Kuidas pangad meilt kunsti röövisid

Eero Epner

NO99 dramaturg

Mõni aeg tagasi sai üks mu sõber selle siin:

See on Nordea panga reklaampakett oma tähtsatele klientidele: täitsa okei värvid ja pintslike, millega kapitalist saab minna ja veidi plein air möllata. Maailmas ei ole just palju asju, mis suudaksid võistelda vabaõhumaali kombiga (tervislikkus pluss loomingulisus), ja seetõttu oli mul hea meel nii panga kui ka oma sõbra üle. Mulle tundus, et pank on teinud inimväärse teo.

Kuid ma eksisin. Veidi asja üle järele mõelnud, sai selgeks, et Nordea pank üritab oma kingitusega mitte ainult saada kätte mu sõbra raha, vaid kaaperdada ka kunsti mõistet ning panna meid uskuma, et hea kunst on samasugune nagu pank: konservatiivne, mõõdetava tulemuslikkusega (sa kas leiad endas Okase või mitte) ning normatiivseid väärtuseid kinnistav.

Pankade tõmme kujutava kunsti vastu ei ole midagi uut. Võtkem kasvõi 20. sajandi, mille juhatavad sisse Lehmani ja Morgani kunstikogud ning mille üheks kroonijuveeliks on Deutsche Banki kollektsioon: suhteliselt arusaamatu kokteil, kuhu on kokku miksitud sajad teisejärgulised kunstnikud ja üks osa josephbeuyse.

Märkimisväärseid kunstikollektsioone on ka teistel finantsasutustel, ja seda üle kogu maailma. Isegi Maailmapangal endal on  kogu, mis on keskendunud kaasaegsele kunstile, kuid unustatud pole ka tekstiiliobjekte. (Pea püsti, Kreenholmi töötajad!)

Miks pangad kunsti koguvad?  Kapitaliinvesteeringuna moodustab kunst nende põhivarast ju tühise osa. Näiteks Lehman, mis esmalt eraisikuna, seejärel aga investeerimispangana on kogunud kunsti alates 19. sajandi lõpust – ning mis on sunnitud selle kõik nüüd maha müüma. Just hiljuti toimus USAs enampakkumine, kust loodeti koguda 10 miljonit dollarit, millega leevendada Lehmani võlgu. Võlgade kogusuurus on aga oletatavalt üle 630 miljoni…

Seega on pankade jaoks kunsti kogumine ennekõike investeering sümboolsesse kapitali. Ja muidugi kordavad seda tunduvalt väiksemal mõõtkaval ka siinsed pangad, kelle jaoks peaks kunsti kogumine signaliseerima kliendile nende kultuurilist taiplikkust, laiemat silmaringi ja head tahet hoolida ka muudest väärtustest peale kasumi, kuigi kokkuvõtvalt on see vaid üks taktika teiste seas, et öelda: “Me oleme sinu raha paigutamiseks piisavalt nutikad.”

Või ka midagi säärast, et “sidudes end ühiskonna mittetootlike valdkondadega, näiteks kunstiga, näitame, et me oleme midagi enamat kui kasumile orienteeritud pank – et me oleme ühiskondlikud arvamusliidrid, mõjukas jõud protsesside suunamisel, meie silmapiir on kõrgemal kui laenuprotsendid.” Teiste sõnadega: saates mu sõbrale Evald Okase leibeliga värvid, kinnitas pank talle, et temal – pangal – on üht-teist põhimõttelist öelda mitte ainult rahanduse, vaid ka kunsti ning seega kogu ühiskonna kohta laiemalt.

Aga lubage mul tuua mõned näited, kuidas pangad tegelikult kunsti suhtuvad. Mõned aastad tagasi oli Hansapangal oma peakontoris galerii – ja see oli väga lahe, jõuline galerii, kus lubati möllata Laimrel ja Semperil ning nende möllamised, uskuge mind, olid kõike muud kui konservatiivsed. Aga ühel hetkel avastati, et galerii tootlikkus sümboolse kapitali loomisel ei ole korrelatsioonis pangapoolse investeeringu suurusega – ja galerii vangerdati kiiresti tänavale, saates seda ebamääraste lubadustega see kunagi uuesti avada.

Okei, te ütlete, et pangal polegi vaja galeriid. Ja pealegi annab Swedpank välja ka kunstipreemiat. Tõsi ta on. Mõned aastad tagasi sai selle üks mu hea tuttav. Pool aastat hiljem helistati talle pangast ja öeldi, et nüüd oleks kena, kui ta poseeriks panga kalendris. See ei olnud preemia. See oli honorar reklaami eest. Umbes nii, nagu EMT on Laulupeo “sponsor”, toppides mudilastele kaela Simpeli kaelarihmasid.

Või galerii SEB pangas – viiendal korrusel nurgatagune saalike, kuhu isegi panga oma töötajad ei jõua. Näituseid korraldab ka Eesti Pank – ainult et neid ei reklaamita ning sinna saamiseks peab olema kaasas isikuttõendav dokument. See pole alati nii olnud. Kunagi tellis Eesti Pank oma aastapäevade puhul Toomikult ja teistelt performance‘eid. Ühe säärase perfonksi käigus põletas Semper ära kogu honorariks saadud raha. Sellega juubeliperformance’ide traditsioon ka lõppes.

Nii et pangad ei suhtu kunsti respektiga. Unustage ära.

Võib-olla mõnel pangajuhil on isiklik touch kunstiga, miks ka mitte. Kas pole nii mõnigi rääkinud, kuidas ta on käinud loovuse kursustel? Isikliku praktikana ei ole see ju midagi taunimisväärset. Kuid miks peaks nende juhitavad pangad hakkama jagama kunstialaseid näpunäiteid, öeldes näiteks, et see või teine kunstnik on hea kunsti ja vaba loovuse võrdkuju? Okei, mitmedki pangad üle kogu maailma jagavad ju ka investeerimisalast nõu kunsti alal – muide, seda ka Eestis. Kuid nad ei tee seda kunagi üksi. Ja kunstiteose kunstilise väärtuse ja turuväärtuse vahel ei ole otsest sidet. (Kui aus olla, siis vahel pole nende vahel üldse mingit sidet.)

Seega, kui Nordea pank oleks saatnud oma kliendile väikese märkuse, et “Lapini hinnad on pikas perspektiivis tõusutrendis” või et “Elken on langev turg”, siis – fain. Aga ta ei teinud seda. Ta ütles, et me peaksime kõik olema nagu Okas. Miks ta seda tegi? Miks?

Võtkem näiteks see:

See on Swedpanga reklaam Kumu ees. See on jälk. Esiteks süvendab see stereotüüpi, et kunst peab olema midagi ootamatut ja ainulaadset. Ta ei ole argine, oo ei! Ta on üllatusi täis, pidevalt plahvatav, kogu aeg originaalitsev ja sellisena massidele arusaamatu! Täna ei ole “S” mitte püsti, täna lükkab kunstnik ta pikali! Ja kuna Swedpank sellele takka kiidab, siis võib mõista, et pank paneb “S-i” pikalilükkamisel ka ise käed külge. Koos kunstnikuga on ka pank originaalne, üllatusi ja avastusi täis.

Ma ei tea. Teatud üllatusi on ju pankade tegevuses viimastel aastatel tõesti olnud. Kuid mis on ühist EURIBORil ja, ütleme näiteks Kaido Olel? Või liisinguprotsendil ja Tõnis Saadoja loomingul? Olgem ausad: neil puudub igasugune ühisosa. Sest kuidas saakski pank hoida siiralt kaasaegse kunsti pulssi, kui konservatiivsemat, alalhoidlikumat ja ettevaatlikumat institutsiooni kui Rootsi hoiukassa on raske välja mõelda?

Hea küll. Ei ole ju mõtet vihastada. Ega pangad seda kõike halva pärast mõtle. Nad annavad kunstnikele preemiaid (kui kunstnikud nende kalendrites poseerivad), toetavad näituseid (kui nende logo on näitusesaali seinal), saadavad inimestele värve (kui inimesed on nende kliendid ja mitte mingid mõttetud Põlva põhikooli juntsud). Ja suheldes inimestega konservatiivse kunsti keeles (vesivärvid ning ümberlükatud “S”), ei võta nad inimestelt tegelikult midagi ära.

Kas see riivab kellegi rahvustundeid, kui Lexus esietenduste puhul oma uusimad mudelid rahvusooperi ette pargib? Püüab ju autofirma leebelt öelda, et maitseotsustuste ning sotsiaalse klassikuuluvuse vahel on side ning nendega manipuleerides võib lansseerida nii mõndagi – ja see väide ei ole ju sugugi vale. Nii pangad kui ka Lexus tahavad lihtsalt kinnitada inimestele, et kõik on hästi. Normatiivsed väärtused, ühiskondlik moraal, sotsiaalne korraldus ja kunsti stereotüüp kehtivad ka pärast seda, kui te olete veidi plein air maalimas käinud. Miks? Sest pangad ütlevad seda. Ainult et – hea kunst seda ei ütle.

Ärge mõistke valesti. See ei pidanud olema järjekordne vasakpoolne rünnak rikkuse vastu. Asi pole ju selles, et pangad ei tohiks kunsti teemal sõna võtta või seda toetada. Muidugi tohivad. Ja nad on teinud seda väga lahedal moel, kui meenutada tõesti Eesti Panga poolt tellitud performance‘eid või Hansapanga galerii omaaegset programmi. Aga ajad on muutunud. Kunst on muutunud keskpäraseks tootestrateegiaks, ei enamaks. Ning üks asi veel, kui juba kleepida ennast kunsti kaudu “loovuse” ja “uudsuse” mõistete külge, siis võiks seda ka ise tõesti olla.

PS Mõned päevad tagasi nägin, et lisaks pankadele on veel teisigi, kes oma toodet just kunsti kaudu lansseerida püüavad.

  • http://twitter.com/tankler Allar Tankler

    Punkt üks on see, et ma ei saa aru, miks pangad siin niivõrd fookusesse on võetud. Ühes viimases Bloombergi ajakirjas oli ülevaade erinevatest korporatiivsetest kogudest, sh Dallas Cowboys, John Deere jt.

    Punkt kaks on see, et artikli loogika järgi peaks eriti taunimisväärt olema, kui mõni ettevõte kunsti asemel veel mõne sotsiaalse küsimusega tegeleb?

    Traditsiooniline debatiteema on see, kuidas ettevõtted motiveerivad oma heategevusi ja sponsorlusi – mis neid tegelikult motiveerib, ja kuidas nad seda selgitavad, kas need kaks asja peavad koos käima, ja mis on avalikkuse reaktsioonid. Mina olen uuringutes näinud, et üldiselt inimesed suhtuvad positiivselt sellesse, kui mingi ettevõtte poolne tegevus toetab nii ettevõtte majandustegevust, kui ka mõnd ühiskondlikku vajadust (a la igalt ostetud Pampersi pakilt vaktsiinid arenguriikide lastele).

    PS Üks probleem langeb vist ka kiirelt ära, kunstipreemia väljaandmine, saan aru, lõpetatakse.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Allar, kui ma Su küsimusest õigesti aru sain, siis mulle jääb mulje, et Eero rääkis tõesti kunsti pisut erilisest positsioonist toetustegevuse juures.

    Nimelt kui kunsti esmane eesmärk on tähendustega tegeleda ja neid luua, siis põrkub see taotlus aeg ajalt üsna haledalt panga logoga kokku ning tulemuseks ei ole isegi enam mitte kunst, vaid mingi fake.

    Joonealune sõnum võiks olla, et ettevõtted võiksid kunsti toetada küll, kuid nad peaksid mõistma, et sündivast väärtusest saavad nad palju rohkem kasu, kui nad ei proovi seda koheselt reklaamisõnumiks pöörata. Kasu tuleks ringiga läbi osalemise ja samm-sammulise reputatsiooni kasvu jne. Nii nagu Eero ka mõne näitega viitas.

    Erinevalt KUMU kõrval S-i külili lükkamisest, ei võta lastehaigla uuele aparaadile mingi ettevõtte logo kleepimine tõesti tükki küljest ning siin võib logo ilmselt pisut julgemalt käiku lasta.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100000525693565 facebook-100000525693565

    laias maailmas toetavad pangad ikka muid kunstivaldkondi kah peale tahvelmaali. deutsche bank nt sponsib londonis shoreditchi alternatiivmuusika festivali ja lükkas koos guggenheimi fondi ja youtube'iga käima creative video biennaali nt.

    aga mis logodesse puutub, siis mu meelest ei ole sponsoreerimise faktis ju midagi häbiväärset. NY Met'is nt on XX sajandi maali näitavate saalide ustel puha pankurite nimed (Mr and Mrs Henry Kravis Room jmt). küsimus on muidugi stiililises väljapeetuses – mind küll ei häiriks kumus nt Swedbanki või Nordea saal või korrus või kasvõi Hr ja Pr Jüri Mõisa Hall rahvusraamatukogus – aga logod ja külili S-d tuleks muidugi koju jätta.

    http://nymag.com/daily/intel/2010/08/gold_in_sacks_slideshow.html#

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100000525693565 facebook-100000525693565

    eelmises postis olevale lingile kommentaariks, et pangad on teinekord ise ka inspiratisooniaineks kunstnikele. vaevalt muidugi, et goldman ise nii eneseiroonilise actiga hakkama sai.

    Lauri

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Jah, eks ta ole. Kusjuures minu jaoks ei lähe ka hea maitse piir ilmtingimata sponsori nullmainimise juurest. Olen näinud ka päris ilusat pisikest kirja kuskil brošüüri tagaküljel ja tingimusel, et kunstnik ei pea selle eest pärast ettevõte suvepäevadel nalja tegemas käima.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100000525693565 facebook-100000525693565

    Muidugi. Kusjuures ma ei tahaks hästi uskuda, et selles kalendris poseerimine või suvepäevadel laulmine oleks kuskil mõne preemia eeltingimus. Pigem ikka püütakse siis vastuteenet saada. Aga ma usun, et mõistlik inimene saab sellise ahvatleva pakkumise ju kahe lausega tagasi lükata. Loomulikult on küsimine iseenesest juba stiilivääratus.

    Mis aga on mu meelest natuke kehva lugu? Suhtumine, et “mis need pangad ja muud kapitalistid siin pühale parnassile ronivad oma roojaste käte ja logodega” vabas ühiskonnas on mu meelest ikka veidi palju tahta, et valitsus kõik loovinimesed palgale võtaks (ehkki teatriinimesed paljuski eestis on võetud) ja seda erasektori toetust läheb ikka vaja. eks ta tuleb lihtsalt ajaga tsiviliseeritud vormi suunata. Lääne näidete varal julgeks ma küll uskuda, et küll meil ka asjad paranevad ja kalendris poseerimist enam tulevikus ehk ei paluta.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com tarmojuristo

    See on üks põnev ja mitme otsaga teema.

    Ühelt poolt on pankade poolt finantseeritud kunst päris auväärse eaga nähtus, mõeldes kasvõi Medici suguvõsa ja Itaalia renessansi peale. Samuti meenub mulle, kuidas mõni aasta tagasi sai GILD Bankersi poolt üht Eesti edumeelset teatrit veidi rahaliselt toetatud, nii et ilmselt ei ole asi kuidagi olemuslikult ja iseeneslikult saatanlik.

    Teatud pinge ja vastuolu seal aga siiski ilmselt on. Mulle tundub, et selle üle arutlemisel räägime me kunsti ühiskondlikust funktsioonist (või siis funktsioonidest, kuivõrd neid on kahtlemata mitu) laiemalt. Tänapäeval nõustuvad vast pea kõik, et kunst ei ole pelgalt meelelahutus, vaid et sellel on sageli oma poliitiline dimensioon — kuni sinnamaani, et päris paljude inimeste arvates on selle poliitilise dimensiooni olemasolu ühtaegu nii vajalik kui ka vältimatu. Kunst on sellisena meie elu ja ühiskonna kriitika ning nii on teatav distants, nihestatus ja ka vastandus väga olulised — ning hoidumine toitvat kätt puremast (olgu selleks siis ametlik riigi- või vähemformaalne rahavõim) sellisele asjale kindlasti kaasa ei aita.

    Üks vast kõige markantsem selle pinge illustratsioon pärineb 1968. aasta Pariisist, kus toimetas selline ad hoc kunstiline kollektiiv, nagu Atelier Populaire, kes kujundasid, trükkisid ja levitasid tohutul hulgal revolutsioonilisi plakateid, millest said kiirelt omamoodi kultusobjektid — ja mis päris kindlasti olid sellise poliitilise, nihestatud ja revolutsioonilise kunsti väga heaks näiteks. Olles mures (ja retrospektiivis tuleb öelda, et täiesti õigusega) selle üle, et nende sõnum saab sellesama establishmendi poolt kaaperdatud kui omamoodi cool esteetika, tuli Atelier Populaire välja järgmise manifestiga, mida ma praegu tõlkida ei viitsi, aga lihtsuse ja laiema mõistetavuse mõttes olgu see siin toodud siis ingliskeelsena:

    The posters produced by the ATELIER POPULAIRE are weapons in the service of the struggle and are an inseparable part of it. Their rightful place is in the centers of conflict, that is to say, in the streets and on the walls of the factories. To use them for decorative purposes, to display them in bourgeois places of culture or to consider them as objects of aesthetic interest is to impair both their function and their effect. This is why the ATELIER POPULAIRE has always refused to put them on sale. Even to keep them as historical evidence of a certain stage in the struggle is a betrayal, for the struggle itself is of such primary importance that the position of an “outside” observer is a fiction which inevitably plays into the hands of the ruling class. That is why these works should not be taken as the final outcome of an experience, but as an inducement for finding, through contact with the masses, new levels of action, both on the cultural and the political plane.

    Ja see on nüüd vähemalt minu jaoks Eero artikli huvitav ja kaasa mõtlema ärgitav dimensioon. Mitte, et konkreetselt Okas oleks hirmus mässaja, aga üldiselt on Nordea ambitsiooniks mitte Lauri poolt viidatud “oma roojaste käte ja logodega pühale parnassile ronimine”, vaid sotsiaalse kriitika tasalülitamine, öeldes “kunst on cool, me oleme väga sama meelt, andke tuld kutid!”. Ehk siis täpselt see, mida tegi Savisaar, kui lubas Ühtse Eesti ajal NO-teatri oma kaitsva tiiva alla võtta.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100000525693565 facebook-100000525693565

    Olen ka Tarmoga nõus – kindlasti on kunsti roll sotsiaalse närvisüsteemina väga oluline. Aga ainult sellega ta kindlasti ei piirdu. Kunst tegeleb ikka inimeseks olemise tunnetamisega laiemalt ja selle raames muidugi ka ühiskonna asjadega.

    Ma lihtsalt ei taju seda konflikti võibolla nii kriitiliselt aktuaalsena tänases Eestis. Kui isegi Nordea tahab öelda, et “kunst on cool, andke kuuma!”, siis kuidas see piirab kunstniku vabadust ennast kriitiliselt positsioneerida? Ene-Liis ei lasknud ju EP-l endale öelda, mida võib ja mida ei või teha tellitud performance'il. Ja samuti ei teinud Mark Raidpere mingeid kompromisse oma töödes, et Swedi kunstipreemiat saada. Ega Ars Fennicat, for that matter.

    Teoreetiliselt oleks probleem selles, kui rakenduks mingi enesetsensuur – teadmine, et valitsus, sponsorid, Kulka ei anna raha, kui “valesti” öelda. Aga kas see on ikka täna meil probleem praktikas? Kui on, siis võtan kohe sõnad tagasi.

  • http://twitter.com/koosolek Mihkel Ronk

    Ma millegi pärast kahtlustan, et see lugu otsib selle tühise karbi tagant mingit olematut tonti. Agentuuri tüübid tegid akvarellitehnikas reklaamid ja siis mõtlesid et ohhoo, saadame siis juba akvarellid firmakingina ka. Endas okka leidmist võib ka päris muhedaks naljaks pidada.

    Muus osas – kõik nö jõustruktuurid üritavad oma palet mingil moel pehmendada. Ilmselt paratamatu, et see neil enamjaolt väga elegantselt välja ei kuku. Aga kui nad seda üldse ei teeks siis oleks nuttu ja hala rohkem. Imelik on pangalt oodata süviti kunsti minekut, las nad nokitsevad kui tahavad, milleks ärrituda :).

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=539876473 Villu Arak

    Suvel Vermontis uidates õnnestus astuda läbi ka Bread and Puppet Theaterist (http://www.breadandpuppet.org) ja ööbida ühe selle man aastakümneid askeldanud aktivisti juures. See on seltskond, mis pani 1982. aastal aluse “odava kunsti” liikumisele.

    Nagu nad ise kirjutavad, sündis algatus reaktsioonina kunstiärile ja kunsti tasapisisele nihkumisele korporatiivsektori turvalise tiiva alla.

    Kuid odava kunsti liikumises on midagi veel enamat:

    “Cheap Art hopes to reestablish the appreciation of artistic creation by making it available to a wider audience and inspire anyone to revel in an art making process that is not subject to academic approval or curatorial acceptance.”

    Tunnistan, et ka mina pendeldan sihitult elitaarsuspisiku ja rahvakunsti vahel (resultaadiks nii high- kui low-brow kraami tolereeriv no-brow, nagu popilt öeldakse). Aga Bread & Puppeti rahva Cheap Art ideoloogiat esindava ülatsitaadi kõrval tekib minus trotsi ka Eero Epneri hoiak.

    Sest see kannab endas liiga iseenesestmõistetavlikku “kunstiringkonnad, need oleme meie” vibratsiooni. Samas on ka NO99 organisatsioon, mis end kunstiga elatama peab. See on jumala ok, ma ei plõksi pahatahtlikult. Kuid just enda majandamise vajaduse tõttu ei pääse ükski professionaalne kunstiorganisatsioon vastastikku toitvast suhtest sellesama maailmaga, kus elavad ehitusfirmad, moeketid, agrotöösturid ja pangad. See on sümbiootiline kooselu. Ja täitsa tibens pealekauba.

    Puhta, ausa kunsti otsingud peaksid aga viima kaugemale. Kaugemale aktsepteeritud kunstiringkondades aktsepteeritud kunstikuraatorite määratletud aktsepteeritud territooriumist.

    Cheap Art Manifesto on täitsa tore radikaalne asi, millega pead tuulutada: http://www.aisling.net/bus/cheapart.htm

  • Eero Epner

    Aitäh kõigile kommenteerijatele. Täpsustan veidi ühte mõtet, mille ka artiklisse püüdsin surada, aga ilmselt jäi see üldise tusameele varju. Nimelt ei taha ma üldse öelda, et pankadel või teistel ettevõtetel ei tohiks olla asja “puhta kunsti” väljale. Selline seisukoht peegeldaks modernistlikku usku, et on olemas puhtad väljad ja kui keegi teine sinna trügib, siis see korrumpeerib ja rikub.

    Aga nii ma ei arva, kohe kindlasti mitte. Olen kokku puutunud näiteks paljude kunstikogujatega, neid isegi aidanud kunsti ostmisel, ja ma ei arva, et mu tegevus oleks põlastusväärne.

    Seetõttu soovin üle rõhutada, et see, mis mulle sügavalt pinda käib, ei ole mitte raha ja kunsti segunemine, vaid mõnede (!) ettevõtete silmakirjalikkus, kui nad looritavad oma konservatiivseid turundusstrateegiaid ja hoiakuid kunsti õitega. Haakides end kunsti mõiste külge, püüavad nad meid veenda, et nad on sama uuenduslikud, avangardsed jne kui kunstnikud. Ja kui nad seda tõesti oleksid, oleks see väga fain. Kui Eesti Pank tellis lahedat kaasaegset performancekunsti, siis minu
    arvates ei ole selles midagi halba. Vastupidi. See oli aus tehing.

    Aga kui Nordea saadab akvarellid ja ütleb, et selles teos peegeldub nende uuenduslikkus, siis see ei ole minu arvates aus tehing.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100000525693565 facebook-100000525693565

    Villuga päri.

    Samas oleks päris äge, kui nt Epner-Semper-Ojasoo looks Art Police'i. Esimese asjana saaks siis minna ja Estonias rippuvad Mart Sanderi teosed spraypaintiga ilusti üle käia. Tööpõld oleks lai – alates Ivan Orava hauasambast kuni Viru Keskuseni. Ei ole vaja piirduda viisaka arvamusavaldusega ajalehes (kes neid tänapäeval ikka loeb, eksole, ja kui loebki, siis keda kotib) – aktsiooni, värvi, näomaske ja molotovi kokteile on vaja halva maitse vastu.

    Dada!

  • http://tarmojuristo.wordpress.com tarmojuristo

    See konkreetne valang läks nüüd küll läbi pärani lahtise ukse.. :)

    Eero loos polnud kuskil juttu sellest, et otsustamine selle üle, mis on hea kunst ja mis seda ei ole peaks kuuluma mingi väikse ja eeldatavalt valgustet seltskonna kätte. Samuti ei saa NO-teatrile kuidagi ette heita aktsiooni puudumist või pelgalt ajaleheartiklites laiamist.