Daniel Vaarik
Sõnaga “antipood” tähistatakse meist täpset maakera teisel poolel asuvat kohta, või inimest, kes seal elab, kujundlikus mõttes võib aga seda sõna kasutada kellegi suhtes, kes teeb või mõtleb kõike täpselt vastupidiselt meile. Geograafilises mõttes on Tallinna täpne antipood Vaikses Ookeanis, kuskil Uus-Meremaast kagus aga kus asuvad meie vastandid kujundlikus mõttes?
Alates sellest hetkest, kui Financial Times nimetas Eestit majanduspoliitilises mõttes anti-Kreekaks, on Eestit Kreekale vastandatud nii mõneski arvamusavalduses. Tänaseks on ju selge, et Eesti saab euroala liikmeks ning selleks saades loetletakse meie tugevusi ja tuuakse välja, et Eesti on nende majanduspoliitiliste põhimõtete kehastus, mille puudumist heidetakse ette Kreekale. Vaadake näiteks siia.
Meie ametlikud antipoodid ei ole kindlasti rahul pahupidilase rolliga ning ajakirjaniku vasakpoolse väljaande Ethnos Online arvamusajakirjaniku George Delastiku paar päeva tagasi ilmunud kolumn, milles ta võrdleb Eestit finants-koonduslaagriga, sobib siinkohal hästi illustratsiooniks. Faktidega on kohati väga meelevaldselt ümber käidud, kuid usun ka muude kajastustega kõrvutades, et emotsionaalsel tasandil väljendab see lugu paljude kreeklaste praegust sentimenti. Toon peaaegu terve teksti tõlgitud kujul, sest kui tihti meist ikka Kreeka meedias räägitakse (aitäh Välisministeerium inglisekeelse versiooni eest!):
“Lõpuks on leitud üks riik, mis sobitub Berliini nägemusega Euroopa finantsilisest Dachaust: see on Eesti, mille euroalaga liitumine 1. jaanuarist 2011 otsustati eurotsooni rahandusministrite kohtumisel Luxembourgis. Pole kahtlust, et see otsus ratifitseeritakse järgmisele nädalale kavandatud eurotsooni juhtide kohtumisel.
Riigina ei ütle Eesti palju. Seal on 1.4 miljonit elanikku, pindala on väiksem kui kolmandik Kreekast, majandus on umbkaudu 16-17 korda väiksem kui Kreekal ning SKP elaniku kohta on vähem kui pool Kreeka omast.
Selle riigi rahanduslikud baasnäitajad aga omavad potentsiaali panna iga tõelise sakslase südame rõõmust hüppama: 2009. aasta eelarvedefitsiit oli vaid 1.7% ja riigivõlg – hoiatus, see pole trükiviga! – oli ainult 7.2% SKP-st!
Jah, kui Saksamaa võlakoormus 2009. aastal oli 73.2%, ületades kaugelt 60% piirmäära, mida seab Maastrichti leping, õnnestus eestlastel hoida võlg uskumatul 7.2% tasemel. Ja kui keskmine 16 riigist koosneva eurotsooni defitsiit oli 6.3% ja EU 27 riikide oma oli 6.8%, säilitas Eesti defitsiidi tasemel 1.7% eelmisel aastal. Eesti väitis, et 2008. aasta inflatsioon ületas 10%; ah hästi… 2009. aasta inflatsioon läbistas aga põranda ning kukkus alla nulli! Hindade langus, mitte tõus, 0.7% võrra!
Saksa “Frankfurter Allgemeine” ei suutnud peita oma õnnelikke tundeid, kui nimetas Eestit “finantsdistsipliini eeskujulikuks õpilaseks”. Samas oleks täiesti mõistlik küsida: kuidas siis Eesti saavutas nii lühikese ajaga sellise finantsilise ime? Vastus on lihtne kuid valus: hävitades eestlasi! 2009. aastal langes Eesti SKP kuristikku: vähenemine … 15% võrra! Ainult sõjaajal näeme tavaliselt sellist SKP langust. Muidugi sõda ei toimunud, kuid valitsus algatas kodusõja Eesti inimeste vastu: see kiirendas töötuse määra 20 protsendini, see ei lömastanud mitte ainult riigiametnike palku 20-30% võrra, vaid läks kaugemale vallandades neist kümneid tuhandeid, pensionid langesid 20% või enam ning see hävitas peaaegu täielikult haiglad, kärpides 40 protsenti nende eelarvetest, see tõi täieliku õnnetuse haridusse ning kaotas peaaegu täielikult vallandamistoetused ning töötutoetused.
Eestlased siiski painutasid oma pead alla selle asemel, et mässama hakata. Niisiis, samal ajal kui nad vajusid vaesusse ning kannatustesse, jõudsid numbrid enneolematutesse kõrgustesse. Defitsiit kadus, pärast seda kui valitsus lanseeris pogrommi riigiteenistujate ja pensionäride vastu, ei jätnud raha haiglatele, koolidele ning valitsusasutustele. Inflatsioon kadus samuti, sest riik oli täis töötuid, kes ei teadnud, kuidas ellu jääda.
Veel enamgi, valitsus andis välispankadele tagasi enamus raha, mis oli kogutud ning võlg vähenes.
See on täpselt see, kuidas sakslased ja teatud Euroopa neoliberaalsed ringkonnad unistavad degradeerida riike ja rahvaid üle kogu EL-i. Õnneks ei ole ega taha me kunagi saada eestlasteks! Meie ning paljud meiesarnased rahvad ei ohverda inimesi numbrite nimel.”
Tegelikult ilmub sarnaseid jutte ka Eestis, erinevus on selles, milliste arusaamade alusel viiakse ellu ametlikku poliitikat ning vastandumine sünnib selgelt just selles osas. Olukorra teeb huvitavaks see, et need tekstid ja nende põhjal elluviidav poliitika ei ole lihtsalt sõnakõlksud, vaid need määravad riikide ja rahvaste saatusi.
P.S. Seda postitust sobib lugeda koos Kristjan Lepiku eilse kolumniga “Maailma riikide rahakotiprobleemid” Memokraadis.