Reklaamide blokeerimise poolt ja vastu

Daniel Vaarik

EPL Online  koos reklaamidega.

EPL Online, kui kasutada Adblocki ja Flashblocki.

Delfi koos kellade ja vidinatega

Delfi + Adblock + Flashblock

Postimees + köhakoll

Köhakoll sai tunda Adblocki.

Häirivaid reklaame on läptopis või lauaarvutis väga lihtne blokeerida, eriti hästi töötab kombinatsioon Flashblock+Adblock. Esimene neist programmidest ei luba käivitada ühtegi flash-reklaami, kuid kui teil siiski huvi peaks olema seda teha, siis võite reklaami peale vajutades selle eraldi jooksma panna. Samuti on võimalik teha erandeid, nii et mõnel saidil saate alati reklaame või flash-videosid vaadata.

Adblock aga korjab lehelt ära materjali, mille puhul on andmebaasis märge, et see on reklaam. Samuti saate Adblocki andmebaasi kerge vaevaga lisada uusi reklaamikahtlusega lehekülje elemente.

Selge see, mida aeg edasi, seda intelligentsemaks need programmid lähevad ja ega neid eriti miski ei peata, kuid kui eetiline see siiski on? Saavad ju ajalehed enda ülalpidamiseks tulu reklaamide näitamise eest ning ajakirjanik saab lõpuks niimoodi palka. Kui kõik inimesed lõpuks endal arvutis reklaamid maha keeravad, siis on ajalehed päris suure probleemi ees. Niipalju kui ma kuulnud olen, siis täna ei ole veel reklaamide mahakeerajate osakaal märkimisväärne, kuid siiski.

Eetika kaalumisel ei saa me mööda ka teisest poolest ehk siis ikkagi klikkide mõõtmisest ning nende põhjal suhteliselt ilge klikisisu tootmisest. Kas me tahame, et seda toodetaks ka meie nimel? Äkki on nii, et kui me ei kuvagi reklaame ja leht seda oma statistikas ausalt kajastab, siis meie klikid ei loe? Sellisel juhul ei peaks meie olema vastutavad nende lugude eest, mis toodavad klikke selleks, et reklaamiandjatele meeldida? Las need, kes tahavad roppe uudiseid, vaatavad siis oma reklaame?

Meid ei peaks siis ka huvitama Postimehe ja Delfi võitlus suurima portaali tiitli pärast ning kõik sellega seonduvad kiremõrvad, mille ohvriks on tervemõistuslik ajakirjandus, sest meie klikid on eriti tühjad – nad ei ole rahaks pööratavad?

Nii ja naa. Ilmselt kui me ei taha neid reklaame, siis oleks eetilisem ka seda meediat mitte tarbida, see on ikkagi kellegi poolt tehtud töö ning me võiksime nende inimeste töö ja elu reeglite suhtes väheke respekti ilmutada, mitte käia piilumas ja nuhkimas, et äkki saame tasuta ja reklaami kaemata mingi laheda loo läbi lugeda. Või siis võime osta putkast ajalehe, visata esikaane ja vahelehed prügikasti ning lugeda sealt juttu, mis jutt on. See oleks päris-elu adblock, kuid me toetaksime siiski toimetuse majandamist. Nii et oletame, et eetikaküsimus siiski loeb.

Järgmine küsimus on siis see, kui palju on inimesed valmis pingutama selle nimel, et eetilised olla. Kui reklaamid on mõistlikkuse piirides, ei karga näkku ega söö sülearvuti ressurssi, siis ma usun, et paljud inimesed ei vaevu endale selgeks tegema seda, kuidas reklaami blokeerida ja kõik on üsna hästi.

Samas mõni sait näeb tänapäeval välja nagu jõulupuu ning kui mu väike sülearvuti seepeale lennujaamas või bussis nii tuliseks läheb, et ma pean normaalse kehatemperatuuri säilitamiseks ülakeha paljaks võtma, siis on ilmselt see piir ületatud. Jah, tõepoolest, vilkuvad reklaamid ajavad arvuti kuumaks ja raiskavad rohkem elektrit. Kui te seda varem ei teadnud, siis vilkuval reklaamil nagu igal asjal, mille kuvamine võtab energiat, on oma ökoloogiline jalajälg.

Ning muidugi on veel üks küsimus, mis saab tulevikus. Tundub, et iPad ja nutitelefonid on kinnisemad platvormid, kus reklaami näitamist on oluliselt raskem maha keerata – ajakirjandusväljaanded teevad tihtipeale iseseisvaid aplikatsioone, milles kehtivad nende reeglid ning seal pole kellegil võimalik reklaami vaatamata jätta.

Sel juhul jääb loota, et need reklaamid on diskreetsemad, umbes nagu hulu.com, mis pakub võimaluse valida, millal ja milliseid reklaame vaadata. Tegelikult võime isegi loota seda, et nendesamade aplikatsioonide puhul on  võimalik valida, kas ma maksan ajakirjandusväljaande enda eest või tahan seda  tasuta ja koos reklaamidega. Oma lemmikajakirja puhul valin kindlasi esimese variandi. Võib olla see ongi lahendus.

  • http://www.facebook.com/sven.varkel Sven Varkel

    Ei ole lugeja asi toetada mittetoimivaid ärimudeleid (reklaamide näitamine). Väljaanne peab arvestama sellega, et reklaame saab keelata ja paljud neid näha ei taha. Küsigu siis kuumaksu neilt, kes reklaame näha ei taha! Milles asi? Pakkugu alternatiive!

    Mõttelaiskadele siis paar mudelit vaagimiseks:
    – reklaamide näitamine, väljaanne ise tasuta
    – väljaanne tasuline, ostad näiteks SMS-i või pangalingiga kuutellimuse nagu paberlehegi puhul. Reklaame ei kuvata
    – väljaanne tasuline, tellija nõusolekul kuvatakse talle reklaame ka
    – väljaanne tasuline, maksad päevapileti eest või lausa iga artikli eest. Maksustamine peab olema tehtud läibpaistvalt, kasutaja jaoks väga mugavalt
    – väljaanne tasuta, reklaame ka pole – vabatahtlikud toodavad sisu

  • http://www.facebook.com/sven.varkel Sven Varkel

    Lisaks – see eetikajutt on täielikult kistud. Mõttetu. Äris ei ole eetikat, äris on ainult 3 asja: kasum, kasum ja kasum. Väljaannete puhul on tegemist äriettevõtetega, kes on ise oma sisu veebi toppinud. On vastutustundetu hakata siin inimestele sisendama süütunnet äriettevõtete saamatajäänud kasumi pärast. See on ainult ja ainult nende probleem. Kui üks kaob, tuleb asemele teine ja parema ärimudeliga – turg tühja kohta ei salli.
    Ühesõnaga – minus tekitab kuidagi ebameeldiva tunde see, kui mulle surutakse peale mingit “eetikat” ärilises kontekstis, tekitatakse süütunnet. Sisendatakse, et ma olen süüdi, kui ma ei vaata reklaame või ei toeta ärimeeste mudeleid.
    Mina olen äritegevuses see teine pool, kellega ärimees/müüja peab arvestama. Olen tarbija. Tarbin seda, mis mulle meeldib ja minimaalse hinnaga. Teinekord, kui tahan isiklikel põhjustel kedagi toetada, tarbin ka kallimalt, aga siiski on valik minu ja ma ei peaks mitte kunagi end tarbimises süüdi tundma välja arvatud juhtudel, kui ma tarbin liiga palju ja valesid asju, mis kahjustavad näiteks Loodust.
    Võib-olla tõesti peaksime süütunnet kultiveerima, et üldist tarbimist vähendama?! Kas aga ajalehe lugemine/reklaamide vaatamine on see õige koht selleks?

    Kes üldse ütles, et reklaamide näitamine veebis eetiline on?

  • http://twitter.com/VolbergOnNohik Mats Volberg
  • http://www.facebook.com/profile.php?id=1602586062 Art Lukas

    Mulle too eetika nimeline sõna küll eriti ei meeldi, aga see, et ärimaailmas ärimaailmas eetikaküsimuse püstitamine suisa mõttetu oleks, ei tundu eriti jätkusuutlik lähenemine.

    Ise olen AdBlocki juba aastaid kasutanud, pealtükkivate bännerite probleemi pärast pole pidanud närve kulutama ja süda ka ei valuta. Danieli teematõstatusega sarnaselt võiks küsida, kas telekat vaadates reklaamipausi ajal kanali vahetamine või kööki võileiva järele minek on ebaeetiline? Aga kui ma haaran mõne tasuta ajalehe (a la KesKus) ja lihtsalt ei loe reklaame läbi? Aga Elioni emadepäeva kontserdi nautimine ilma nende kliendiks hakkamata?

    Kui Delfi lugejad oleks portaali kasutama hakates mingi lepingu sõlminud, milles tasuta artiklite nimel kohustuvad reklaame vaatama, siis paistaks blokkimine pettusena. Aga kui kliendid minu maailma laiali paisatavat toodet/teenust pakutud kujul tarbida ei soovi, siis see on tõesti probleem pigem läbikukknud ärimudeli kui eetika vallast.

    P.S. tundub, et ega neid adblocki kasutajaid kuigi palju ei ole, sest kohalikud portaalid pole pidanud vajalikuks võtta kasutusele suhteliselt lihtsat vastukäiku – kui bännerid ei asu kõik ühes kataloogis, vaid genereeritakse sisu osana mingi random nime alt, siis adblock neist enam nii lihtsalt jagu ei saaks.

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Kui tahate korralikku Eesti piires toimivat abdlocki tekstifaili, soovitan googeldada märksõnaga “Adblock sepp”. Seal on postitus “odav populaarsus”.

    Kõik kiidavad.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Ma proovisin probleemi lihtsalt tasakaalustatult vaadata ning tõesti leida mõlema poole argumente. Üldiselt ma usun ka, et kui 1) reklaamid on halvad, 2) nad segavad info tarbimist, siis pole loota, et kasutaja puhtast sümpaatiast jätab bloki peale panemata.

    Nüüd selle eetika kohta, mis on ehk natuke suur sõna ja mida tuleks pigem vaadata seoses üle-eelmise postitusega Memokraadis (Rehepapi ekviliibrium).

    Kujutame ette, et keegi hakkab Eestis müüma saiasid Freakonomicsi raamatust tuntud põhimõttel, et inimene võtab saia ja paneb täpse raha saia kõrval olevasse topsi ning keegi ei valva kas ja kui palju ta täpselt raha paneb.

    Kas on normaalne saia eest maksmata jätta või panna vähem raha ja siis süüdistada saia valmistajat läbikukkunud ärimudelis, kuna maksmata jätta on lihtsalt hästi lihtne? Ma usun, et ajalehemehed näevad seda asja natukene sama külje pealt, et nemad toodavad reaalset saia, mille eest ei maksta kuigi hästi.

    Tarbija poolt vaadates on aga asi vist nii, et meedia (saia) kvaliteet on halb, et mitte kasutada konkreetsemat sõna aga nad võtavad selle ikkagi vastu, kuna saab võtta. Võimalusel reklaami ei vaata ja ei maksa ka. Ilmselt nüüd juuksekarva pooleks ajades oleks õige käitumine “saia” üldse mitte võtta aga ma tahaks ka näha inimest, kes jätaks eetilistel põhjustel saadud lingi avamata, kui browseril on reklaamid maha võetud.

  • DukeLupus

    Olen AdBlocki teemadel korduvalt kirjutanud, sh. eetikast. Ma võiksin heameelega vaadata reklaami, kui see on:

    a) seotud parajasti loetava postituse/artikliga (oluliseim!)
    b) ei takista lugemist (üle lehe “lendavad” reklaamid jne)
    c) ei avane eraldi aknas (popup/popunder)
    d) ühel lehel on _üks_ reklaam, mitte 20 pisikest aknakest
    e) reklaam on sisukas ja soovitavalt tekstipõhine, nagu Google Text ads. Mitte 2 MB flashi, millel on heli ja vilkuv kiri “Kliki ja võida 1000 krooni!!!!!!”

    Kuni ärid aru ei saa, et üks täpselt suunatud reklaam on palju tasuvam, kui terve lehetäis vilkuvaid bännereid, seni ma ei tunne ennast süüdlasena reklaamide blokeerimise tõttu. AdBlock ja tema analoog Chromele on praeguste lehtede lugemisel lihtsalt hädavajalikud.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=1602586062 Art Lukas

    Hmm, kas ei ole pigem nii, et tasuta online meedia puhul ükskõik mida lugeja teeb või ei tee, tema neid sisutootmise kulusid kinni ei maksa. Kulukate tuleb igal juhul hoopis mujalt – reklaami muügist. Millele muidugi tohutu traffic kaasa aitab.

    Tõlkides selle asja saia konteksti oleks vast sobiv analoog, et kui supermarket müüb saia madalama hinnaga, kui ise sisse ostab – lootes, et kliendid tulevad selle peale kohale ja ostavad siis normaalse hinnaga võid ja vorsti ka (tegelik kulukate).

    Aga kui kliendid hoopis leiavad, et poolmuidu antud saia võib korvi pista küll, ent head vorstipakkumist lähevad ikka teisest poest jahtima, kas see on siis väikest viisi vargus või pigem ärimudeli ebaõnnestumine?

  • mridala

    Ega sellel teemal muud lahendust ei ole kui, et meil tuleb hakata interneti ajakirjanduse eest maksma. Ainsaks tasuta interneti uudiste kanaliks jääb mõne aasta pärast avalik-õiguslik.

  • http://twitter.com/padakatel Tiit Kuusk

    Eestis on yldjuhul suunatud reklaam kallim, kui suunamata reklaam. Suunatud rekl kasulikkuse jutt tuleb suurematelt turgudelt

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=1602586062 Art Lukas

    Ei usu. Isegi kui uudiste hind oleks väga madal (mõni eurosent), siis TASUTA ligipääs tõmbab endale ikkagi kordades rohkem trafficut. See on ahvatlev ja kui praegused suuremad online meedia kanalid otsustaksid tasuta ligipääsu kinni panna, tekib kindlasti mõnel teisel ettevõtlikul seltskonnal mõte proovida, kas ikka selle reklaamipõhise mudeliga ei saa end ära majandada. Kvaliteet ei pruugi küll sama olla, aga kas see loeb?

    Pealegi sellise pooleldi user-generated contenti mudeli nagu Delfi Rahva Hääl ja foorumite puhul (võib-olla ka kommentaariumid) tuleb arvestada tugeva network effectiga – ilma kriitilise suurusega kasutajamassita ei paista need enam ei lugejatele ega kirjutajatele piisavalt huvitavad ja sureksid kiiresti välja.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Kui võtta, et online sisu on midagi, mis peaks meelitama veel mingit tegelikku toodet ostma (paberlehte? tasulisi lugusid?), siis on Su analoogia vist õige ja sellest tulenevalt ka see järeldus, et asi on põhiliselt ärimudelis ja võib kerge käega adblocki peale panna :).

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Siin on üks vähe loomingulisem bännerite killimise vahend, saate väikese raketiga lehekülje elemente taga ajada ja tulistada. http://erkie.github.com/ Kogemata võib ka mõni artikkel tükkideks lennaga aga noh, good riddance!

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Minu lugu. Kasutasin adblocki kuna see oli olemas. Kui Postimees tissiliseks läks, vahetasin EPLi vastu, kus suure erandina panin reklaamid whitelisti, sest need ei seganud lugemist.

    Umbes kaks nädalat hiljem hakkas kollane teekotike või umbes midagi sama totrat ekraani allservas ringi jooksma. Nii see erand kadus.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com tarmojuristo

    Ai, see vidin on küll hea.. just proovisin, sellega saab Postimehes lisaks köhakollidele vabalt ka Pulleritsu artiklid alla tulistada.

  • http://twitter.com/ppmotskula Peeter P. Mõtsküla

    dukelupusega 100% nõus. ma ei taha reklaame, mis mind häirivad — sõltumata sellest, kas häirimise põhjuseks on reklaami liigne vilkumine, minu arvuti protsessori üleskuumenemine või lihtsalt see, et reklaam on parajasti loetava artikli sisuga sama palju seotud kui siga sidruniga.

    ja olgem ausad, ma ei taha ühtki eesti lehte nii palju, et oleksin valmis selle tellimuse eest maksma. ja kui nüüd hästi järele mõelda, siis oma praeguses eluetapis ei taha ma mitte ühtki meediaväljaannet nii palju, et selle tellimuse eest maksta.

    ma loen palju. ma loen paljusid allikaid. ma tuginen oma lugemisvalikutes väga tihti sellele, mida keegi mu laiast suhtlus- ja jälgimisringkonnast soovitanud või viidanud on. ma ei taha end siduda tellijana ühegi meediabrändi külge, sest paratamatult pakuks igaüks neist mulle suurema osa ajast minu jaoks väheväärtuslikku sisu.

    ma olen nõus natuke maksma, kui see mulle ülivägamugavaks tehakse. ma eelistan artikli eest maksmisele päevapiletit. mitte sellepärast, et ma ilmtingimata tahaksin kogu lehe arhiivi endale offlaini tõmmata ja seda siis aasta jooksul teki all tasapisi konsumeerida, vaid seetõttu, et ilmselt kannataks samast allikast sama soojaga lugeda ka teist või kuuendat sama teemaga seotud täiendavat lugu.

    ma olen valmis vaatama reklaami ja mõnikord isegi sel klõpsama, kui reklaamitav toode või teenus mulle huvi pakub. ma olen valmis mind huvitavamate reklaamide saamiseks loobuma teatavast osast oma privaatsusest, et leht saaks mu huvisid profileerida (mind võib leo kunnase gort ashryni kolmanda osa ilmumisest vabalt teavitada ka siis, kui ma parajasti loen uudist eesti id-kaardi uue tarkvara beetaversiooni äsjasest väljalaskmisest).

    aga kui keegi tuleb mulle ütlema, et ma PEAN tema reklaame vaatama (ja eriti kui ütlus on serveeritud minus süütunnet esile kutsuda püüdvas stiilis “meie ajakirjanikud jäävad sinu pärast nüüd nälga”), oskan ma talle vaid statoili stardikomplekti soovitada.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=1437663724 Mereli Kivi

    Eesti online-meedia ärimudel lähtub ikkagi tarbijast. Online-uudise eest raha küsimine eeldab minu arvates paljudes kanalites olulist kvaliteeditõusu. Tarbija ümberharjutamine maksma teenuse eest, mis on pikka aega olnud iseenesestmõistetavalt tasuta on aeganõudev. Lihtne matemaatika näitab, et praegune reklaamirahal põhinev mudel on puhas mugavustsoon. Kui vaatan ja kuulan oma klientidele sisse tulevaid reklaampindade pakkumisi, siis tuleb tunnistada, et online-meedia ei näi aktiivset müüki üldse vajavat, erinevalt traditsioonilisest. Piisab vaid, kui hoida klikkide arv kõrgel ja kontakti hind nii piisavalt madalal, et reklaamiandja ei peaks hakkama otsust ülearu põhjalikult kaaluma..
    Tean neid, kes on juba aastaid kasutanud ja rakendanud erinevaid adblock'e, tean ka neid, kes alatasa mõtlevad, et peaks. Sellegi loo peale ilmselt leidub neid, kes mõtte teoks teevad. Ja kui sul tarbijana on õigus ja võimalus tarbimiskeskkonda oma soovidele vastavalt kujundada, siis mina ei näe selles küll midagi ebaeetilist :)

  • http://twitter.com/hanskan Hans Lõugas

    See on üsna loogiline seisukoht eeldusel, et ajakirjandus on ainult äri ja selles kehtivad samad ootused, mis äris.

    Ma ei ürita väita, et Eesti (online-)ajakirjandus pole äri, kaugel sellest. Aga kas mingit osa ajakirjandusest saab hinnata ka muude mõõdikute, mil pole äriga midagi pistmist? Kui võtta ajakirjandust sellise äri-absoluudiga, siis kaotan ma lugejana väga olulise õiguse kritiseerida, kui näiteks ajakirjanik oma töös varjamatult ja jõuliselt kellegi ärihuve esindab. Aga ma tahan seda kritiseerida, sest minu jaoks peavad ajakirjanduses kehtima teised kriteeriumid kui äris.

    Kui Eesti (online-)väljaanded juba on varjamatult ajakirjanduse äriks pööranud, siis on see muidugi väärt hukkamõistu jne. Aga mina ei taha olla väljaandega ainult ärilises suhtes. See on ka küsimus tarbija-kodaniku rollidest.