugemiseks leidub rohkem kasulikku infot.

Järgmisena räägitakse sellest, kuidas Singapuris pole heaolusüsteemi nagu Euroopas, kus riik kõige eest maksab. Samas on neil väga tugev traditsioon pere poolt aidata teisi pere liikmeid. Singapuri kriitikutelt võib kuulda lugusid sellest, kuidas sellise süsteemi puhul jääb inimesi hammasrataste vahele. Lugusid sellest, kuidas Singapuri inimesed ei saa arsti juurde minna, kuna see on tasuline. Tõenäoliselt neid näiteid leidub kuid mõningal hulgal leidub selliseid näiteid pea igas riigis.

Minu kogemus on, et väikse inimese elukeskkonnana on Singapur meeldiv. Samas on Singapur suurepärane sotsiaalne eksperiment, millest õppida. Mitte kopeerida aga vaadata, kuidas neil asju tehtud on ning mõelda, kas sellest on midagi õppida. Argumenteeritud arutelu algatamiseks on nende väga selgete väärtustega “Singapore Inc”-i analüüsimine väärt algatus. Seda tunnistades nii positiivseid kui negatiivseid pooli.

Vesteldes inimestega Singapuri teemadel, tundub mulle, et vahel arvatakse, et kuna riigijuhtimine pole seal demokraatlik, ei tasu neid ning nende tehtut üldse arutada. Seda on kurb vaadata, sest kuigi Singapuris on palju arenguruumi (nagu igal pool) ei tasu selle pärats jätta kõrvale neid asju, mida saab neilt õppida ilma argumenteerimata ja tutvumata.

  • priidu

    Vesteldes inimestega Singapurist tundub mulle, et kuna riigijuhtimine pole seal demokraatlik, ei tasu neid ning nende tehtut üldse arutada.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Kasutasin natuke oma toimetajaõigusi ja sõnastasin seda lauset nii nagu Mikk ilmselt mõtles, tegin sama paranduse ka teksti:

    “Vesteldes inimestega Singapuri teemadel, tundub mulle, et vahel arvatakse, et kuna riigijuhtimine pole seal demokraatlik, ei tasu neid ning nende tehtut üldse arutada.”

  • http://twitter.com/karikas Kari Käsper

    Understatement of the year: Asi on kaugel vaid demokraatia puudumisest, tegemist on räigelt inimõigusi rikkuva riigiga. Human Rights Watch: “Singapore remains the textbook example of a politically repressive state. Individuals who want to criticize or challenge the ruling party’s hold on power can expect to face a life of harassment, lawsuits, and even prison.” http://www.hrw.org/en/news/2010/01/20/singapore

  • priidu

    Ma arvan, et Sinu kommentaar illustreerib autori pointi kõige paremini: Sellest, mis Singapuris hästi on, ei ole üldjuhul võimalik rääkida, sest reeglina keegi tõstatab demokraatia ja inimõiguste teema.

    Ma ei ole mingil juhul inimõiguste vastane, aga ma toetan siinkohal autorit. Kindlasti on võimalik ka ebademokraatlikus ning inimõigusi mitteaustavas riigis toimuvast õppida. Selleks tuleb teha konkreetset nähtust analüüsides mõtteline eksperiment: kas sellise asja korraldamiseks on vaja loobuda demokraatlikust riigikorrast või rikkuda inimõigusi. Kui saab midagi teha ilma meie põhiväärtusi unustamata, siis miks mitte kaaluda nähtust malli võtmist?

    Sisulise diskussiooni varjutamist allikakriitika või sellele sarnanevate argumentidega ma ei poolda.

  • http://twitter.com/karikas Kari Käsper

    Ma arvan, et asju tuleb vaadata kontekstis ja terviklikult. Saksamaal ja Eestis enne teist maailmasõda ka majandus õitses, aga mis hinnaga? Singapurist palju olulisemad eksperimendid ebademokraatliku ja samas majanduslikult eduka riigikorralduse osas on Hiina ja Venemaa. Rääkisin sellest kunagi Economisti pikaaegse peatoimetaja Bill Emmottiga, kelle tees Hiina kohta oli see, et nad on suutnud autoritaarse süsteemi muuta piisavalt paindlikuks, et see suudab tagada selle süsteemi elujõulisuse. Demokraatia point on ju see, et tekkinud vead parandatakse varem või hiljem kuna vigade tegijad lihtsalt vahetatakse välja. Seega püüdleb demokraatia põhimõtteliselt, kuigi aeglaselt, inimestele sobivaima süsteemi poole, mistõttu toimivat demokraatlikku riigikorda keegi naljalt muu vastu ei vaheta. Hiinas, Venemaal, ja ehk siis ka Singapuris on võimul üks ja sama klikk, kelle huvi on oma võimu säilitada, ja seetõttu on sinna teatud vea tekkimise võimalus sisse programmeeritud (kui juhid muutuvad piisavalt ahneks/kaugeks ning ei taju enam rahva meelsust). Mina arvan, et varem või hiljem teeb see klikk mõne suure vale valiku, mida nad ei saa seestpoolt parandada ning selle tulemus on paratamatult revolutsioon ja ühiskonnakorralduse järsk muutus, mis omakorda toob kaasa mõjud ka majandusele. Ehk siis kokkuvõtvalt, isegi kui lühikeses perspektiivis tundub ebademokraatlik ja inimõigusi rikkuv ühiskond võimekam ja eeskuju andev, siis pikemas perspektiivis on kasulikum inimõigusi ja demokraatiat austada ning seda maailmas levitada üritada.

  • priidu

    Ikkagi ei ole Sa adresseerinu minu vastuväite tuuma, et juhul kui ebademokraatlikus riigis juurutatud lahendus on selline, mis oleks hästi toimiv olenemata riigikorrast (kontekst), siis tasub selle võimaluse üle arutleda.

    Tegemist on lihtsa loogikaga. Kui konkreetse lahenduse juurutamisel ei ole vajalik komponent valitsev ebademokraatlik riigikord või valitsevast ebademokraatlikust riigikorrast tulenev asjaolu, siis ei pea me seda lahendust hinnates lähtuma riigikorrale antavast hinnangust.

    Ma juhin veel kord, et minu seisukohavõtud selle loo juures ei väljenda ühtegi väärtushinnangut, vaid kujutavad endast märkust argumentatsiooni loogika kohta. Ma ei õigusta ühtegi riigikorda, vaid viitan sellele, et ainult sellest ühest näitajast lähtudes oma hinnangu kujundamine tapab sisulise diskussiooni.

  • mikktamme

    Kari:
    Pakun välja paar teemat:
    1. Singapur on 30-40 aastaga ehitanud maailmatasemel kõrgharidussüsteemi
    2. Singapur on suutnud luua keskkonna, mis on paljudele rahvusvahelistele talentidele elamiseks kutsuv
    3. Singapur on maailmas esirinnas vee taaskasutamise ja puhastamise alal.

    Kas näiteks need kolm teemat on sellised, millest ei tasu üldse õppida kuna Singapur on valitsetud teistsuguse süsteemiga kui meil kombeks?

    Ma ei õigusta Singapuri valitsemisviisi. Ma lihtsalt ei taha asju näga nii must-valgelt kui paljudel läänemaailmas kombeks on.

    Tänud huvitava arutelu eest!

    Mikk

  • http://tarmojuristo.wordpress.com tarmojuristo

    “Mina arvan, et varem või hiljem teeb see klikk mõne suure vale valiku, mida nad ei saa seestpoolt parandada ning selle tulemus on paratamatult revolutsioon ja ühiskonnakorralduse järsk muutus, mis omakorda toob kaasa mõjud ka majandusele.”

    Jah, täitsa võimalik, et nii läheb. Aga samas on ka võimalik, et nii ei lähe. Slajov Žižek on seda provokatiivset küsimust mitmel puhul tõstatanud – suurem osa vana maailma liberaalidest näib arvavat, et majanduslik ja ühiskondlik heaolu on aprioorselt seotud liberaalse demokraatiaga, aga mis siis kui see seos on pelgalt sattumuslik? Mis saab, kui Hiina majanduslik tõus ei olegi lihtsalt ajutine ja kollapsile määratud? Mis saab, kui peaks juhtuma nii, et Hiina jääb autokraatlikuks ja nende ühiskonna- ja majandusmudel osutub mitte ainult elujõuliseks vaid ka pikaajaliselt edukamaks kui seda on demokraatliku Lääne omad?

    See on koht, kus Žižek esitab väga keerulise ja kiusliku küsimuse: kui nii peaks minema, kas meie, vaba ja valgustatud Lääs, oleme siis valmis hoidma kinni oma põhimõtetest ka oma majandusliku, kultuurilise ja militaarse hegemoonia kaotamise hinnaga?

  • http://twitter.com/toehk tauno

    Lihtsalt üks illustreeriv näide selle pereliikmete aitamise traditsiooni kohta, mille mulle üks singapurlasest koolikaaslane rääkis. Nimelt on seal kindel tava, et alates esimesest teenitud palgast hakkad vanematele iga kuu andma teatud osa (täpselt ei mäleta, aga oli äkki 10%) teenitust. Kompenseerimaks neile su üleskasvatamiseks kulutatud aeg ja raha. Sama asi väidetavalt ka Hong Kongis. Hiina / Korea / Jaapan poleks ka ime (aga ei tea).

  • http://twitter.com/karikas Kari Käsper

    Tõesti, see on täiesti võimalik. Samas ei maksa demokraatia muutumis- ja teisenemisvõimet ka alahinnata. Huvitav on siin ka EL valitsemismehhanism, mis võimaldab paindlikult ja suhteliselt tehnokraatlikult juhtida teatud protsesse, mis ei peagi ehk tingimata traditsioonilises mõttes demokraatlikud olema.

  • http://twitter.com/karikas Kari Käsper

    Muidugi on selge, et hea idee on hea idee olenemata sellest, kes selle peale tuli. Aga Singapurist rääkides (eriti kuna arutamisel on EL – Singapuri vabakaubanduslepe) ei tohiks unustada, et see on riik, kus inimesi (eriti poliitilisi vastaseid) võidakse tähtajatult ilma kohtuistungita kinni pidada, kus vaba ajakirjandus sisuliselt puudub, kus elaniku kohta on maailmas enim täideviidud surmanuhtlusi ja kus seksuaalsuhted meeste vahel on vangistusega karistatav seaduserikkumine. See ei ole ainult valitsemissüsteem vaid riik, mis ei tunnista põhimõtteliselt universaalseid inimõigusi ning mis samas oma majandusliku edukuse tõttu saab seda jätkata.

  • http://twitter.com/lauranoodapera Laura Noodapera

    Erinevalt Eestist on aga Singapuris selline imeasi nagu religioonitolerants. Jehoova tunnistajaid seal ei sallita, aga arvestades selle riigi valitsemissüsteemi ei ole see ka mingi ime, kuna JT liikumine ei tunnista ühtegi ilmalikku võimu, keeldudes muu hulgas näiteks riigi lippe heiskamast. Üldiselt on nii multikultuurses keskkonnas sallivusega erinevate etniliste ja religioossete gruppide suhtes aga kõvasti paremini kui Euroopas või Ameerikas, rääkigu raportid, mida tahes.