Eero Epner
NO99 dramaturg
Mõni aeg tagasi sai üks mu sõber selle siin:
See on Nordea panga reklaampakett oma tähtsatele klientidele: täitsa okei värvid ja pintslike, millega kapitalist saab minna ja veidi plein air möllata. Maailmas ei ole just palju asju, mis suudaksid võistelda vabaõhumaali kombiga (tervislikkus pluss loomingulisus), ja seetõttu oli mul hea meel nii panga kui ka oma sõbra üle. Mulle tundus, et pank on teinud inimväärse teo.
Kuid ma eksisin. Veidi asja üle järele mõelnud, sai selgeks, et Nordea pank üritab oma kingitusega mitte ainult saada kätte mu sõbra raha, vaid kaaperdada ka kunsti mõistet ning panna meid uskuma, et hea kunst on samasugune nagu pank: konservatiivne, mõõdetava tulemuslikkusega (sa kas leiad endas Okase või mitte) ning normatiivseid väärtuseid kinnistav.
Pankade tõmme kujutava kunsti vastu ei ole midagi uut. Võtkem kasvõi 20. sajandi, mille juhatavad sisse Lehmani ja Morgani kunstikogud ning mille üheks kroonijuveeliks on Deutsche Banki kollektsioon: suhteliselt arusaamatu kokteil, kuhu on kokku miksitud sajad teisejärgulised kunstnikud ja üks osa josephbeuyse.
Märkimisväärseid kunstikollektsioone on ka teistel finantsasutustel, ja seda üle kogu maailma. Isegi Maailmapangal endal on kogu, mis on keskendunud kaasaegsele kunstile, kuid unustatud pole ka tekstiiliobjekte. (Pea püsti, Kreenholmi töötajad!)
Miks pangad kunsti koguvad? Kapitaliinvesteeringuna moodustab kunst nende põhivarast ju tühise osa. Näiteks Lehman, mis esmalt eraisikuna, seejärel aga investeerimispangana on kogunud kunsti alates 19. sajandi lõpust – ning mis on sunnitud selle kõik nüüd maha müüma. Just hiljuti toimus USAs enampakkumine, kust loodeti koguda 10 miljonit dollarit, millega leevendada Lehmani võlgu. Võlgade kogusuurus on aga oletatavalt üle 630 miljoni…
Seega on pankade jaoks kunsti kogumine ennekõike investeering sümboolsesse kapitali. Ja muidugi kordavad seda tunduvalt väiksemal mõõtkaval ka siinsed pangad, kelle jaoks peaks kunsti kogumine signaliseerima kliendile nende kultuurilist taiplikkust, laiemat silmaringi ja head tahet hoolida ka muudest väärtustest peale kasumi, kuigi kokkuvõtvalt on see vaid üks taktika teiste seas, et öelda: “Me oleme sinu raha paigutamiseks piisavalt nutikad.”
Või ka midagi säärast, et “sidudes end ühiskonna mittetootlike valdkondadega, näiteks kunstiga, näitame, et me oleme midagi enamat kui kasumile orienteeritud pank – et me oleme ühiskondlikud arvamusliidrid, mõjukas jõud protsesside suunamisel, meie silmapiir on kõrgemal kui laenuprotsendid.” Teiste sõnadega: saates mu sõbrale Evald Okase leibeliga värvid, kinnitas pank talle, et temal – pangal – on üht-teist põhimõttelist öelda mitte ainult rahanduse, vaid ka kunsti ning seega kogu ühiskonna kohta laiemalt.
Aga lubage mul tuua mõned näited, kuidas pangad tegelikult kunsti suhtuvad. Mõned aastad tagasi oli Hansapangal oma peakontoris galerii – ja see oli väga lahe, jõuline galerii, kus lubati möllata Laimrel ja Semperil ning nende möllamised, uskuge mind, olid kõike muud kui konservatiivsed. Aga ühel hetkel avastati, et galerii tootlikkus sümboolse kapitali loomisel ei ole korrelatsioonis pangapoolse investeeringu suurusega – ja galerii vangerdati kiiresti tänavale, saates seda ebamääraste lubadustega see kunagi uuesti avada.
Okei, te ütlete, et pangal polegi vaja galeriid. Ja pealegi annab Swedpank välja ka kunstipreemiat. Tõsi ta on. Mõned aastad tagasi sai selle üks mu hea tuttav. Pool aastat hiljem helistati talle pangast ja öeldi, et nüüd oleks kena, kui ta poseeriks panga kalendris. See ei olnud preemia. See oli honorar reklaami eest. Umbes nii, nagu EMT on Laulupeo “sponsor”, toppides mudilastele kaela Simpeli kaelarihmasid.
Või galerii SEB pangas – viiendal korrusel nurgatagune saalike, kuhu isegi panga oma töötajad ei jõua. Näituseid korraldab ka Eesti Pank – ainult et neid ei reklaamita ning sinna saamiseks peab olema kaasas isikuttõendav dokument. See pole alati nii olnud. Kunagi tellis Eesti Pank oma aastapäevade puhul Toomikult ja teistelt performance‘eid. Ühe säärase perfonksi käigus põletas Semper ära kogu honorariks saadud raha. Sellega juubeliperformance’ide traditsioon ka lõppes.
Nii et pangad ei suhtu kunsti respektiga. Unustage ära.
Võib-olla mõnel pangajuhil on isiklik touch kunstiga, miks ka mitte. Kas pole nii mõnigi rääkinud, kuidas ta on käinud loovuse kursustel? Isikliku praktikana ei ole see ju midagi taunimisväärset. Kuid miks peaks nende juhitavad pangad hakkama jagama kunstialaseid näpunäiteid, öeldes näiteks, et see või teine kunstnik on hea kunsti ja vaba loovuse võrdkuju? Okei, mitmedki pangad üle kogu maailma jagavad ju ka investeerimisalast nõu kunsti alal – muide, seda ka Eestis. Kuid nad ei tee seda kunagi üksi. Ja kunstiteose kunstilise väärtuse ja turuväärtuse vahel ei ole otsest sidet. (Kui aus olla, siis vahel pole nende vahel üldse mingit sidet.)
Seega, kui Nordea pank oleks saatnud oma kliendile väikese märkuse, et “Lapini hinnad on pikas perspektiivis tõusutrendis” või et “Elken on langev turg”, siis – fain. Aga ta ei teinud seda. Ta ütles, et me peaksime kõik olema nagu Okas. Miks ta seda tegi? Miks?
Võtkem näiteks see:
See on Swedpanga reklaam Kumu ees. See on jälk. Esiteks süvendab see stereotüüpi, et kunst peab olema midagi ootamatut ja ainulaadset. Ta ei ole argine, oo ei! Ta on üllatusi täis, pidevalt plahvatav, kogu aeg originaalitsev ja sellisena massidele arusaamatu! Täna ei ole “S” mitte püsti, täna lükkab kunstnik ta pikali! Ja kuna Swedpank sellele takka kiidab, siis võib mõista, et pank paneb “S-i” pikalilükkamisel ka ise käed külge. Koos kunstnikuga on ka pank originaalne, üllatusi ja avastusi täis.
Ma ei tea. Teatud üllatusi on ju pankade tegevuses viimastel aastatel tõesti olnud. Kuid mis on ühist EURIBORil ja, ütleme näiteks Kaido Olel? Või liisinguprotsendil ja Tõnis Saadoja loomingul? Olgem ausad: neil puudub igasugune ühisosa. Sest kuidas saakski pank hoida siiralt kaasaegse kunsti pulssi, kui konservatiivsemat, alalhoidlikumat ja ettevaatlikumat institutsiooni kui Rootsi hoiukassa on raske välja mõelda?
Hea küll. Ei ole ju mõtet vihastada. Ega pangad seda kõike halva pärast mõtle. Nad annavad kunstnikele preemiaid (kui kunstnikud nende kalendrites poseerivad), toetavad näituseid (kui nende logo on näitusesaali seinal), saadavad inimestele värve (kui inimesed on nende kliendid ja mitte mingid mõttetud Põlva põhikooli juntsud). Ja suheldes inimestega konservatiivse kunsti keeles (vesivärvid ning ümberlükatud “S”), ei võta nad inimestelt tegelikult midagi ära.
Kas see riivab kellegi rahvustundeid, kui Lexus esietenduste puhul oma uusimad mudelid rahvusooperi ette pargib? Püüab ju autofirma leebelt öelda, et maitseotsustuste ning sotsiaalse klassikuuluvuse vahel on side ning nendega manipuleerides võib lansseerida nii mõndagi – ja see väide ei ole ju sugugi vale. Nii pangad kui ka Lexus tahavad lihtsalt kinnitada inimestele, et kõik on hästi. Normatiivsed väärtused, ühiskondlik moraal, sotsiaalne korraldus ja kunsti stereotüüp kehtivad ka pärast seda, kui te olete veidi plein air maalimas käinud. Miks? Sest pangad ütlevad seda. Ainult et – hea kunst seda ei ütle.
Ärge mõistke valesti. See ei pidanud olema järjekordne vasakpoolne rünnak rikkuse vastu. Asi pole ju selles, et pangad ei tohiks kunsti teemal sõna võtta või seda toetada. Muidugi tohivad. Ja nad on teinud seda väga lahedal moel, kui meenutada tõesti Eesti Panga poolt tellitud performance‘eid või Hansapanga galerii omaaegset programmi. Aga ajad on muutunud. Kunst on muutunud keskpäraseks tootestrateegiaks, ei enamaks. Ning üks asi veel, kui juba kleepida ennast kunsti kaudu “loovuse” ja “uudsuse” mõistete külge, siis võiks seda ka ise tõesti olla.
PS Mõned päevad tagasi nägin, et lisaks pankadele on veel teisigi, kes oma toodet just kunsti kaudu lansseerida püüavad.
